Mitme palgega jutukogumikke

MARGIT LILLEMETS

aa_sirp_15-36_0031__art_r3

Jüri Kolk, Suur võidujooks. Toimetanud Mari Tuuling. Kujundanud Vivika Kalt. Tuum, 2015. 192 lk.

aa_sirp_15-36_0031__art_r2

Martin Oja, Sõnumeid sisikonnast. Jutte 2005–2015. Illustreerinud ds. Maailmamustrid, 2015. 154 lk.

Lühiproosa oma eri vormides paistab olevat paslik kirjandusžanr moodsale inimesele. Sellisele, kel mitu talitust korraga käsil ning kel pole õieti aega süveneda ei lugemisse ega kirjutamisse, aga kes ometi tahaks seda teha. Võib-olla sellepärast kipubki kirjandusteoste eepiline avarus koos laiahaardelise ja aeglase tegevustikuga, üksikasjaliste kõrvalliinide ning rohke tegelaskonnaga taanduma, andes teed lühijuttudele ja jutustustele, novellidele, miniatuuridele ja kaasaegsetele muinasjuttudele, kus kõikehõlmavuse illusioon ei olegi primaarne.

Jüri Kolk

Jüri Kolk

Pille-Riin Larm

Lühijutukogumikega on hiljuti välja tulnud Jüri Kolk ja Martin Oja. Mõlemad on alustanud luuletajana ja läinud üle lühiproosale, ammutanud enamal või vähemal määral inspiratsiooni Tartu linnast ning mõlema loomingut iseloomustab tabav iroonia ja teravmeelitsemine sotsiaalsete murekohtade üle.

Jüri Kolgi kogumikku „Suur võidujooks“ koondatud proosapalad, mille pikkus varieerub neljast reast kümmekonna leheküljeni, jagunevad laias laastus kahte tüüpi tekstideks. Esiteks leidub siin selgelt ilukirjandusliku suunitlusega lühijutte, kus toimub mingit laadi fiktsionaalne tegevus. Need lood algavad tavaliselt paljutõotavalt, kuid hääbuvad tihtipeale eikuhugi. Tegevus jääb lõpetamata ja jutustamise eesmärk lahtiseks, lugejasse aga teatav paine, sest lugu saab läbi ning mitte midagi justkui ei juhtunudki. Või siis vastupidi: loo finaal osutub üleliia ootamatuks ja dramaatiliseks. Tõsi, on ka novelliliku ülesehitusega lugusid, mille puänt on tabav ja tuleneb loogiliselt teose sisust, kuid need palad on selles kogumikus siiski pigem erand. Küllap on selline kirjutamisviis Kolgi puhul taotluslik. Mainib ju ka üks tema kirjutamiskriisis vaevlev minajutustaja, et huvitav süžee pole teda kunagi kuigivõrd huvitanud (lk 71).

Teiseks esineb Kolgi kogumikus esseistikasse kalduvaid sisekaemuslikke mõtisklusi või monolooge, kus kirjanik arutleb selliste eksistentsiaalsete küsimuste üle nagu tüdimuse produktiivsus, passiivne virisemine, puuduolekuga harjumine, enesessesüüvimine ühiskonnas, kus tühine loba pidevalt kõrvus kumiseb, ning kirjutamise raskus päevatöö kõrvalt. Kolgi enese käes paistab aga kirjutamine laabuvat mängleva kergusega, kusjuures esmane ei ole mitte niivõrd kirjatöö tulem, kuivõrd kirjutamisprotsess iseenesest.

Tegelaste popurrii Kolgi raamatus on kirev. Siin leidub kuldmune munevaid kanu, saadanaid ning teisi muinasjuttudest ja mütoloogiast tuttavaid tüüpe, aga ka iseenda või välismaailmaga pahuksisse sattunud minategelasi, kes tihtilugu sisustavad aega mõttetustega: loendavad ajaviiteks arve, igavlevad metoodiliselt, sõidavad sihitult bussiga või üritavad mõõta armastust arvudes. Nad on küll passiivsed ja tüdinud, aga mõistavad käegalöömise hukka ja ironiseerivad ükskõiksuse üle. Kuid peaasjalikult kirjutab Kolk ikkagi tavalistest inimestest: bussi- ja taksojuhtidest, poemüüjatest ja üksildastest pensionäridest – kord kerge sarkasmi, kord tõsimeelse härdusega. Ta kirjutab „igavatest, aga toredatest inimestest, kes ei vaja mingit suurt narratiivi ega mingit draamat, aga kelle juures kõik on kuidagi ilus ja soe“ (lk 58).

Jüri Kolgi tekstiilm on nii sisult kui vormilt sedavõrd mitmekesine, et kogumikule ühte läbivat joont omistada oleks eksitav. Õigupoolest on keeruline kuskilt kinnigi hakata ja laiahaardelisi üldistusi teha, kuid lõpuks koorub selle sõnavoolu alt siiski üks sõnum välja: lõpeta vingumine ja siis on kõik võimalik! Luues oma lugejaga vahetu sideme, viibutab Kolk näppu ja jagab õpetussõnu, aga mitte tüütul ja didaktilisel moel targutades, vaid ikka oma terastest tähelepanekutest lähtuvalt.

Teise jutukogumiku autoril Martin Ojal tundub olevat süžeede arendamisel rohkem ambitsiooni ja kannatlikkust kui Kolgil. Igal lool kogumikus „Sõnumeid sisikonnast“ on eesmärk: need lood algavad kuskil ja suunduvad kuhugi, jäämata sihitult õhku rippuma ja lugeja pähe segadust külvama. Samalaadse mõtte avaldab muinasjuttu pajatav isa loos „Koletis Raimu“: „Mina arvan, et lugu peab alati esitama täielikult, mainides ka detaile, mis pole käesolevat hetke arvestades ehk kõige kõnekamad, kuid kannavad varjatud tähendust. Ja mõne eriti terase kuulaja jaoks koguni pitsikese irooniat“ (lk 17). Autor ise on täheldanud, et hea lugu on see, mis jõuab lugejale kohale.* Neile põhimõtetele truuks jäädes paistabki Oja oma lühijutte konstrueerivat.

Proosapalade järjestus Oja raamatus allub teatud korrapärale. Esilood sisaldavad helgusemomente ja idüllilist lapsepõlveromantikat (kusjuures tegelaste hulgas ongi tihtipeale lapsed). Edaspidi muutub kirjaniku pehme sulg üha teravamaks, kuni muinasjutulisus ja hõllandus asendub toore, pahatihti sihitu jõhkrutsemise, kiskjaliku olelusvõitluse ja enda või endast nõrgemate vastu suunatud vägivallaga, mis leebub kogumiku lõpulugudeks tagasi lugejasõbralikumasse võtmesse.

Äärmusliku jõhkruse ja helguse seab Oja aga osavalt tasakaalu, kasutades nende kahe nähtuse vahepeal balansseerivat mehisheinsaarelikku huumoriga segatud groteski. Siin leidub erakordseid, millegi poolest silmapaistvaid tegelasi: lumehanges talveund magav Hannes, halbade unenägude masina omanik Toomas ning kastraat ja muusikaleidur Fameduzzi. Viimane läbib sarnaselt nii mõnegi Heinsaare tegelasega metamorfoosi, moondudes lamburiiniks – klaastorudest pilliks, milles voolav lambauriin imelisi helisid loob. Kogumiku nimilugu „Sõnumeid sisikonnast“ sunnib aga vägisi paralleele tõmbama Heinsaare novelliga „Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu“. Kui Taaniel paistis silma hinnalisi kuld- ja hõbemünte tootva seedeelundkonnaga, siis Oja loodud pensionär Jakobi jämesool väljastab pudeliposti kaptenleitnandilt, kes kogemata vanainimese sisikonda eksinud ning kelle päästmiseks sooritab Jakob ennasthävitava aktsiooni riknenud piima joomise näol. Oja fantaasia ja fabuleerimisvõime – niipalju kui ta sellele voli annab – on kahtlemata külluslik ja igati tervitatav.

Lühiproosakirjanikud Jüri Kolk ja Martin Oja ei klammerdu ühe teema külge ega takerdu kordustesse. Nende jutukogumike lugudes tehakse pidevalt läbi teisenemisi, mis võimaldab lugejal ilma seebiooperlike intriigide ja sündmuste pikaldase lahtirullimiseta kogeda tundmusi segadusest äratundmisrõõmuni, tülgastusest kaastundeni, sekka nii lugemishasarti kui ka tüdimust. Ja kõike seda kärmelt, ühe raamatu piires. Otsustagu siis lugeja ise, kas seesugune hüplikkus ja pidetus tuleb raamatule kasuks või kahjuks, küll aga on kindel, et neis kogumikes leidub midagi igasuguse maitsega lugejaile.

* Maia Tammjärv, Lihtsalt lakkamatu ja kirglik huvi maailma vastu. Intervjuu Martin Ojaga. – Müürileht juuni/juuli 2015, nr 45.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming