Mis teeb Jan Kausi romaani suureks?

JANIKA KRONBERG

Pean alustama ülestunnistusega, et lugesin Jan Kausi romaani „Ma olen elus“ läbi pelgalt uudishimust, ilma igasuguse sellest kirjutamise kohustuse ja soovita. Niisama ongi ju kõige parem – ainult puhas rõõm lugemisest! Nädalaid ja kuidki hiljem paisus aga sisemine sund lugemise käigus tehtud väikest „avastust“ mitte oma teada jätta. Kui tead, siis pead jagama, ütleb tuttav toimetaja. Kindlasti kasvatasid seda sundi ka vahepeal ilmunud arvustused.

Esiteks. Ma ei oska väita, et suur romaan oleks ühtlasi ka suurromaan, nagu ei häbene öelda Peeter Helme,1 ent mahtu ja haaret nii ajas kui tegelaste kujunemislugudes ning nende põimumises on selles Kausi romaanis kahtlemata enam kui varasemates. See romaan on vähemalt suurem kui Kausi eelmised. Ja see on ka ootuspärane, sest kui kriitikuna kirjutada silmapaistvalt „suurtest“ tõlkeromaanidest või ise neid tõlkida, siis kaua sa ikka kirjutad kammerlikke, et mitte öelda väikseid romaane! Kummatigi ei peaks võtma ka snitti Sofi Oksanenilt, kelle romaane näiteks Andrei Hvostov loeb sellepärast, et tema väitel puuduvad seal eesti kirjanduse tabud.2 Jutt või asi, hinnata tuleb rohkem sisu, mitte pakendit, ehkki nii hea kompositsiooni kui ka kompileerimisoskuse nimel tasuks praegustel eesti kirjanikel väheke rohkem pingutada. Mis sisusse puutub, siis hea kirjanik kirjutab mu arusaama kohaselt ikka sellest, milleks tal on sisemist sundi, kirjutab sellest, millest ta vaikida ei saa. Vastasel juhul on tegemist „sotsiaalse tellimuse“ või „angažeeritud kirjandusega“. Ja kas me seda ikka soovime? Seda saab väita küll üksnes aimamisi, kuid Kausi romaan „Ma olen elus“ on kirjutatud just sisemise sunni ajel.

Teiseks. Tahan meenutada kõigepealt üht hoopis teist, aasta enne Kausi teost ilmunud romaani. See on Rein Põdra „Voor“, mille keskmes on Tallinnast Eesti Vabariigi kulla hobuvankritega Pärnusse ja sealt üle mere Rootsi toimetamine otse 1940. aasta juunisündmuste eel. Tegemist on puhtakujulise fiktsiooniga. Muuseas, selles romaanis leidub paar seika, mis võiksid mind isiklikult erutada. „Voori“ peategelane Toomas Alajõe kannab endaga kaasas oma onu ja ristiisa, järelümberasumise käigus Saksamaale siirdunud kirjaniku Robert Kronbergi romaani „Kahetsus“. Ja üks voorimeestest on Gustav Saluorg – sama perekonnanime hakkas pärast nimede eestistamist juhtumisi kandma suguvõsa, kust on pärit mu kahe lapse vanaisa, kes elab Krabil, kus ka Rein Põder on koolis käinud. Ent see on kõigest kokkusattumus, mis romaani fiktiivsust pigem kinnitab. Mind aga huvitab rohkem kuld, ja mitte niivõrd see, mis romaanis Rootsi jõuab ja sealt Nõukogude Liidule loovutatakse, vaid pigem see kullakoorem, mis vankri purunemise tõttu kusagil poolel teel Mustjärve uputatakse. Hinnaline voor pidi liikuma mööda kõrvalisi teid ja ega marsruuti ka Põder täpselt markeeri, aga võib ju fantaseerida, et ligi tonn kulda kadus vetesügavusse Läänemaal Mustjärve raba hoiualal. Vähemalt kahekümne viiest Eesti kaardil asuvast Mustjärvest jääb see veel kuidagi teekonna loogika piiresse. Ning see ei ole ka kaugel Jan Kausi romaani tegevuspaigast Tarurootsist sealsamas Läänemaal, kui mõttes asetada fiktiivne ja faktuaalne maakaart kohakuti.

Kolmandaks. Kausi romaanis – kui jätta kõrvale kõik „pärisinimesed“ ning nende omavahelised vaenu- ja armu- ning põlvkondlikud ja sugulussuhted – on kaks tegelast, kellest ühe liigitan pärimuslikuks ja teise ulmeliseks. Esimene on pärimuse järgi kunagise mõisniku sohilaps ehk Kassnaine, kelle veidrat häält kuuldakse mõnikord metsast. Teine tegelane kannab romaanis Arnold Huitbergi nime ja ta põeb „eluhaigust“. See tähendab, et mingi geneetilise vms mutatsiooni tõttu ta mingist eluetapist peale enam ei vanane. Selleks, et tal oleks võimalik põlvkondade vahelduses n-ö normaalsena elada, vahetab ta elukohti, on muuseas elanud Rootsis, ja küllap ka nimesid, kuid igal juhul muidugi sünniaastaid: mainitakse ligilähedast eakaaslust Jaan Poskaga (1866–1920) ning hilisemaid passi kantud sünniaastaid 1907 ja 1946. Vägivaldne surm – või ärakasutamine mingiteks uuringuteks – teda siiski ähvardab, ent päästjana ilmub lagedale Kassnaine. Igavese elu päästab seega pärimus.

Neljandaks. Kausi romaanis tegutsevad ka täiesti tänapäevased „mustad jõud“ nagu näiteks mingi välismaine suurkorporatsioon ja kõlava nimega kristlik erakond Vox Populi, mille sepitsused ja huvi rannaäärse maatüki omandamise vastu olgu siis geneetiliselt muundatud taimede kasvatamise või arvatava kildagaasi kaevandamise eesmärgil tooksid piirkonnas kaasa ökoloogilise katastroofi. Seega on toodud teosesse ka rahvuslike väärtuste ja loodushoiu, kõige laiemalt võttes maa ja rahva elukeskkonna teema. Siin osutub päästjaks Huitberg, kes pärandab tema valduses maatükid Georgile, kelle juures rannaäärses jaamahoones ta on elanud ja end varjanud. Huitberg nimetab seda oma testamenti võla maksmiseks kodumaa ees. Tal on selleks põhjust: oma romaani 160. leheküljel visandab Jan Kaus Huitbergi selle eluetapi, mil ta oli sellessamas vooris, mis Rein Põdra raamatus Eesti kulda päästa üritab! Ja pani sealt Visby sadama laohoonesse sisse murdes pihta ühe hinnalise kangi. Mõningate ebatäpsustega küll: „Vooris“ randub praam Gotlandi idarannikul väikses Ljugarni sadamas ja sealsamas virutas Hannese-nimeline voorimees laohoonest ära terve kastitäie kulda. Ent ka aus mees Toomas saab ühe kangi. Huitbergi-nimelist tegelast „Vooris“ ei esine. Aga see kuulub juba kirjaniku poeetilise vabaduse valdkonda. Igatahes on Jan Kaus Põdra romaaniga tuttav ja seda soodsalt arvustanudki.3 Nii et motiivi ülekanne on teadlik ja tahtlik.

Ja viimaseks ehk järelduseks. Ma ei häbene sugugi öelda, et Jan Kausi küllaltki keerukaks komponeeritud elulugude põiming on tegelikult romaan Eesti maast ja vajadusest seda hoida ning see ta suureks teebki. Hoida selle rikkust ja varasid nii mõõdutundetu laastamise kui ka kõiksugu parseldajate eest. Isegi siis, kui nii ei ole kavatsetud, on see korralik isamaaline romaan ilma igasuguse pateetikata. Kui sellise romaani saanukski kirjutada lihtsamalt, seisaks selle kaanel autori kohal mõni teine nimi. Näiteks Avo Kull või Erik Tohvri. Vahest nad ongi seda teinud, teevad kogu aeg, igas oma teoses?

Aga kuidas ütleski kahjuks liiga noorelt klassiku staatusesse jõudnud Jüri Ehlvest (mälu järgi tsiteerides): et minna sügavuti, tuleb kirjutada keeruliselt.

1 Peeter Helme, Vere sund. – Eesti Ekspress, Areen 21. I 2015.

2 Andrei Hvostov, Eesti kirjanduse tabud. – Sirp 13. XII 2013.

3 Jan Kaus, Seiklused ajaloo sõlmpunktides. – Looming 2013, nr 10, lk 1441–1444.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming