Mis saab siis, kui halastus on lõppenud?

Sirpa Kähkönen ja Antti Tuuri jutustavad inimestest, keda juhib halastus ja tahtmine maailma paremaks teha, aga kes satuvad sinna, kus halastus on otsa saanud.

RAUNO ALLIKSAAR

Kuigi mõlemad vaatluse alla võetud romaanid kõnelevad ühtviisi Soome ja soomlaste loost kahe maailmasõja vahelisel ajal, näib esmapilgul võimatu neis muud märkimisväärset ühisosa leida.

Antti Tuuri „Igitee“ peategelane Jussi on 1930. aastal sattunud vastu tahtmist, muilutatuna Nõukogude Karjalasse. Muilutus oli üks paremäärmusliku Lapua liikumise rakendatud terrorivõtteid, mille käigus rööviti neid, keda kahtlustati Nõukogude-sümpaatias või muidu liigses vasakpoolsuses, toimetati nad Nõukogude Liidu piirile ning sunniti Soomest lahkuma. Jussil on kindel kavatsus esimesel võimalusel koju naasta, sest ehkki sotsialistlikud ideed on talle meele järgi, pole ta enda sõnutsi siiski kommunist ning Nõukogude riik teda ei kutsu.

Sirpa Kähköneni „Graniitmehe“ keskne kuju on Klara, kes on revolutsioonisümpaatia ajel 1922. aastal salaja, kõigega riskides ning olnut maha jättes koos abikaasa Iljaga Nõukogude Liitu põgenenud, et seal uut ühiskonda ja uut inimest luua. See käib mõnes mõttes ka iseenda kohta: näiteks Ilja saab Iljaks alles Nõukogudemaale jõudes, sest uuel maal tuleb võtta endale ka uus identiteet. Jussi ja Klara seavad end uuel kodumaal sisse, peagi saab aga selgeks, et stalinistlikul režiimil ei ole neid tarvis.

Tagantjärele targana teame muidugi hästi, millega esialgne sotsialismivaimustus lõppes. Praegu tundub enam kui rumal arvata, et oktoobripöörde järel loodud riigis, mis pidanuks ju olema tööliste ja talupoegade paradiis, võinuks keegi enda eluõnne leida. Eestlasele pole mõtet hakata rääkima sellest, mida see riik endast kujutas, vähemasti mitte oma täielikult bürokratiseerunud, revolutsioonilise élan’i kaotanud kujul. Paljudele tundub isegi leebe kuramaaž sotsialismiideedega hukatuslikuna, rääkimata siis utopistlikust sotsialismist, mis möödunud sajandi algupoolel mitmelgi pool kanda kinnitas (ka „Igitee“ Jussi mainib nt soome sotsialistist utopisti Matti Kurikkat, kes oli raamatu tegevuse ajaks küll juba 15 aastat surnud, ent kellel oli olnud märkimisväärne mõju nii kodumaal kui ka väljarännanud soomlaste seas). Mööda ei saa aga vaadata tõsiasjast, et sadakond aastat tagasi pakkusid suurel Venemaal ühtäkki elujõulise ja käegakatsutavana näivad sotsialism ja kommunism paljudele ahvatlevat alternatiivi.

Sotsialistlikud ideed, eriti need utopistlikud, ei olnud teatavasti mitte midagi uut, kirjanduses oli sääraseid teemasid käsitletud sajandeid. Võib ju utoopiatele nime andnud Thomas More’i 1516. aastal ilmunud „Utoopiat“ (mis ka „Graniitmehes“ korduvalt vilksatab) ning Tommaso Campanella „Päikeselinnagi“ (1602), rääkimata mitmest hilisemast tööst, pidada utopistlik-sotsialistlikku ühiskonnakorraldust kirjeldavaks. XIX sajandil asutati õige mitmel pool, peaasjalikult Põhja-Ameerikas, ka utopistlikke kommuune, millest valdav osa toimis ühel või teisel põhjusel üsna lühikest aega.

Nõukogude riik, mis toimis üle 70 aasta, ei olnud utoopia ega isegi karva­võrd utopistlik, ent on väga lihtne mõista, kuidas see hoolimata kõigist puudujääkidest paljudele siiski ligitõmbav või vähemasti talutav oli. „Graniitmehe“ Klara asub Nõukogude Liitu elama vabatahtlikult, ei kohku tagasi (ehkki küll kohkub) ega püüa põgeneda (ehkki küll meenutab kunagist elu kodus Soomes) isegi Petrogradi viletsusega silmitsi seistes. Selle asemel leiab ta endale tegevust tänavalaste, keda revolutsioonijärgsel Venemaal oli ohtralt, abistamisel. See on peaaegu pühakulik halastus, niigi kasinate vahendite kulutamine (ja ehkki see kõlab õudselt, siis ilmneb peagi, et mõnel õnnetul puhul ka raiskamine) teiste peale olukorras, kus kõigil on iseendalgi hinge sees hoidmisega raskusi. „Igitee“ Jussi ei taha sugugi Nõukogude Liitu minna, ent keeldub ka oma vaadetest taganemast. Sattunud kord juba üle piiri, püüab ta seal Soome soomlasele pisut võõrastavalt mõjuvate Põhja-Ameerikast ümber asunud soomlaste seas hakkama saada. Kuigi Jussi võiks üritada tagasi Soome põgeneda (1930ndate algupoolel ei olnud Nõukogude Liidust lahkumine veel nii keeruline kui hiljem), ei tee ta seda, sest tema vaated ja südametunnistus ei lubaks tal elada riigis, kus lapualastele, kes esindavad kõike muud kui Jussi ilmavaadet, on suure osa rahva ja ametnike vaikival nõusolekul antud nii palju võimu.

Ameerika soomlased ja nende saatus on „Igitee“ keskseid teemasid. Romaani põhjal võib tervet hulka Stalini kutsel Karjalasse asunud ja ühismajandeid looma hakanud soomlastest nimetada kristlikeks sotsialistideks. USAst ja Kanadast ümberasunud heitlevad korduvalt küsimusega, kas tõelist sotsialismi peaks ehitama Kristusega või ilma temata. 1920ndail ja 30ndate algul võis säärane kombinatsioon kusagil perifeerias (mida Karjala hoolimata oma geograafilisest positsioonist Nõukogude läänes oli) isegi võimalik olla, aga hiljem ei sobinud see enam religioonivastase ja üha võitlevamalt ateistliku Nõukogude Liidu narratiivi. Sotsialismi ehitamine koos Kristusega ei tulnud terroriaastail enam kõne alla, sest igasugust religioosset tunnet nähti süsteemi õõnestavana, kuivõrd see ei taotlenud mitte siin-, vaid sealpoolset paradiisi.

Aga ometigi, Luuka evangeeliumis ütleb Jeesus ise: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda.“1 Mis võiks olla sotsialistlikum! Vaimulikus seminaris hariduse saanud Stalin pidi seda ometigi teadma, nagu ka paljud kristlikud sotsialistid, kes seda ja paljusid sellesarnaseid kirjakohti tsiteerides on levitanud ideed Jeesusest, kes ärgitab jagama vaestele seda, mis jagajal on. Just nagu Jeesuse õpetuses on märkimisväärne, et mitte öelda keskne koht halastusel (sest ühtviisi halastustegu on nii vaese oma lauda kutsumine, võõrale oma kuue andmine, oma vaenlase eest palvetamine kui ka inimeste pattude eest ristisurma suremine), on halastusel, ehkki seda võidakse teisiti nimetada, ülisuur roll ka igasugustes sotsialistlikes õpetustes. Hoolimata laialt levinud arusaamast, et nn punastel ideoloogiatel ei ole ristiusuga pistmist, näib vähemalt siira tundmuse puhul olevat impulss sama – halastus, mitte isegi pelgalt heategemine, vaid halastus ja ligimesearmastus, agape. Tõsi, sageli unustatakse, et Jeesuse tsitaat jätkub: „vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel“. See aga ei muuda halastuse olemuslikku sarnasust kristluses ja sotsialismis.

Nii Kähkönen kui ka Tuuri kujutavad aga mõlemad värvikalt ja realistlikult režiimi (ja seda juhtiva graniitmehe Džugašvili) üha süvenevat paranoiat ning kalduvust terrorile. Rahvusvähemused muutusid ajapikku stalinistlikule riigikorrale ebamugavaks, nende lõimimine nõudis aega ja ressurssi ning kahtlustav süsteem ei õppinud neid kunagi usaldama – võimalust, et tegu on välisriikide luurajatega, nähti lihtsalt liiga suurena. Väikeettevõtlus, mis nepipoliitika2 ajal oli olnud teatud piirini lubatud, keelati 1928. aastal taas, sest majanduse monopoliseerinud riik kartis konkurente ning pealegi võimaldas see teha varatuks (ka elutuks) neid, kellelt oli võtta midagi, mida riik arvas endisest omanikust rohkem vajavat. Terrorikoledused aja edenedes aga aina süvenesid, kuni jõudsid veelgi jõledamate tegudeni kui varem, seda nii riigiaparaadi kui ka eluvõitlusse heidetud inimeste poolt, kes ei näe mõnikord muud võimalust kui olla halastamatu.

Just siin seisnebki „Igitee“ ja „Graniitmehe“ mõneti üllataval kombel välja koorunud ühisosa. Mõlemad jutustavad inimestest, keda juhtivaks jõuks on halastus ja tahtmine maailma paremaks teha, aga kes satuvad (ja pole isegi oluline, kuidas või miks) sinna, kus halastus, kui seda kunagi üldse oli, on otsa saanud. Ja kui nõnda juhtub riigiga ja inimestega, kellel ehk muud polnudki, siis jääb alles vaid pettumus, ahastus ja julmus.

„Vaadake, mina ei karda surma. Aga külmetamist kardan. Sametkeebiga Siberisse, ptüi! Halastavam oleks kohe hukata. Kuid halastus kui praktika on ära lõpetatud.“3

1 Luuka evangeelium 14:12-14, Eesti Piibliseltsi 1997. aasta tõlge.

2 NEP (ka nepp) tuleneb venekeelsest väljendist новая экономическая политика ehk uus majandus­poliitika. – Toim.

3 Sirpa Kähkönen, Graniitmees, lk 254.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming