Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Monica-Linde Klemet

Lauri Sommer. Räestu raamat. Kujundanud Andrus Kalkun. Menu, 2012. 272 lk. See, mis mind Lauri Sommeri tekstides võlub, on tundlikkus. Tema kirjutatu äratab värvid, maitsed, lõhnad, lubab kombata tekstuure, näitab kellegi pilke ja tundeid. Ja lisaks kumendab seal veel transtsendentaalne mõõde. Sedakorda on kirjutanud lõunaeesti müstik oma kodu loo: Räestu talust, ümbruskonnas elanutest ja juhtunust. Koduloole lisandub märkamatult omaenese kujunemislugu: lapsepõlv, lühikeseks jäänud Tallinna aeg, pungiperiood, suurkooli- ja sõjaväeaastad, seto lauluni jõudmine, esimesed armastused. Tuumteemade nagu armastus, (koha) identiteet, looming ja surm kõrval on ruumi ka looduse, pisiseikade ja kasside tarvis. Näib, et autor käib rada, mis lookleb tervikliku olemisviisi poole, olles kooskõlas paiga ja ühenduses oma esivanematega. Sommeri kujundialdis keel on luuletaja oma („luuletamine kui hinge kiireim arengutee”, lk 209), kuid poeetilisus ei kurna ega muutu pateetikaks, jutustaja kasutab toredaid keeleleide („maapunk” Juhan Jaigi, „minitiiger” kassi kohta), raamatu paiksele ehedusele aitab hästi kaasa kohatine seto keele kasutamine („Petseri tuletõrjeorkestri trubad mängisid aigupiteh, halõdast ja makõst”, lk 29), nii nagu ka „Kolme yksiklase” Darja loos. Kiitust väärib ka maitsekas kujundus ning hästi valitud ja ilmestavad fotod.

Raamatu keskmeks on ikkagi kodu, paikkonna teema. „Sest mis on keegi ilma kodu või kodutundeta – allakäija, keda on raske jalule aidata” (lk 11). Ja selle kodu on loodud just inimesed ise. Liigutav on Sommeri austus, tänulikkus ja pühendumus esivanematele. Üks sügavaim peatükk kõneleb just vanavanemate ja ta enese religioossusest. „Pyhak, esivanem ja hingesugulane segunevad, sest vaimne ja ihuline sugulus on inimesega toimuva neljamõõtmelise protsessi kaks yhendatud kylge”. (lk 142).

Sommer näeb oma mina laienduvat minevikku ja küllap ka tulevikku, hinnates jätkuvust ning üksteise abil ja najal kasvamist: „Eellase käsi lebab õlal, kui esimest korda roomama hakkame ja pysti tõustes oma elukäike alustame” (lk 142). Sommer hoiab teadlikult põlvedevahelisest sidemest kinni, kandes näiteks oma vanaisa soni, milles „higid segunevad”, ja palub elektrikul jätta alles vana lüliti, millel hingab veel vanaema sõrmepuudutus.

Valusa küüditamisteema juures ilmutab Sommer ka kibedat ühiskonnakriitikat: „Praegu toimib siinsamas riigis selle asja leebem variant – marginaliseerimine. … moodsad silmakirjalikud küüditajad on reaalse tegevuse, abi ja kaastunde asendanud vahendatuga – lõputute dokumentide, lubaduste, projektide, kollase meedia, priiskavate seltskonnayrituste, arvutimängude ja telekavaatamisega” (lk 59-60).

Sommer kirjutab kõigest, mis kodupaigale omane ja äramärkimist väärt, ei pelga ta ka tabuteemasid, näiteks pühendab peatüki „loomulikele asjadele”. „Suvel toimetati siinseal lihtsalt mäeveerel, perse lepiku poole uurakil. Vaba langemine, loomulik õhutus ja puha” (lk 66). Aga seda veidi häbenema panevat teemat näeb ta teises valguses: „Tõeline saast on hoopis see, mida inimesed yksteisele ja iseendale tegema kipuvad. Meeleplekid” (lk 66). Ja ikka ja jälle ühendab ta vaimse ja kehalise: „Ja suitsusaunas käia on nagu kirikus …” (lk 140).

Niisamuti kirjutab ta oodi kassidele, olles oma loomaarmastuses ja meeleolukas mõnusas kirjelduses Aleksei Turovskiga samas paadis. „Kevadpäike teeb nad muidugi erksaks: teevad lühidalt „kur” ja hyppavad mingisse vallatusse. Longivad kusagil põlluveerel oma hiire- ja linnuvinas, kuulevad hämaras mu lauluga söögikutset, tormavad kiiruga õuele, teevad seal enda veidi ükskõiksemaks, kui on, peatuvad äkki, et lakkuda kõhualust või sygada kõrvatagust ja marsivad siis, sabad pysti, toidunõu juurde” (lk 92).

Oma detailse fekaali- ja kassikirjelduse lõpetuseks provotseerib ta lugejat: „Keegi kass sittus mul tuppa ja see oli ideaalne zen-õppetund” (lk 93). Mõneti ongi „Räestu raamat” kirjutatud sellises zenilikus võtmes, maalides pilte ja hetki, mis lihtsalt kõnetavad ega vajagi pikalt seletamist. Sommeri kirjeldatu kutsub välja hingama, avama ennast ümbrusele ja laskma sellel end puudutada. Selleks on aga tarvis oma peas mängivad kümned raadiokanalid kinni keerata ja vaikuses kuulatada.

Sommer on mitmete kirjade, tekstide ja lugude põhjal rekonstrueerinud ka kahe omakandi kirjamehe Arthur Adsoni ja Juhan Jaigi isikupärase lähenemisega elulood. Ta teeb seda samasuguse pühendumise, tugeva poolehoiu ja kaasaelamisega nagu „Kolme yksiklase” Darja, Nick Drake’i ja Uku Masingu eluloo loomisel. Adsoni lugu on keskendatud tema piiritule Underi-armastusele. Ja sedagi pühendunud rüütliarmastust näeb ta märksa austusväärsemana kui Adsoni üldtuntud paažirolli seni on ehk tõlgendatud – „Õnnis on see, kelle arm jääb tema ymber alles” (lk 169). Jaigist ja tema kaasaja kirjanduselust kirjutades imbub jällegi mõru maik tänase kultuurielu kirjeldusse: „Muidugi on nüüd lihtsam end härjasuuruseks punnitada, kuigi oled konn. Sul on ju virtuaalsed kombitsad. …Tuleb lasta sõpradel tagumisest august õhku juurde puhuda, et asi suurepäralisem paistaks (seda nimetatakse peenelt imagoloomeks)” (lk 205).

Mõlema kodumaalt lahkunud kirjamehe eluloo valguses vaeb Sommer muidugi enda kui kirjaniku rolli: „Nende saatuseks oli siit lahkuda, võttes „Võru varanduse” enda sees kaasa. Minu oma oli tulla ja seda siit otsida” (lk 226).

Seto meestelaulu aktiivse esindajana kirjutab Sommer huvitavalt ka regilaulu teraapilisest väest: „Endisaegse inimese mälu ei koormanud teisene teave – raamatud, telekas, raadio, arvuti ja reklaamid. Vaba mälumaht rakendus tal töövõtete, juttude, laulude ja otse kogetu peale. … Nende joogikoht, keele alguse läte, ootab alati leidjaid, et ravida inimesi teleka, ajalehe ja arvuti hüpnoosist, tuua neid avamaale ja anda neile tagasi laiade silmapiiride kõne” (lk 232).

Sommer on kirjutanud teksti, mis on kui tänukõne eellastele, justkui öeldes: „Aitäh, ma ei unusta teid”. Ja samuti tugi lugejale, kes otsib selles väsitavas ründavas virtuaalelus veidi vaba ruumi ja hingamist, meenutamaks, et oleme siin ilmas teiste toel. Ja kutsub mõtlema, milline inimene olla, et toetada ümberkaudseid ja tulevasi põlvi.

„Geenide heeliksid sirutuvad ajas. Miski kajab neis vastu ja kergeneb. Ma tulin siia elama, leidsin, tegin ja külvasin” (lk 260).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming