Mis oleks õiglane?

J?n Rooste

  On ammu teada, et õpikutes kasutatavate tekstide eest kirjanikele sageli korralikult ja korrektselt ei maksta. Mõnega, kel endal tülinorija kuulsus, käitutakse viisakamalt ja ausamalt, kui teisega, kes pehmekesem ja teada-tuntud heasüdamlik inimene. Võib-olla kirjastajad üritavad elukaugeid kirjanikke lihtsalt moodsa röövkapitalismiga harjutada? Ega nad ise vastu ei hakka, kui asjad on liga-loga. Marko Usler, Avita tegevdirektor, selgitas pärimise peale: ”Avita õppevaras, eelkõige kirjanduse õpikutes, tsiteeritakse üsna palju autoritekste. Hetkel lepib kirjastus iga autoriga tingimustes eraldi kokku (on palju autoreid, kes tasu ei soovi, ja ka neid, kelle litsentsitasu ootus meile üle jõu käib). Kirjastus on kindlal seisukohal, et tsiteeritavatel autoritel on õigus autoritasule. Suurim probleem on aeg-ajalt ette tulevad raskused autoriõiguste valdajate kontaktandmete väljaselgitamisel, näiteks tõlkijate pärijate puhul. Üks väljapääs oleks moodustada fond, näiteks EKLi juures. Sinna kannaks õpikukirjastajad aastas kindla summa. Üksikuna võttes pole illustreeriva materjalina kasutatavate tekstide autoritasud ju suured, kogusumma on juba tunduvalt toekam.”

See viimane variant kahjuks ei tööta, Eesti Raadioga on kirjanike liit tol rajal juba liikunud, aga autoriõiguse seadus seda lihtsalt ei luba: kirjanike liit peaks sel juhul tööle hakkama hoopis teistsugustel alustel, umbes nagu Eesti Autorite Ühing, kellele küll ükski asutus maksmata jätta ei julge. Kirjanikke pole see organisatsioon oma hõlma alla tahtnud lihtsalt seetõttu, et raha, mis sõnakunsti vallas liigub, on liiga pisike. Nõnda ongi seni olnud nii, et igaüks võitleb iseenda eest.

Esimese sammuna võiks kirjastustelt eeldada lihtsalt suuremat korrektsust. Ja ka väärilisemat tasu. Rääkisin sellest Loomingu peatoimetaja Mihkel Mutiga. Ta arvas, et muidugi, otse loomulikult on kirjanikule au ja teatavas mõttes ka hea reklaam, et tema tekstid õpikusse pannakse. Aga see ei peaks tähendama, et kirjanikule selle eest korralikult ei maksta. Uurisin talt Loomingu maksmisprintsiipe. Neil käib see lehekülgede pealt, ja muidugi, ei ole ka Loomingu honorarid kedagi rikkaks teinud. Aga leidsime, et see võiks olla miinimum: kirjastused ei tohiks mingil juhul maksta vähem kui Looming. Õpikute tiraaž on suurem, õpiku kaanehind on tunduvalt kõrgem kui Loomingul. See eeldaks ka veidi väärikamat honorari. Kusjuures – Looming ei ole puhtalt riiklikult ülal peetav väljaanne, vaid teenib tellimisest ja üksikmüügist sihtasutusele raha tagasi. Aga õpikud ostab ju kõik ära riik! Õpikute kirjastamist peetakse ülal maksumaksja rahast. Õpikukirjastused elavad piltlikult öeldes riigi leival (nagu osalt ka seebikasarjade kirjastajad, kelle kasumist suur osa tuleb raamatukogude “alati nii napist” komplekteerimisrahast). Ja ei ela halvasti. Seega võiks neilt eeldada veidi üllamat honoraripoliitikat kui Loomingult ja Vikerkaarelt, mis on kirjanikele tänini esmane avaldamisvõimalus. Oleks ehk õiglane? Vastasel korral pole imestada, kui tulevast aastast läheb käiku Kivisildniku sõjaplaan. Seda enam, et kuulu järgi ei pea õpikuid peagi enam riiklikus kvalifikatsioonikeskuses kinnitama, väljaandja vastutab sisu eest ise. Ilmselge, et kirjanikud suudaksid kirjutada kamba peale vabal turul konkurentsivõimelisi ja meedias pilku püüdvaid õpikuid. Ja mitte ainult kirjanduse vallas, eks ole humanitaarias veelgi valdkondi – ajalugu, filosoofia, (kultuuri)geograafia (Lagerlöfi ”Nils Holgersson”!) jne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming