Mis mees ta oli?

Meelas Karutald

Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust. Koostanud Külli Trummal, toimetanud Luule Epner, kujundanud Mart Trummal. Hermes, 2011. 336 lk. Pealkiri on muidugi laenatud ja mitte laest võetud. Pealkirjal on mitu põhjust ja laenul Maie Kaldalt vähemalt üks konkreetne, milleni jõuame. Vahing oli ju mees mis mees, pidas naisi ja mitte mehi ja kirjutas mehelikke raamatuid. Elas Tartus ja põletas elu, niihästi enda kui teiste oma. Eks tema (kuri)kuulus Spiel – kiiresti, ajuti nagu maniakaalselt elatud mitmekülgse elu intensiivsus – ka kulutas tavapärasest rohkem. Aga naised, nagu aeg on näidanud, on kõik Vahingust kui mehest vägevamad olnud, kõik nad on elupõletamise tuhast tõusnud ja Vahingu üle elanud. Kõik nimedega naised. Sest mis on saanud näiteks sellest nutta tihkunud anonüümsest tütarlapsest vanas Pälsoni ühikas Indrek Hirve kirjeldatud episoodis – sellest ei saagi me midagi teada. Õnneks. Kas ja kui palju neid abieluväliseid murtud südameid veel võis olla, tekib siin täiesti kõrvaline küsimus. Muuseas, Hirve kirjeldatud episood tahab vist eksponeerida autori enese rüütellikkust mahajäetuses alandatute suhtes, mõjub aga takkajärele mälestusteoses avaldatuna pisut õelalt. Jah, see Spiel ... „Ma ei tea, kas sa oled tundnud, mis tähendab looming, mis on tõeline mäng? /spiel/. Kuidas mängida ja kellega?” Nii küsib Vahing Maie Kaldalt 2. aprillil 1970 aastal. Kas avab see küsimuste pesa natuke Spiel’i kui elu loominguks transformeeriva akti olemust? Kas Spiel on ülepea õigustatud? Õigustab see Vahingu loomingut? Mõni keskeakriisis Tartu literaat võib ju Vahingut järgides harrastada praegugi mingeid Spiel’e. Kui ta on aga loominguliselt impotentne, siis ei õigusta see küll säärast küsimuseasetustki.

Vahest taluski Vahing oma läheduses ainult endast tugevamaid naisi, mis kaugeltki ei tähenda seksuaalset nõudlikkust – lühidaks jäänud abielu Heli Vahinguga ja vastavad päevikukohad seda nagu tõestaksid. Kuigi, jah, kas võib neid päevikuidki täie tõena võtta? Vähemalt selektiivne on neis sisalduv ju paratamatult ja seda nende toimetaja Joel Sang ka möönab. Aga Sanga enda mälestuskillus vanast Vahingust tekitab samuti miski tõrget, olgugi see kirjeldus iseenesest aus ja siiras ja vastavuses siinkirjutaja vähestest mälupiltidest kirjanikust vist viimsega: Vahing Tartu viltuses kunstimajas mingit loengut pidamas – aina abitult takerdudes ja ikka iseendaga peaosas. Kahju sellisena nähtud suurmehest, sest seda ta ju ikkagi oli. Mees mis mees.

Elusolijate juubeliteks tehtud pühendusteosed näikse olevat loomingukesksemad, kadunukeste puhul tehakse aga takkajärele rohkem juttu nende inimlikust, olgu mehelikustnaiselikust poolest kõigi vooruste ja nõrkustega. Kuigi on ka erandeid: Vahing ise avaldas oma eluajal väljavõtete kujul päevikust terve raamatu jao Undi kohta. Halastamatult läks enda ja teiste naiste-meeste vastu eluotsas müüki ka väljavõteteta päevik. Ja nagu mõneti halastamatu oli ka samade tegijate ja kadunud Kalev Kesküla hoolel tehtud „Undi-jutud”, eks sama halastamatu ole nüüd ka „Vahing”. See on inimlik, ilma looja eraeluta poleks ju olnud ka loomingut, vähemalt Vahingu-taolise looja puhul. Ja seal pole midagi karta, katta ega häbeneda. Metafooride viigilehed on kirjanduse tarbeks, aga needki kiskus Vahing eest. See oli tema loomingu meetod: võtta inimene alasti, koorida tema hing nagu nutma ajav sibul kiht-kihilt lahti kuni puhaste instinktideni. Ilma psühholoog, psühhiaater ja psühhoanalüütik Vahinguta poleks olnud ka kirjanik Vahingut.

Vahingu loomingu mõõt on seega inimene ja see looming ise on ka igas mõttes inimese mõõtu ja inimlikult hõlmatav: erinevalt Traadi massiivsest, Runneli ebaühtlasest või Cartlandi grafomaanilisest toodangust on see kompaktne ja suhteliselt väikse ajakuluga läbitav. Köide proosat, teine näidendeid, kolmas mõttelugu, kaasautorsuses Madis Kõivuga sündinud teosed, lisaks päevikud ja muidugi hulk raamatuist välja jäänud kriitilisi tekste. Selline on pilt horisontaalis, platoo ju suhteliselt ahtake, aga vertikaalis saab peatselt selgeks, et ega Vahingust inimhinge loodimise alal eesti kirjanduses sügavamale läinud meest ei ole. Ju sellesse mõõtu ta enesekriitiliselt panustaski – pigem vähem, aga sügavamale! Sellest on kahju ja ei ole ka, sest tulemus on takkajärele üks suur Dichtung – ühe elu loominguks saamine ja sellena püsimine. Vahingu kui nõudliku innustaja nähtamatuks jäänud rolli toob mälestusteraamat ka esile: Vahing rääkis aastaid või aastakümneidki Vladimir Tšižist seni, kuni mees saigi raamatu ja koha eesti mõtteloos. Vahingu rolle jätkus mujalegi: teatrisse, filmi, kateedrisse, laborisse ja moesalongi. Inimesena aga enesest mõista – Vahingu naiste Anne Kallingu (suri läinud aastal) ja Maimu Bergi ning eriti tütre Julia Laffranque’i kirjatööd on kogumiku intiimsemaist mälestusist parimad palad. Vahingu empaatias ja tugevas isatundes ei saa kahelda ja uskuda tuleb Peeter Tulviste lausutud sõnu „OP!-is”: ta muretses teiste inimeste pärast. Kui siin kuskil näha vastuolu, siis on seegi inimlik. Ma koosnen konfliktidest, on keegi tark ammuilma öelnud. Ja õige on. Vastuoludeta pole loomingut ega arengut.

Mõned märkused ka raamatu kohta. Liigendus ja autorid on asjakohased, varem ilmunu (Kõiv, Lapin, Maiste, Unt) põimimine esmatrükkide ja usutluste üleskirjutuste vahele põhjendatud. Aga kui kõigil teistel on Vahinguga olnud ka isiklik suhe vähemalt tutvuse pinnal, siis Andra Teede luuletus, ehkki hea, kipub jääma ripatsiks. Samasugust nõutust tekitab Runneli joonistus, millest hea tahtmise korral saab ju küll Vahingu špiilivaid eksperimente ekstrapoleerida. Parim osa on muidugi Vahingu ammuste või pikemaajaliste tutvuste ja sõprade kirjapandu, kuigi toimetaja pidanuks karmimalt käituma lugupeetud kunstnerite Jüri Arraku ja Lapini tekstidega: pärleid sisaldavad jutud lähevad kohati lobaks kätte. Pidage piiri ja kõnelge Vaintsast, härrased! Küll saate ka kogumiku, kus teist juttu, või kirjutage autobiograafia! Võrdlemisi meelevaldselt on aga kärbitud Vahingu 60. sünnipäevaks kirjutatud ja Loomingus (2000, nr 2) ilmunud Madis Kõivu esseed „Mees, kes ei mahu iseendasse”, sest selle tähttäheliseks mõistmiseks tuleb esmatrüki juurde pöörduda. Kui paljud nooremad lugejad tänapäeval on siis õhinal lugenud August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevit” ja hoobilt mõikavad, et Ridle on tolle naturalistliku oopuse tegelane? Eriti kui eespool ilmunud Riho Laurisaare tehtud intervjuu lugemata jäänud. Maiste varem Keeles ja Kirjanduses ilmunud essee taastrükis viidatakse ka endiselt Kõivu Loomingu tekstile, selmet arendada raamatusisest diskussiooni. Ent see kõik on köömes terviku kujunemise juures. Kahju, et esindatud ei ole „Undi-juttudes” mahlaka mõnuga teksti pannud Jaan Isotamm. Ehk olnuks ka Marju Lauristinil, Ain Kaalepil, Ene Mihkelsonil või Tartu kirjanikke kantseldanud Lehte Hainsalul või Janika Kronbergil midagi lisada?

Isotamm on aga nimeregistris sees, kuigi vigase nimekujuga ja päris veidras positsioonis. Sealt hargneb ainuke põhjus, mille pärast peab kogumiku koostajaile-toimetajaile kari kurja turja kargama. Osutatud leheküljel on ainsagi kommentaarita foto, millel mingi mälestuskivi juures raagus puie all mingi ebamäärane seltskond mehi. Vahest siis ka Johnny teiste seas? Ühes neist arvasin ära tundvat Rähesoo, teises mehes Runneli, aga vanem kolleeg oli kaljukindel, et tegemist on hoopis Marju Lauristiniga. Võta sa kinni. Selge, et fotod raamatus vajanuksid üldse rohkem ja konkreetseid selgitusi. Leheküljel 32 saab nimeregistrit kasutav lugeja aga teada, et Allik ja Marju Lauristin istusid 14 aastat vangis. Järeldus saab olla ainult selline, sest isa-poega Hendrik ja Jaak Allik registris on, aga ema Olgat ei ole. Suulise kõne üleskirjutustes andestatavad pisivead lunivad mõneski kohas toimetajapoolseid fussnoote. Raamatule lisatud valikbibliograafia olnuks vaimselt veidi toitvam, kui sellest selguks hõlpsamini, millised tekstid pole hiljem olgu siis „Kaunimais juttudes” või kriitika- ja mõtteloo-raamatus ilmunud. Aga see, nagu öeldud, olgu köömes tervikpildi saamise juures. Autasud ja lavastused on paigas, elulugu kõigi abi- ja kooseludega samuti.

Kirjade tsükli kaudu nüüd aga lõpu poole. Neis, nagu ka intervjuus Laurisaarele ja Julia kirjatükki pikitud Vahingu tekstilõikudes, kõneleb mees ise, Ingo Normetile teatri-, Maie Kaldale kirjandusasjust. Sama kõnekas olnuks vahest veel Undi-Vahingu dialoog kirjades. Aga kus see on? Kirjanikuks pürgimise ja saamise kirjad Maie Kaldale on aga eriline üllatus. Meie kirjanduskriitika kõrges eas esinaise senine avalikus käibes looming pole sellest vaimsest suhtest varem aimu andnud. Kalda kriitikakogumikesse kaasahaaratuist on käsitletud Vahingut üksnes tema varajase (1967) Nooruses ilmunud ja auhinnatud trükiproovi „Meeter riiet tüdrukule” vaevalt leheküljepikukeses seletuses („Kirjandusest ja kriitikast”, 1976, lk 54–55). Vahingu kõrgperioodi jääb Kaldalt vist ainult üks Macchiavelli kirjade arvustus Loomingus, edasine ongi postuumne kirjavahetusel ja isiklikul tutvusel põhinev mälestuslik artikkel Loomingus (2008, nr 5) ja valik kommenteeritud korrespondentsi kõnealuses kogumikus. Kuigi Maie Kalda roll oli ilmselt otsustav just Vahingu enesekujundamisel kirjanikuks, millise kutsumuse järgimise pretsedenditut sihikindlust on Kalda ka rõhutanud, oleks temast hiljem võinud saada Vahingu kongeniaalne ihubiograaf! Muuseas, 1970. aastate teisel poolel elas Vahing tänu Tartu linnavalitsuse armule kunagises Jaan Kärneri korteris Tähtvere pargi serval, Kärnerist oli aga Kalda kirjutanud doktoritöö (1964) ja käinud ka samas korteris Kärneri leske küsitlemas.

Küsimus, mis mees ta oli, jääb lõpuni vastamata. Mees, kes ei mahtunud kivile samamoodi nagu tema Jaan Oks, ja mees, kellele ühest elust, ühest rollist oli vähe. Mees, kes üle kõige väärtustas haridust ja kirjaniku ametit. Mees, kes elas špiilis ja špiilis elus.

Selle küsimuse süvendamisele on aga raamat Vahingust vähemasti produktiivselt kaasa aidanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming