Mis alles jääb, kui elust lahutada elu? Jääb pliiats, paber …*

Tatjana Burlakova, lugeja

Юхан Вийдинг, Ночная песня для мужского голоса. Переводы Елены Скульской. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 74 lk. Елена Скульская, До встречи в раю. Стихи и переводы. Nikolai Krõštšuki  eessõna. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 184 lk.        Epigraafi asemel Kõige raskem on kirjutada inimestest, keda hästi tunned. Või arvad, et tunned. (Mõtlesin selle ise välja.)        Jelena Skulskaja luulet – nagu ka proosat – on  mõtet lugeda siis, kui on olemas arusaamine, mille poolest erineb hamburger Foie gras’st. Kui gastronoomilised seosed hakkavad vastu, palun – te peate tunnistama popšlaagri ja kontrapunkti erinevust.       

Olen kursis sellega, et kunst kuulub rahvale. Kogu rahvale, sealhulgas gurmaanidele ja melomaanidele. Ja see just tähendabki seda, et rahval on õigus valida. Ma pole hamburgerite  ega šlaagrite vastu, lihtsalt – maitseretseptorite ja kuulmiselundite atrofeerumise vältimiseks tuleb neile muudki pakkuda.       

Sellistele mõtetele viisid mind tänavu kirjastuses Varrak ilmunud kaks raamatut: „Öölaul meeshäälele” (Juhan Viidingu luuletused ja esseed Jelena Skulskaja tõlkes vene keelde) ja „Kohtumiseni paradiisis” (Jelena Skulskaja luuletused  ja eesti luule tõlked). Tekkis suur soov kutsuda eesti lugejad tutvuma Skulskaja loominguga, ehkki midagi päris uut eesti lugejale selles pole: tema esseed on ju aastaid ilmunud ajalehe KesKus numbris ning andnud kokku kaks raamatut: „Vene rulett” (2002) ja „Siilid udus” (2006). Eesti lugejatel on vedanud rohkem kui vene publikul, sest originaalkeeles need kogumikud ilmunud pole. Seevastu on ilmunud romaanid, jutustused, luuletused,  näidendid, artiklid ja intervjuud, mis pakuvad väärt toitu nii mõistusele kui hingele.       

Lõpetan siinkohal oma jutu – mingem allika juurde. Avame Jelena Skulskaja suvalise raamatu mis tahes leheküljel. Tema teoste keel on nii metafooririkas, sisutihe, nagu ainult luuletajal võib olla. Tema proosa kasvaski välja luulest. „Klaasipuhuja paigutas minu sisse klaasvaasi, ja keha ümbritses seda kaitsvalt. Kuid vaas läks katki ja killud rebivad minu sisemust”, „Naine,  ääreni täis külma piima”, „Maisil on kollased hobusehambad”.       

Skulskaja tekste tuleb lugeda aeglaselt, anda endale aega seoste mõtestamiseks. See pole lihtne (minu jaoks), sest assotsiatsioonide mõistmiseks peab teadmiste maht olema võrdne autori omaga ning kaasa mõtelda tuleb  samuti osata. Kuigi – mõttelennuks on tekstides nii palju ruumi, et ajapikku jääb lugeja uskuma, et mõistab autorit.       

Olen ammu veendunud, et põhimõtteliselt ei ole võimalik kedagi õpetada, on võimalik ise õppida. Ühe ja sama kooli või ülikooli lõpetavad ühed haritud inimestena, teised aga diplomeeritud nõmedikena. Iga kirjaoskaja on lugeja, koguni kirjanik; kirjanikke on muidugi igasuguseid. Rääkigem siin aga lugejast, täpsemini – kunstide tarbijast. Tema peab olema kirjaniku, helilooja, kunstnikuga võrdne, et mõista ja hinnata nende loomingut. Iga lugeja,  kuulaja, vaataja mõistab aga täpselt nii palju, nagu suudab, vastasel juhul oleks geeniuste looming arusaadav ainult geeniustele, aga meiegi soovime kuulata Mozartit ja imetleda Püha Markuse katedraali Veneetsias.       

Ja donna Surm, aristokraat…       

Kõige raskem on lugeda luuletusi. Mõne arvates on need keerulised ja arusaamatud. Kuidas teile meeldib: Elu oodates möödus elu? Arusaadav. Mõttetihe. Üks rida mahutab rohkem sisu kui jaapani haiku.       

Luulenärvita pole luulet, see on loomingus tingimata vajalik reaalsuse vastuvõtmise viis. Skulskajat tõmbab – nii luules kui proosas – valuliselt elu ja surma piiri lähedusse, elavaid ja surnuid eraldavale alale, tema (neiu) ja selle (surnukeha) vahele. Ta ei vaata lihtsalt keha, kus puudub elu, vaid süveneb pisiasjadesse, kuni ussideni välja, justkui soovides näha sellest kaugemale – kas laip ongi kõik, mis elust järele jääb? Kas elu on ainult tee surma poole, kannatusterikas elavast mitteelavaks saamise rada?       

Aeg on Skulskajal jooksupoiss, õun – kaitsetu, paljas, õudust on kahte sorti – kuiva ja niisket … 

… kui kontsa all / kurk naksus, nagu rabas laudtee, / nii naksus iga lülisamba lüli … 

… Oks ujus, / katsus asfaldini jõuda / ja hukkus teel.   

Seal liibus kirves männi põlve / ligi Ja palukas kargas näkku / villide, sügelistena Neelab niidi kui sööda / žiletiteraga Tead, haav ei valutagi enam, / kuid veider: / konks laes on kinni, / püsib hästi sees.   

Samas on tekste, mis on niivõrd tulvil huumorit, et paljud professionaalsed humoristid  võiksid kadestada õhkkonda, mis tekib Skulskaja kohtumistel lugejatega. Autor ja näitlejad loevad vaheldumisi katkendeid ning siis naerdakse pisarateni – või läbi pisarate. Lugege läbi jutustused „Krimpleen ja Võrõpajev”, „Ameerika unistus”, „Nurgake”, „Repetiitor”. Skulskaja tekstidest võiks koostada aforismide raamatu: „Elu annab alati põhjuse luuletamiseks, mida enamat temalt tahtagi”, „… peategelased otsivad surma, aga teisejärgulised rahulduvad  kõige kauniga”, „Hea kirjandus räägib alati sinust, halb – alati teistest”. 

Mind rõõmustab, et Skulskaja on jõudnud tõlkimise juurde. Ma ei kavatse määrata kohti ega reitingut, mulle lihtsalt meeldib avastada uusi ja lugeda vene keeles juba tuttavaid autoreid, mulle meeldib tõlget originaaliga võrrelda, märgata uusi nüansse, sest tõlge, eriti luuletõlge, ei saa ega tohi olla identne nagu kalkakoopia.   

Mulle meeldib atmosfäär Skulskaja kohtumistel  lugejatega, kirjastajatega, sõprade ja kolleegidega, meeldib tekstide kõla nii eesti kui vene keeles, keelte kõla nii laval kui lava taga, suhtlemisele avatud inimeste mõttevahetus ning inimeste huvi loomingu ja olemise enda vastu.   

Jään ootama järgmist raamatut.   

Vene keelest tõlkinud Valeria Ränik * Однокрылый рояль”, До встречи в раю, lk. 68.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming