Minu Y-generatsioon ja meie proosakirjandus

MAIA TAMMJÄRV

Ma mõistan, et teema, millest ma kirjutada võtsin, on raske selles mõttes, et laialivalguvuse ja liigse subjektiivsuse oht on siin natuke liiga suur. Küllap see on põhjus, miks ka lääne meedias Y-generatsioonist ja kirjandusest niimoodi koos suurt ei räägita. On küll top-10-stiilis nimekirju olulisematest Y-generatsiooni teostest või mõjukamatest hipsteriteostest, kuid pikemat analüüsi on väga raske leida. Eks olegi Y-generatsiooni mõiste n-ö ellu kutsutud pigem sotsiaal-majandusliku kategooriana. Kuidagi pidi X-generatsiooni-järgseid nimetama ja räägitakse neist lääne meedias ju üldiselt tööhõive kontekstis: Y-generatsioon(i väljakutsed) töökohal, Y-generatsiooni juhtimine/haldamine jne. Ka on terve generatsiooni kirjandust ühte artiklisse mahutada selgelt liiga ambitsioonikas, sest mitte ükski neist ei ole homogeenne. Iga generatsioon sisaldab  erinevaid kihistusi, nähtusi, subkultuure. Ma ei saa kirjutada kõigest, muu hulgas sellepärast, et ma ei tea kõike. Kümnendite järgi jäigalt fikseerituna on generatsioon niikuinii meelevaldne määratlus: tegelikult, ma väidan, arvestab iga üksikindiviid generatsioonidesse jagunemist enda kaudu (enne mind ja pärast mind ja minu ajal) ja igal juhul on see „ujuv” kategooria, ka niimoodi eos subjektiivsena. Ka „minu Y-generatsioon” on igal juhul subjektiivne.

Üldiselt arvestatakse Y-põlvkonda inimesed, kes sündinud 1980. aastate algusest kuni umbes 2000. aastani, aga on ka kitsamaid määratlusi. Võttes aluseks selle tingliku liigituse, saame 20 aastat. Ja teadupoolest juhtub (ja juhtus eriti meil siin) 20 aastaga väga palju. Aasta-kaks vanusevahet mängib suhteliselt suurt rolli näiteks olukorras, kus inimene, antud juhul igrek, kas mäletab või ei mäleta nõukogude aega, oskab või ei oska soome keelt jne. Igal juhul on vahemik liiga pikk ja juba seetõttugi on raske midagi põhjapanevalt üldistavat öelda.
Ebaoluline ei ole ka küsimus, kuhu inimesed ise ennast liigitavad. Olen isegi hiljaaegu osalenud umbes niisugustes tagantjärele piinlikes dialoogides:
A: Ma ei teagi, kas ma kuulun Y-generatsiooni või …
B: Mis aastal sa sündinud oled?
Sellele nn Y-põlvkonnale on ju omistatud mingid üldistavad tunnused, millega me kas nõustume või ei nõustu, ükskõik mis meie sünniaasta on. Kui need nüüd märksõnadena laotada, siis räägitakse tehnoloogilisest ja nutipõlvkonnast (aga siin on suur vahe, kas olla oled sündinud 1980. või 2000. aastal), räägitakse öko- või taaskasutuspõlvkonnast, tolerantse(i)mast põlvkonnast jne. Või nagu kirjutab Henri Kõiv kokkuvõtvalt: „21. sajandi aktiivse kodaniku võitlusvahenditeks on jalgratas, second-hand-riided, kodupeenral kasvatatud juurviljad, kommuunid, omaalgatuslik meedia ja kriitiline mõtlemine, mis tema valikuid suunab.”1 Igal juhul ei saa niisugused üldistused kehtida ega kehtigi kogu generatsioonile.
Mulle on aastateks meelde jäänud parasjagu nördinud tegelase Des
McGrathi tsitaat Whit Stillmani filmist „Disko viimased päevad” („The Last Days of Disco”, 1998), mille saab minu meelest väga hästi üle kanda ka siinsesse konteksti: „Kas yuppie’d üldse eksisteerivad? Mitte keegi ei ütle „mina olen yuppie”, yuppie on alati keegi teine. Ma arvan, et grupp saab eksisteerida ainult siis, kui keegi end selle osaks tunnistab”. Kui hipsterikski ei tunnistanud end veel kolm-neli aastat tagasi suurt keegi (peale Kaspar Jassa võib-olla …), siis tänapäeval tunnistavad juba rohkemad. Et meie olemegi hipsterid. Või vähemasti, et meil(gi) on hipsteriomadusi. Selles mõttes elame murrangulisel ajal. Y-generatsiooni liigitumine ei ole üldiselt sama hell teema, ometigi on piisavalt neid, kes end Y-generatsiooni osaks siiski tunnistada ei taha – samuti ei pruugi nad tahta end tunnistada näiteks X-generatsiooni osaks. Selge see, et liigitus on meelevaldne, aga kusagilt peab alustama.
Rääkides Y-generatsioonist ja kirjandusest, on küsimus, kas keskenduda Y-autoreile või Y-lugejaile  ehk autoreile või lugejaile, kes on sündinud täiesti tinglikus ajavahemikus 1980–2000. Lääne ajakirjanduse sellekohased internetist leitavad kirjutised keskenduvad enamasti Y-lugejale, muuhulgas sellepärast, et „erinevalt poeetidest, matemaatikutest, võimlejatest ei saavuta romaanikirjanikud küpsust üldiselt enne 30ndaid eluaastaid. [—] Enamik niinimetatud noorkirjanikke, kes praegu kuulsust koguvad, on hilised X-põlvkondlased”.2 Meie väikeses kirjanduses saavad aga kirjanikud sageli juba enne 30ndaid avaldatud ja tihti ka piisavalt tähelepanu. Püüan seega kirjeldada nii autorit kui lugejat, teema kitsendamiseks keskendun proosale.
Kui me olime noored, nii päris üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses, lugesime me lausa religioosselt kõiki Chuck Palahniuki raamatuid. Võtan selle nähtuse siin jutuks, kuna see oli palju laiem nähtus kui „mina ja mu sõbrad”, ehkki mul ei ole pädevat statistikat tuua. See ulatus ikka päris kaugele, ka Pärnusse. Soovitustena levis see Palahniuki-kultus meie nooruses n-ö suust suhu, käest kätte, sõbralt sõbrale, mitte blogide või foorumite kaudu (oli mingi selline aeg, paljudel polnud internettigi). Materiaalselt toodi esimesed eksemplarid vist reisidelt ja siis laenati (ja seega ka soovitati) kõikidele sõpradele, alles mõnevõrra hiljem hakati raamatuid internetist tellima ja mingil hetkel tekkisid need ingliskeelsed Palahniukid ka meie kaubandusvõrgustikku. Sisuliselt ei erine see toonane trend küllap palju tänapäevastest kaugeleulatuvatest lugemistrendidest. Informatsiooni kättesaadavuse teatavate piirangute tõttu olid meie nooruse lugemistrendid muidugi selgelt väiksema skaalaga, aga mitte vähem selged. Kui rääkida noortekirjandusest, siis Stephenie Meyeri „Videviku” („Twilight”) saaga aeg võib küll olla läbi, aga asemele on tulnud Suzanne Collinsi „Näljamängud” („The Hunger Games”) ja muudki. Lugeriomanik (keda, nagu me teame, tekib järjest juurde) saab praegu väga lihtsalt kätte peaaegu kogu ingliskeelse kirjanduse. Seega on oluline (ja samas ilmselge) Y-generatsiooni lugejale omane tunnus ka see, et väga suur osa meist on võimeline lugema inglise keeles. See seletab, miks (näiteks) Palahniuki väga paljudest raamatutest eesti keelde vaid kaks ongi tõlgitud: „Lämbumine” („Choke”, 2001, e.k 2001 Ruth Vesteli tõlkes) ja „Kaklusklubi” („Fight Club”, 1996, e.k 2006 Tiina Randuse tõlkes). Eestikeelsena jäid need tegelikult suhteliselt tähelepanuta –igrekid olid neid inglise keeles juba lugenud!
Palahniuk (sünd 1962) ise ei ole Y, aga vaadakem, kuidas ta meid siin Eestis mõjutas, võrrelgem näiteks Sass Henno teose „Elu algab täna” (võrgus 2003, raamatuna 2006) ja Palahniuki „Ellujääja” („Survivor”, 1999) kõige silmatorkavamat, ülesehituslikku võtet. Vihje: leheküljenumbrid. Täiesti otseselt mõjutas! Seda selget mõju on Henno ka ise kinnitanud: „Chuck Palahniuki [—] looming on kindlasti suur mõjutaja.”3 Sarnasusi on niisiis veelgi: autor jutustab mingit lugu, loob põnevusi, kirjeldab seiklusi ja seda teatavas palahniuklikus stiilis. Loo jutustamine ei ole aga me noortekirjanduses tingimata tavaline, pigem kiputakse edasi andma kogemusi või seisundeid. Robert Kurvitz jutustab ka lugu, kuid otsest seost Palahniukiga ma tema puhul tuua ei julge, eks tema „Püha ja õudse lõhna” ilmumine on ju ka märksa hilisem (2013).
Teine kultusautor selles kitsas „Minu/meie Y-generatsioonis” oli Bret Easton Ellis. Ei Palahniuk ega Ellis (sünd 1964) ei ole kaugelt Y-generatsiooni esindajad, aga nende raamatud ilmusid ajal, mil Y-generatsioon oli juba sündinud, ning meile siia jõudsid need siis, kui suur osa varasemast Y-generatsioonist oli juba lugemisvõimeline ja -himuline. Need jäävad piiripealseks, mõjutajateks, võib-olla proto-Y-autoreiks.
Ellise puhul on generatsioonikirjandusest rääkimine sisuliselt põhjendatum. Vaadakem näiteks raamatut „Vähem kui null” („Less than Zero”), mis ilmus aastal 1985! Alles 2010. aastal ilmus sellele järg „Keiserlikud magamistoad” („Imperial Bedrooms”). Me näeme siin erakordselt tüdinenud, äärmiselt pinnapealseid hilisteismelisi, väga rikaste vanemate lapsi tegelemas laias laastus absoluutselt mitte millegagi. Kui uskuda Juhan Melliku hipsterikriitilist artiklit, on TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudi etnoloogiaosakonna õppejõud Aimar Ventsel öelnud meie oma päris tänapäevaste hipsterite kohta suhteliselt hinnanguliselt/kallutatult nõnda: „Nad ei ole eliit, cool, isikupärased, maitsekad ega stiilsed, vaid laias laastus jõukate vanemate hellitatud võsud, kes kipuvad asju liiga kergelt kätte saama.”4 Olgu, ma ei ole tegelikult selle Ventseli määratlusega nõus, aga niimoodi poolirooniliselt võiks Ellise ju (eel-)hipsterkirjanduseks liigitada. Tegelikult aimub aga raamatust „Vähem kui null” juba X-generatsioonilise edukultuse esimesi (?) vastureaktsioone:  meie ette astuvad inimesed, kes ei ole sellest maailmast väljas, kuivõrd nad naudivad selle vilju, kuid kes oma passiivsuses ei mängi ka selle X-maailma reeglite järgi. Seosed on olemas, aga mitte kivisse raiutud. Ellise „Ameerika psühhopaat” („American Psycho”, 1991, e.k 2002 Teet Martini tõlkes) on palju otsesemalt X-kogemuse kriitika, kuid Y-kogemus puudub siit täielikult.
Nüüd mälu värskendamiseks uuesti üle lugedes tabas mind üllatusena, kui sarnane on meie Y-kirjaniku Jim Ashilevi debüütromaan „Ma olen elus olemise tunne” (2011) Ellise varasemate teostega. Sarnasus seisab siin teatud staatikas, emotsionaalse läheduse otsimise ja distantseerituse vahelises kokkupõrkes. Aga tuleb ette ka igavlemist.
Barthol Lo Mejori raamatust „Popdada 2007–2008” (2008) aimub seda igavlemist ja tühjapassimist rohkem, seal nähtub aga selgelt eksp-kirjanduse taotlusi, mis genereerivad teatava katkendlikkuse – see on seisundi(te) kirjandus. See igavlemine ei ole midagi tingimata Y-generatsiooni kirjandusele omast (nagu öeldud, ei saa kogu generatsiooni kirjandust paari ühisnimetaja alla kokku võtta), aga see on midagi sellist meie kirjanduses, mis pärineb umbes sealt, kus asus Bret Easton Ellis – ja mille meie kirjandusse on sellisel kujul kandnud suuresti just Y-autorid.
Autonoomseim näide meie tinglikus Y-generatsiooni kirjanduses on minu meelest endiselt Hirami „Mõru maik” (1999), aga see on jällegi piiripealne näide; Hiram ise ei asetu Y-generatsiooni, tema peategelane siiski napilt asetub. Millegi niisuguse järele olen ma tundnud me viimase aja kirjanduses nälga. See on noortekirjandus selle sõna parimas mõttes: ühelt poolt jutustatakse meile lugu(sid), teiselt poolt antakse edasi mingeid tuttav-võõraid, ruumipaigutamatuid kogemusi, takerdumata seejuures liigsetesse selgitustesse. Ma loodan, et neid tuleb ühel või teisel moel veel.
Lõpuks ei ole me veel näinud hilise Y-generatsiooni debüüte. Ega generatsiooni, mis tuleb „pärast meid”.

1 Henri Kõiv, Naiivsus päästab maailma. – Müürileht 9. V 2014.

2 The 10 Most Defining Novels of the Millennial Generation. – http://oedb.org/ilibrarian/the-10-most-defining-novels-of-the-millennial-generation

3 Kristi Eberhart, Sass Henno – uue põlvkonna hääl proosas [intervjuu]. – Eesti Päevaleht 14. V 2005.

4 Juhan Mellik, Hipsterite ainus soov on eristuda ja silma paista. – Õhtuleht 25. I 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming