Minu Tōkyō

Jaanus Betlem

Nääpsuke Maarja hiigellinnas.Maarja Yano, Minu Tōkyō. Nähtamatu piiri taga. Toimetanud Anu Merila, keel ja korrektuur Ruth Mägi. Kujundanud Anna Lauk. Petrone Print, 2013. 292 lk.

Jaapan on kaugel
Eesti on kaugemal veel
ütlevad tuuled

Juhan Viiding

Müügiedetabelite tipus on mitmel nädalal püsinud Maarja Yano raamat „Minu Tōkyō. Nähtamatu piiri taga”. Pole ka imestada, sest raamat on huvitav, hästi kirjutatud ning täis tänapäeva Jaapanile omast eksootikat.
Pole just tavaline, et eestlanna elab ja töötab Jaapanis ning on abielus jaapanlasega. Maarja Yano, toonase nimega Maarja Ervald, läks Jaapanisse vahetusüliõpilaseks Tallinna ülikoolist, kus ta õppis Aasia kultuurilugu, muu hulgas ka jaapani keelt.

Ma tahan ida!
Maarja kirjutab, et ta mõtles pärast keskkooli lõppu: „Oh, ma mõtlesin, koolis õppides oli muudkui lääs ja lääs. Maailma ajalugu tähendab tegelikult Euroopa ja USA oma. [—] Aga ma tahan ida! Mul on puudu terve teine poolkera, pool maakera!”
Ometi ei sündinud ta otsus Jaapanisse vahetusüliõpilaseks minna kiiresti ega kergesti. Pealegi selgus, et vaja on tervisetõendit ja soovituskirju ning tagatipuks ja üllatuseks veel pangaarvele raha miljoni jeeni ehk toonases vääringus umbes saja tuhande Eesti krooni väärtuses. Aga Maarjal polnud toona ei miljonit ega sõpru-tuttavaid, kes säärase summa võinuks välja käia.
Lõpuks päädis asi sellega, et keegi ema tuttava tuttav, kes oli just võtnud pangalaenu, oli nõus halastava samariitlasena selle paariks päevaks Maarja pangaarvele kandma. Selleks, et neiu ise aga Jaapanis kuidagiviisi võiks alustada, korraldasid välisüliõpilased, tema tulevased õpingukaaslased, Jaapanis korjanduse. Niipalju siis Eesti ja Jaapani ning ülikoolidevahelistest sõprus- ja koostöösuhetest! Justkui kannatuste krooniks teatati Maarjale ühel päeval, et stipendium, mis talle Jaapanis pidi kindlalt määratama, jääb saamata. Korjandusest piisas, et tasuda lennupiletite ja hakatuseks ühiselamutoa eest.
Nii saigi Maarja Tsukuba ülikooli. Tsukuba on väikelinn Tōkyō lähedal. Sealt saavad algused ta värvikad, kohati lõbusad, kohati iroonilised, samas ka rasked ja õpetlikud juhtumused tõusva päikese maal. Ja õnneks leiab ta sõpru, kes on toeks. Sest ilma rahata on peaaegu võimatu toime tulla. Ning kuigi Jaapani ülikooli reeglid seda ametlikult ei luba, ei vannu Rakverest pärit visa eesti neiu alla, vaid läheb tööle. Töökoht õnnestub saada Tōkyōs ühte kinnisvarafirmasse, kus on juba ees kaks eestlannat. Ja nii peab Maarja hakkama üle terve talle esialgu tundmatu suurlinna klientidele tutvustama üürikortereid, linnas, kus võib kergesti ära eksida ja kaduda nagu nõel heinakuhja. Linnas, kus on 23 erinevat piirkonda (sisuliselt erinevat osalinna) ning kus elab üle 13 miljoni elaniku. Aga tänavatel pole nimesid, on numbrid. Nimed on majadel.

Jaapani mitu palet
Raamatuhuviline võib eelkirjeldatust juba aimata, et teda ootab ees põnev, seiklusterikas ja hariv lugemine!
Selgub, et Jaapan ei ole vaid puhas eksootika. Jaapan on ka bürokraatia­rägastik, jäigad reeglid, kehva nõu­kogude­aegset ühikat meenutavad üliõpilasühiselamu toad, mõned täiesti painajalikud käitumistavad (need nn nähtamatud piirid) ja muudki veel, mis Eesti neiule kohati lausa pisara silma toob ja nõuab kogu tahtejõudu, et mitte alla anda ja loobuda.
Maarja on maarjamaiselt visa ning tundlik ja tähelepanelik ümbritseva suhtes. Ja peaasi – püüdlik. Ehkki pealtnäha nääpsuke heledapäine tütarlaps, keda jaapanlased peavad eksootiliseks kaunitariks, pole Maarja mingi rumal blondiin. Kaugel sellest! Maarja on eestlanna, kes oskab mõelda, juurelda, järeldada, üle olla eelarvamustest ja hirmudest. Ta suudab võõra kultuuri ja ühiskonnaga kohaneda, sellesse sisse elada. Ta saab hakkama. Kõigi raskuste kiuste.
Maarja tõdeb, et hetkel, kui ta loobus kohustusest Tōkyōt armastada, hakkas ta selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvab aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.
Maarja elab Jaapanis üle 2011. aasta
11. märtsi katastroofilise maavärina. Jaapanis saab ta teada oma isa, kirjanik Andry Ervaldi raskest haigusest ja surmast.
Kuid Jaapanil on ka helgem pool. Jaapanis tärkab armastus Maarja ja Shō vahel. Üliõpilasest noormees on esmapilgul Maarjast väga erinev ning suhtub Maarjasse vaoShōitult, kohati kriitiliseltki. Ent selles ehk ongi peidus see varjatud säde ja kirg, mis lõpuks armastusleegiks lahvatab ja noored üheks  pereks sulandab.
Shō vanaema, kes alguses on Maarjat kui heledanahalist, välismaalt tulnud neiut pisut võõristanud, sõnab pojapojale lõpuks: „Tubli, Shō! Tänapäeval Tokyost naljalt sellist tüdrukut ei leia!”

Minu pere ja muud loomad
Maarja Yano ei unusta kirjeldamast ka jaapani kööki ja selle võlusid, aga ka jaapanlaste kummalist kirge võtta üle lääne kultusesemeid ja -objekte, tavasid, ka muusikat jpm ning seda kõike omamoodi animiseerida ja tõlgendada. Meile võib see näida grotesksena, selles on tuntavat lapsikust, kuid jaapanlased ise naudivad seda täie andumusega. Olgu näiteks või jõulud, mille puhul kingitakse üksteisele armastuse märgiks maasikatorte vahukoorega.
Kogu jutustus on vürtsitatud leebe huumori ja kergelt iroonilise enesekriitikaga. Endalegi ootamatult tuli mul lugedes pähe kauge paralleel Gerald Durrelli menukiga „Minu pere ja muud loomad”. Maarja Yano raamat on justkui peegel, millesse jaapanlastel oleks kindlasti tervistav vaadata (nagu, muide, eestlastelgi). Kuidas nad sellest peegelduvat tajuksid ja vastu võtaksid, ei oska ma loomulikult ennustada. Kultuurierinevused on siiski suured, ehkki jaapanlastega Eestis või mujal väljaspool Jaapanit suheldes seda peaaegu ei tunnetagi, võin kinnitada omast kogemusest. Jaapanlik enryo – teatav vaoShōitus ja taktitunne, vestluspartneriga arvestamine ja kogu vestluskultuur teevad jaapanlastega vähemasti n-ö pinnapealse suhtlemise väga kergeks ja meeldivaks. Shō sõbrad tunnistavad, et ka eestlastel on olemas enryo, sest Maarjal on see olemas. Ent kindlasti pole Jaapan vaid üheselt võetav ja hinnatav. Ilmekas näide on raamatus lugu sellest, kuidas Jaapanis õppival tšehhitaril Annal tuleb pärast jalgrattaõnnetust minna arsti juurde. Ta põlv on katki, ent arsti juures teksapükse jalast võtta ei tohi – seda ei luba jaapani kombekus. Püksisäär tuleb lõhki lõigata. Teisele korrusele röntgenipilti tegema tuleb valutava jalaga liibata mööda treppe, sest lift olevat vaid hädaolukordade tarbeks. Samas arst ise läheb liftiga … Ja see pole kaugeltki ainus ahhetama panev lugu ses raamatus.
Maarja ei kritiseeri, ta vaid kirjeldab, tuues esile Jaapani elu erinevaid tahke. Tōkyō on hiigelsuur, Tōkyō on painav, Tōkyō on sageli jabur, taban end lugedes mõtlemas. Kuid samas autor justkui kutsub mind korrale, kirjutades, et võõra kultuuri keskel võib tekkida vastupandamatu soov kohalikku asjade korraldust imelikuks või ebaloogiliseks pidada. Samuti on oht hakata üldistama ja nõudma vastuseid küsimustele, miks jaapanlased midagi nii või teisiti teevad. Seejuures unustatakse, et eestlased teevad neid asju samuti küllaltki veidralt ja raske oleks anda ühest põhjendust, miks meil neid asju just nii tehakse.
„Minu Tōkyō” on raamat, kus on meisterlikult põimitud Tōkyō ja jaapani elulaadi kirjeldused ning autor enda lugu elust Jaapanis. See lisab pinget ja põnevust, annab võimaluse subjektiivsete kogemuste kirjeldamiseks, juurdlemiseks, järeldusteks. Seda lugedes ei hakka kordagi igav – teos köidab algusest lõpuni!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming