Minu põlvkond: kurbus üksiolekust

Mathura

Mathura intervjuu Ameerika kirjandustoimetaja Marlow Pearse Weaveriga, kes annab välja aastatel 1960 – 1982 sündinud põlvkonnale keskendunud raamatusarja “In Our Own Words” (“Meie oma sõnadega”). Aset leidnud märtsis 2006.  

Härra Weaver, olete Ühendriikides ilmuva raamatusarja “In Our Own Words: A Generation Defining Itself” (“Meie oma sõnadega: ühe generatsiooni enesemääratlus”) koostaja ja toimetaja. Palun selgitage selle projekti olemust ja seda, mis teid ajendas seda algatama.

Raamatusari keskendub põlvkonnale, kes on sündinud aastail 1960 kuni 1982, põlvkonnale, kes minu silmis on eas, kus võib ilmale tuua järglasi. See põlvkond järgnes neile, kes olid kogenud maailmasõdu, 1930ndate ülemaailmset depressiooni, Vietnami sõda jmt. Need vanemad põlvkonnad on kõnelenud üsna valjuhäälselt ohvritest, mida nad tõid, ja saavutustest, milleni nad jõudsid. Sageli on nad suhtunud üleolevalt selle raamatusarja keskmes olevasse põlvkonda, justkui kuulutades, et see nooremate täisealiste generatsioon ei küüni kunagi oma eelkäijatega võrdsele tasemele. Mis kõige kurvem, meedia ja kommertskaubandus hakkasid seda põlvkonda lihtsustama, surudes ta kokku ülimalt üldistavatesse stereotüüpidesse nagu hulkurid ja kaltsakad – “grunge”. Siit tekkiski minu huvi avastada selle põlvkonna tegelik identiteet. Algul postitasin ma vaid veebilehel küsimuse, kas keegi oleks huvitatud raamatu tegemisest. Vastukajasid tuli aga sadu ja tuhandeid, rohkem kui oleks eales ühte raamatusse ära mahtunud. Sedasi saigi ühest raamatust kaks ja nüüdseks on köiteid juba kuus, sisaldades kokku ligi 900 autorit rohkem kui 70 maalt.

 

Mõistagi hõlmab iga põlvkond palju indiviide, ent milline on teie üldine mulje selle generatsiooni kirjanikest? Saab neid kuidagi määratleda? On neil mingi ühine sõnum maailmale praegu ja tulevikus?

Loomulikult on suured erinevused sellel, mida kirjutatakse jõukates riikides ja mida kirjutatakse seal, kus ellujäämine on igapäevane küsimus. Huvitav on näha ka seda, et niinimetatud globaliseerumisest hoolimata on too põlvkond säilitanud rikkalikult oma eripäraseid kultuurilisi identiteete. Mõistagi olen ma vaid toimetaja, mitte akadeemik, nii et ma ei hakka mängima sotsioloogia asjatundjat.

Olen avastanud aga ühe läbiva joone, mida ma ei märka niivõrd näiteks XX sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Ma nimetaksin seda joont lootusetuseks ja võitluseks selle vastu. Enamik kirjutisi kujutavad endast reaalsusekäsitlust, mitte eskapismi ning peegeldavad maailma, mis on kasvavalt ohtlik ja etteaimamatu. Sellest lähtub ka suurem tähelepanu inimkonna igapäevasele, mitte pikaajalisele säilimisele. See, mida ma aga sageli ridade vahelt kuulen, on kurbus selle pärast, et puudub vanemate põlvkondade tugi – puudust tuntakse õpetusest, toetamisest, lootuse sisendamisest. Näen selles üht suuremat inimeste eraldajat meie praegusel ajastul – vanad oskused, tarkused ja väärtused ei jõua vanematelt nooremate põlvkondadeni. Selle puudujäägi eiramine on omakorda süvendanud kasvavat enesekesksust ja tulevikule mittemõtlevat ellusuhtumist.

 

Kui tugev on nimetatud põlvkonna hääl maailmas – märgatakse seda piisavalt, võetakse seda arvesse?

Vaevalt oleksin pannud sellesse raamatusarja nii palju aega ja energiat, kui arvaksin, et seda põlvkonda kuuldakse juba piisavalt. Mulle näib, et üle 40- ja 50-aastased pööravad neile vähe tähelepanu. Suhtumine tundub olevat pigem “kuulge, lõbustage ennast ise ja lõpetage see juurdlemine”. See on toosama eraldatus, millest rääkisin. Tõeline oht on aga ehk see, kui ei õpita enam ajaloost, markantne “teeme lõpu ja alustame kõike nullist” suhtumine.

Teil on kontakte paljude autoritega peaaegu üle kogu planeedi. Kas ja kui palju näete nimetatud sarnasuste kõrval eri paikkondade kirjanduslikes suundumustes ka erinevusi? Kuivõrd on maailma kirjandusruum ühtne ja ühiselt liikuv?

Selge see, et mõningates ühiskondades, kus valitseb repressiivne režiim, kirjutavad kirjanikud kas ohutut ja sisutut soga või siis mõistujutte, mis ütlevad ehk rahvale palju, ent jäävad võimudele mõistetamatuks. Sellistes piirkondades toodab too põlvkond palju pingestatud kirjandust. Need teosed on tugevas kontrastis raamatutega ühiskondades, kus väljendusvabadusega probleeme ei ole. Kui hea kirjandus saab tõesti sündida ainult valust, nagu mõned kirjandusteadlased väidavad, ei saaks väga jõukad maad sünnitada hulgaliselt erakordseid kirjanikke. Ent see on ju nii. Tõsi, nende maade kirjanike looming kannab vahest tõesti teistsugust temaatikat: räägitakse rohkem vaimsest eraldatusest ning lootusetusetundest, samuti hirmust tuttavate tugisüsteemide kokkuvarisemise ees. Jõukates riikides kirjutatakse rohkem ka odavat kirjandust, mille taga on meelelahutustööstus. Satelliittelevisioon ja Interneti laienemine “aitavad” temaatilisele ühtlustumisele kindlasti kaasa.

 

Teie raamatusarja kuues väljaanne sisaldab ka nelja eesti autori loomingut, nendeks on Peeter Sauter, Triin Soomets, Tõnu Õnnepalu ja Mathura. Millised on olnud teie kontaktid tänapäevase eesti kirjandusega ning mis mulje on teil siinsest kirjandussituatsioonist jäänud?

On muljetavaldav, et mitmed väikesed riigid suudavad suurematega võrreldes anda täiesti ebaproportsionaalse panuse maailma kirjandusse. Euroopas on head näited Island, Sloveenia ja Eesti. Mulle on jäänud mulje, et Balti riikides on kirjanike toetus üsna tõhus ja hästi organiseeritud. Võin vaid oletada, et see võib olla osaliselt seotud sooviga taasavastada nende maade “hinge”. Enamik eesti päritolu tekstidest, mida olen lugenud, on keskendunud inimsuhetele ning ühiskondlike väärtuste otsingule. Suur hulk oskuslikke kirjanikke on kindlasti üks Eesti rikkusi. Teosed on kaasakiskuvad ning ei kardeta tungida asja tuumani. Söandaksin isegi ennustada, et paras hulk Eesti noorema põlvkonna autorite loomingut jääb püsima ning neis nähakse väärtust ja neid loetakse tulevikuski.

Ent kas sellistest väikestest riikidest nagu Eesti pärit autoritel on lootust saavutada edu ka maailma tasandil? On neil piisavalt öelda kogu maailmale, mitte üksnes kaasmaalastele?Usun, et Euroopa tasandil küll. Siin näib tendents lugeda rohkem ka väikestest riikidest pärit autoreid ainult süvenevat. Eriti kehtib see nende autorite puhul, kelle looming on inspireeritud identiteediotsingutest – see teema on nimetatud põlvkonna jaoks muutumatu suurus siin- ja sealpool riigipiire. Ameerikas on olukord mõnevõrra teistsugune. Ma ei ole täheldanud, et ameeriklased ilmutaksid suurt huvi uurida seda, mis ei pärine ameerika või äärmisel juhul briti kultuurist. Ent seegi olukord võib muutuda. Ning ehk piisab eestlastele praegu ka Euroopa poole vaatamisest ja sellega suhestumisest, sest tugev heitlus, mis toimub Euroopa ühtlustamise ning individuaalsete identiteetide ja kultuuride alalhoidmise vahel avaldub ka kirjanduses. Palju otsitakse oma hinge – see on see, millest Euroopa kirjanikud kirjutavad tõelise sisekaemusega.Kui mõtlete maailma kirjanduspildile kümne-kahekümne aasta pärast, siis mis selles on praegusega võrreldes muutunud? Mida ise soovite, et muutuks?

Massiivne meelelahutustööstus on selleks ajaks alla neelanud enamiku vanakoelisest kirjastusettevõtlusest. Samas on juba praegu tekkinud päris lai ring väiksemaid sõltumatuid kirjastajaid, kes keskenduvad kõrge kvaliteediga teostele. Tänu internetile ja hiiglaslikele edasimüüjatele nagu amazon.com on ka väikestel kirjastustel võimalik majanduslikult ellu jääda.

Ma ei tahaks uskuda, et raamatud kaovad. Ma näen, kuidas inimesed naudivad endiselt just raamatu vormi. Küll näen aga ette seda, et autorid ei ilmuta peagi enam erilist suuremeelsust oma tekstide tasuta avaldamise suhtes veebilehekülgedel.

Ning lõpetuseks, kas “In Our Own Words” seitsmes köide on juba teoksil?

Seitsmes köide võtab vaikselt vormi. Mul on arvutis juba sadu saadetisi. Ma ei lakka imestamast, kui palju häid autoreid on nimetatud põlvkonnas. Seitsmendasse köitesse on võimalik “kandideerida” juuli lõpuni. Kuues raamat oli minu arvates väga jõuline ning kandis võimsaid mõtteavaldusi. Seitsmes raamat tõotab tulla vähemalt sama huvitav. Ootan seda juba suure põnevusega.

 

Raamatusarja “In Our Own Words” koduleht aadressil www.evenstar.net/mwe.

 

 

Graham Catt, Austraalia

MÄÄRAV KOLMIK

Liverpool, 1978

Nägin The Fall’i kakskümmend kaheksa korda tol aastal

kuulasin Pere Ubut ja New Yorki punki

kulutasin viimased krossid Residentsi peale

ning jalutasin seitse miili, enne, kui jõudsin koju

 

terved päevad rääkisime lauludest ja panime kokku bände,

mis lagunesid enne, kui sai mängitud esimese turnee

me olime liiga vägevad, et riskida ebaõnnestumise või naerualuseks sattumisega

valmistusime kuulsuseks, jäädes turvaliselt keldrite rüppe

 

oli laenatud bass ja Wylie mängis kitarril

oli kolm nooti vaid ja mõni sõjakas riff

me rebisime käike Velvetitelt, Stooge’idelt

Mac lebas põrandal ja laulis üles taeva poole

 

 

Aymer Waldir, Kolumbia

ISUPUUDUS

Tüdinud trükimasina klahvistikust, võtab ta sulepea, ent ei suuda rüvetada paberi süütust. Letargiliselt lükkab ta sisse arvuti ning kõditav kursor kutsub teda vajutama ükskõik millist klahvi, ent ta lülitab masina välja – apaatia. Ta avab tuimalt oma märkmiku, otsides kirge, ent ei leia seda. Alistununa kõnnib ta külmkapi juurde ega võta sealt midagi. Ta heidab väsinult pikali oma armsama kõrvale, kuid ka iha ei tärka temas. Ta haigutab, esitamata küsimust sellest, mille suhtes ta kõigepealt isu kaotas.

 

 

 

Tolu Ogunlesi, Nigeeria

KAKSKÜMMEND LAST EI SAA MÄNGIDA

KAKSKÜMMEND AASTAT JÄRJEST

 

(Loode-Nigeerias elava Yoruba hõimu vanasõna,

mis viitab elu pidevale muutumisele)

Kui jätame hüvasti

samades saalides,

kus jagasime üksteisega oma nime

ja südant

me sooritame leinariitust,

matame end

pisarakujulistes kirstudes

haudades

kaevame kuus aastat

ja sügavates vagudes,

eneste turjal

kihuAtame võidu valgete pärijatega

justnagu murdmaajooksus,

rajamaks vundamenti

impAosantsete losside alla,

mis visandatud superigavas kategoorias

surnust ülestõusmise päev vaatab meile otsa,

oodates, võib-olla,

taksosid Agodi väravasse

või hästi-kulutatud-elu rubriike

Guardiani pärasse

taksos teeme lõputult kokkuvõtteid

inimsuseni mitteküündivatest kurat-prefektidest

ja sadistlikest juhendajatest

ning otsime õhust

närbunud nimesid ja nägusid,

mõtiskledes, kas Titi on pisutki muutunud

või kes oli see, kes abiellus Ada üleolevusega

siis matame end

uuesti

pinna lähedale seekord

mobiiltelefonidesse ja

paberilipakatesse

 

 

Nikola Madzirov, Makedoonia

PÄEVAD, MIL TULEKS JÄÄDA OMAETTE

 

On tõsi, et linn

kasvas tänu valele,

mis oli vajalik inimestele,

lillepottidele ja taltunud loomadele

 

(sedasi leian ma enda jaoks

vajaliku õigustuse)

 

On tõsi, et kõik inimesed

väljuvad hoonetest

(nagu maavärina ajal)

ja suunduvad aasade suunas,

käes vaas

 

Nad naasevad kolm korda kurvematena,

pihkudel tolm

ja huulil üksikud pominad,

mis kõlavad nagu augud nende mälus

 

Siis järgneb taas

üleüldine vaikus

 

Tekstid pärinevad raamatusarja “In Our Own Words” kuuendast köitest. Inglise keelest ja inglise keele vahendusel tõlkinud Mathura.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht