„Minu kass Jugoslaavia“ ja teised edulood

Mõned tähelepanekud Soome multikultikirjanduse kohta

HEIDI IIVARI

Iraaklane Hassan Blasim, sakslane Roman Schatz, slovakk Alexandra Salmela, somaallane Nura Farah, venelane Zinaida Lindén ja albaanlane Pajtim Statovci. Ses nimekirjas on vähemalt sada nime. Mis neid ühendab? Nad on kirjanikust immigrandid, kelle uus kodumaa on Soome. Millest nende kirjutatud teosed meile räägivad? Vaatame lähemalt.

Soomlastest ja immigrantidest, missioonitundega

Alustan kahest sisserändajast kirjanikust, kelle taust ja looming erinevad nagu tuli ja vesi. Roman Schatz (sünd 1960) on rääkinud oma raamatutest ning soome ja saksa kultuurierinevustest kuus aastat tagasi ka Eestis. Hassan Blasimi (sünd 1973) näidendil „#DigitalHatsGame“ põhinevat lavastust sai näha Tartus ja Tallinnas tänavu märtsis ning aprillis oli Blasim ka üks külalisesinejaid Tallinna seminaril „Kirjandus kultuuride ristteel“.1

Schatz, kes tuli Soome enda sõnul hormonaalsetel põhjustel,2 on teadlikult valinud sisserändajast kommentaatori rolli. Juba Schatzi soome keeles kirjutatud raamatute pealkirjad rõhutavad seda: „Suomesta, rakkaudella“ (2005) ehk „Armastusega Soomest“ või „Voi, maamme Suomi… / Finland. What a country!“ (2014), mille soomekeelne pealkiri viitab otseselt Soome rahvushümnile („Oi, maamme Suomi …“). Lõpmata lõbusalt ning vaimustunult sukeldub Schatz Soome kultuuri, ühiskonda ja ajalukku, keskendudes soomlaste kommetele saunas, seksuaalelus ja alkoholi tarvitamisel. Kuigi Schatzi autobiograafilised jutustused pigem rõhutavad kui lükkavad ümber stereotüüpe soomlaste kohta, nurruvad soomlased rahulolust, kuna suure sakslase (Schatz on 195 cm pikk) armastus soomlaste vastu on suurem kui tema naljaga pooleks kriitika. Soomlastele nagu kõigile väiksearvulistele rahvastele on oluline teada, kas nad meeldivad teistele, ning eriti meelitav on kuulda kiidusõnu suurearvulise rahva esindajalt. Schatz on soomlaste oma Justin Petrone, aga mitu korda rasvasema ja energilisema kõnepruugiga.

Ka Blasim, kes kirjutab araabia keeles, on n-ö ühe teema mees ning ammendab paljuski oma elukogemusest, aga hoopis teises võtmes kui Schatz. Blasim on pärit ühiskonnast, kus igaüks võidi viia kurdide avalikele hukkamistele käsu peale plaksutama. Blasimile kui ateistile ja boheemlasest režissöörile oli elu Iraagis tehtud võimatuks. Esmalt Türki põgenenud Blasim oli üks 30 illegaalsest immigrandist, kes elasid koos ühetoalises korteris. Ta andis politseile altkäemaksu ning tegi juhutöid, et edasi liikuda. Teekond, mis viis ta lõpuks pooljuhuslikult Soome, kestis kokku neli aastat. Blasim kirjutab hüperrealistlikult ning musta huumoriga vürtsitatult Iraagi vägivaldsest lähiajaloost ning pagulaste piinadest Euroopa (piiri)riikides: alandamisest, orjastamisest ning inimkaubandusest. Paljudel araabia maadel on Blasimi teoseid kas tsenseeritud või need lausa keelatud. Soomes hakati Blasimi tähele panema alles siis, kui ta võitis Suurbritannias ja Ühendriikides ilmunud inglise keelde tõlgitud novellikogudega3 2012. aastal Inglismaa PEN-klubi tõlketeose autori auhinna (Writers in Translation Award) ning 2014. aastal ka ajakirja Independent kirjandusauhinna. Soomlastesse tundub Blasim suhtuvat neutraalselt ning nendib, et pole kunagi kogenud Soomes mingit kultuurišokki. Ta soovitab inimestel raamatuid lugeda, et üksteisest paremini aru saada.4

Minu kass Jugoslaavia“

Kirjandusteadlane Eila Rantonen on resümeerinud, et immigrantide teostes käsitletakse tihti vähemuste positsiooni, kultuuride kokkupõrget, etniliste gruppide sisepingeid, põlvkonnakonflikte ning sisserändajate laste identiteediotsinguid.5 See loetelu iseloomustab hästi ka Pajtim Statovci (sünd 1990) esikromaani „Minu kass Jugoslaavia“ („Kissani Jugoslavia“, 2015, ee 2015, tlk Anne-Mari Orntlich). Albaania päritolu Statovci oli kaheaastane, kui kolis perega Kosovost Soome. Pole siis ime, et tema on kirjutanud oma romaani soome keeles. Ja ta on teinud seda hästi. Romaan võitis 2014. aastal ajalehe Helsingin Sanomat debüüdipreemia. Teose tõlkeõigus on müüdud peale Eesti ka Itaaliasse, Ühendriikidesse, Prantsusmaale, Tšehhisse, Ungarisse ja Norrasse.

Tundub, et autobiograafilised jooned on mingil moel olemas ka „Minu kassis …“: romaani keskmes on pere, kes põgeneb sõja eest Prištinast 1990. aastate alguses Soome. Jutustajateks on alistuv ja kohusetundlik ema Emine ning üksildane ja endassetõmbunud poeg Bekim. Nende pihtimuste kaudu kerkib pilt kolmandast peategelasest, autoritaarsest ja vägivaldsest abikaasast ja isast Bajramist, keda ta oma pere kas kardab või vihkab. Kui ema ja isa ühendab illusioonide purunemine individuaalsel, kultuurisel ja sotsiaalsel tasandil, siis pojal Bekimil pole illusioone kunagi olnudki. Seda peegeldavad nii Bekimi enda võõrandumistunnet tekitavad kogemused kui ka isa „õpetused“: „Välismaalased peavad kasvatama paksu naha, kui nad tahavad midagi muud peale soomlaste teenimise teha, ütles mu isa. Tee ainult nii, nagu teevad nemad. Riku oma elu sellega, et tahad olla selline nagu nemad. Küll sa siis ükskord märkad, et kui püüad saada nendesuguseks, vihkavad nad sind seda enam. Ja siis hakkad ka ennast vihkama. Ära seda rõõmu küll neile kingi“ (lk 39).

Nõnda kirjutab Statovci ning on väga kaugel Schatzi ekstaatilisest Soome-missioonist või Blasimist, kelle tekstides soomlasi eriti palju ette ei tulegi. Sta­tovci tekst tundub vägagi realistlik ning aktuaalne olukorras, kui Euroopa püüab üle kivide ja kändude lahendada põgenikekriisiga seotud väljakutseid ning paljud põliselanikud tunnevad sisserändajate vastu antipaatiat. Ka Statovci romaanis vastanduvad meie ja teie kultuur. Saame näiteks teada, et albaanlasele on kass räpane loom. Bekim aga armub ühes homobaaris kassi, kes meenutab Bulgakovi Peemonit. Kass muudkui mõnitab Bekimi, kasutab teda ära ega saa üldse läbi Bekimi lemmiklooma kuningboaga. Need mütoloogilised ja instinktiivsed loomad, kass ja madu, kes äratavad inimestes äärmuslikke emotsioone, kaklevad omavahel Bekimi silme all nii Helsingis kui ka Prištinas. Bekim peab lõpuks oma tausta ja minevikuga arved klaarima, et ahastus ning häbi – too räpane ning enesehävituslik tunne – vähegi talutav oleks. Ja siis tuleb ka päris armastus.

Identiteet, väljaspool olemise tunne, oma pere ja rahva minevikuga toimetulemine ning 1990ndate Albaania on kesksed teemad ka Statovci värskelt ilmunud teises romaanis „Tirana süda“ („Tiranan sydän“, 2016). Arvatavasti kõneleb ta ka edaspidi sisserändajate teise põlvkonna elust – ja nemad ei kuulu võitjate hulka.6 Statovci tekstis on ängi ja trotsi, mis ei jää pelgalt isiklikule tasandile, vaid autor osutab ühiskonna valupunktidele, nagu teeb oma romaanides ka poliitiline tuneesia-rootsi kirjanik Jonas Hassen Khemiri.7 Statovci on öelnud, et kirjutama ajas ta kogu elu valitsenud kõrvalejäetuse tunne ning sellest seisundist tingitud igavus. Ta olevat häbenenud oma esikromaani käsikirja nii väga, et oli valmis viimasel hetkel keelama kirjastajal selle avaldamise.8 Ei ole seal midagi häbeneda: „Minu kass Jugoslaavia“ on noore autori tugev ja intensiivne teos, mis ei jäta kedagi külmaks. See romaan on ka selle poolest väga soomelik, et on tõsine, sügavamõtteline ning kurblik. Sealt ei leia isegi mitte musta huumorit.

Kirjanik, lihtsalt kirjanik

Venelanna Zinaida Lindén (sünd 1963) on tõeline kosmopoliit, kellega Eesti publikul on olnud võimalus tutvuda muuseas festivalil „Prima vista“ 2010. aastal. Lindén õppis rootsi filoloogiat Leningradi riiklikus ülikoolis, kus kohtus oma tulevase soomerootslasest abikaasaga, kolis Soome ning hakkas kirjutama proosat ühtaegu rootsi ja vene keeles. Vahepeal elas ta ka Jaapanis. Lindén on esimene Soome sisserändaja, kes on pälvinud ühe tähtsamatest Soome kirjanduspreemiatest, Runebergi preemia. Aastal 2007 tunnustati teda Soome riikliku kultuuriauhinnaga. Soomes hinnatakse kõrgelt Lindéni oskust kirjeldada elu objektiivse kõrvaltvaataja pilguga ning tema tragikoomika- ja irooniatunnetust. Tema põhiteema on soov uues kultuuris kohaneda ja seda mõista.

Soomes elab palju mujal sündinud kirjanikke, kes ei soovi end määratleda sisserändajatena või leiavad, et selline määratlus on problemaatiline. Slovakk Alexandra Salmela (sünd 1980) on rõhutanud mitmel korral, et ei tunne end sisserändajana: „See toob meelde mingis getos elava lootusetu asotsiaali.“ Talle meeldib rohkem termin „uussoomlane“, kuigi juba pärast kolme aastat Soomes ei tundnud ta ennast enam uustulnukana.9 Nüüdseks on Salmela elanud Soomes kümme aastat ja kirjutab soome keeles, mille õppis ära alles täiskasvanuna. Tema esikromaan „27 ehk surm teeb kunstniku“ („27 eli kuolema tekee taiteilijan“, 2010) võitis Helsingin Sanomate debüüdipreemia ning kandideeris Finlandia auhinnale. Tänu Salmelale muudeti Finlandia auhinna reegleid nii, et kandideerija ei pea olema enam rahvuselt soomlane. Salmela on kirjutanud kaks romaani ja ühe lasteraamatu, kus kohtuvad eri kultuurid ja subkultuurid, kuid immigratsioon või immigrandid pole seal siiski peamine teema.

Soome esimene somaallasest kirjanik Nura Farah (sünd 1979) pälvis oma esikromaaniga „Kõrbe tütred“ („Aavikon tyttäret“, 2014) Soome haridusministeeriumi auhinna (Suomi-palkinto), aga ka palju kriitikat. Teoses kirjeldatakse noore somaali tüdruku ja Somaalia iseseisvumist 1940–1960ndatel. Mõned kirjanduskriitikud tundusid olevat pettunud, et romaanis ei räägita midagi praegusest Somaaliast või Soomest. Aga miks peaks? Farah, kes jõudis Soome teismelisena, kirjutas selle raamatu enda sõnul omasugustele ehk neile, kellel on juba katkenud ühendus Somaalia ja selle ajalooga.10 Veel on heidetud Farahile ette, et ta justkui pooldaks sundabielusid, kuigi kirjaniku eesmärk oli vaid kirjeldada, mis on naiste osa Somaalias: kohaneda olukorraga.11 Farahi loomingu vastuvõtu puhul on näha, kui tugevad võivad olla ootused, lootused ja eelarvamused sisserändaja suhtes, võrreldes põliselanikest kirjanikega.

Valgete ohtlikud raamatud

Pagulaste, sisserändajate ja vähemuste elu ja olu on olnud ka soomlasest kirjanike huviorbiidis. Eesti keeles saab lugeda rumeenlasest kerjuse odüsseiat Tuomas Kyrö romaanis „Kerjus ja jänes“ („Kerjäläinen ja jänis“, 2011, ee 2012, tlk Kadri Jaanits) või kurdi tüdruku põrgulugu Jari Tervo romaanis „Layla“ (2011, ee 2013, tlk Jan Kaus). „Teiste“ kirjeldamine soomlasest kirjaniku pilgu läbi on olnud sel aastal kuum teema: debatt on käinud küsimuse ümber, kes tohib kirjutada vähemuste kohta ja kuidas.12

Selle debati põhjustas soome-jeemeni-juudi päritolu raadiosaatejuht Koko Hubara, kes oma blogis „Rus­keat tytöt“ ehk „Pruunid tüdrukud“ kritiseeris eelmise aasta Finlandia auhinna võitja Laura Lindstedti romaani „Onei­ron“. Hubara süüdistas Lindstedti kultuurilises omastamises (cultural appropriation): valgenahaline lääne inimene omastab mingi teise rühma kombed, mõtlemisviisi ja tooted, et kindlustada nende abil oma võimupositsiooni ning lõigata sellest kasu, ilma et peaks ise kunagi kannatama rõhumist. Hubara lisab, et „Oneiron“ on „ärritav, muret tekitav ning isegi ohtlik“ romaan.13

Hubara kommentaar leidis loomulikult ärritunud vastukaja eelkõige kirjaniku sõnavabadusega seoses, aga see pani ka mõtlema. Tänu Hubarale jõudsid sellised mõisted nagu racialization, ethnicization ja intersectionality14 Soome suure valge massini, kes ei ole võib-olla kunagi mõelnud selle peale, et enamusena on neil teatud privileegid. Kõnepruuk või tavad, mis tunduvad igati loomulikud või normaalsed, võivad mõne vähemuse vaatevinklist osutuda solvavaks või alandavaks, ilma et keegi oleks tahtnud meelega midagi halvasti öelda või teha. Ka Farah ise kommenteeris teemat, viidates muu seas Tervo „Laylale“. Ta leidis, et on väga tore, et põliselanikust kirjanikud hoolivad ja kirjutavad pagulastest, kuid lisas, et ei taha lugeda romaani, kus tegelane on tema moodi ja eelkõige objekt, kellest kirjanikul on kahju.15

Mitmehäälsuse printsiip

Asi kipub minema äärmiselt keeruliseks, kui teemaks on etnilised, seksuaalsed või teised vähemused ning kõikvõimalikud identiteedid ja võimupositsioonid, mis võivad olla nendega seotud. Sõnavabaduse ja ärakasutamise piir on hägune, nagu osutab ka Eestis lahvatanud raamatusõda Kaur Kenderi „Untitled 12“ puhul.

Kuidas siis ilukirjandust hinnata? Ega ühte ja õiget vastust sellele olegi. Ilukirjanduse puhul võib võtta aluseks kirjaniku professionaalsuse või teose usutavuse, aga ikkagi peab küsima: millise rühma vaatevinklist ja millises ühiskondlikus olukorras on see professionaalne või usutav? Lõputu relativism ning poliitiline korrektsus võib viia ka selleni, et keerulisi teemasid hakatakse vältima moraali- või mõne muu konflikti kartuses. Kokkuvõttes ei edenda selline olukord sugugi võrdõiguslikkust või inimõigusi ning teisi demokraatliku ühiskonna väärtusi. Seega, raamatusõdu on vaja, sest need toovad peidus olnud valupunktid nähtavale, kuid keegi ei tohiks raamatusõdades surma saada.

Soome ilukirjandus pole enam ammu ainult etniliste soomlaste või soomerootslaste kirjutatud kirjandus: see on kogu kirjandus, mis Soomes ilmub, sõltumata sellest, kes kirjutab ja mis keeles. See kirjanike seltskond on ka väga mitmekülgne ja mitmehäälne. Kuigi sisserändaja taustaga kirjaniku taak on tihti esindada eelkõige sisserändajaid, osutavad eeltoodud edulood, et nad on selle kõrval suutnud ka oma sõnumi edastada. Nende sõnum on sageli seotud kultuuride ja maailmade kohtumise ning võimusuhetega – aga kas need ei olegi ilukirjanduse kui sellise teema, sõltumata kirjaniku taustast?

1 Lavastuse ühe osatäitja Mart Aasa intervjuu Hassan Blasimiga ilmus 30. IV 2016 Postimehes.

2 Venla Pystynen, Roman Schatz: Maahanmuuttaja saa kielivirheistään eksoottisuusbonusta. – Helsingin Sanomat 26. X 2013. http://www.hs.fi/tiede/a1382679242099

3 „Madman of Freedom Square“ (2009), „The Iraqi Christ“ (2013) ning „The Corpse Exhibition“ (2014).

4 Suvi Vesalainen, Neljän vuoden pako Suomeen. – YLE 12. IX 2015. http://yle.fi/uutiset/unkarin_metsa_on_julma_paikka__helsinkilaiskirjailija_hassan_blasim_kertoo_miten_irakista_paetaan/8299701

5 Eila Rantonen, Muuttavatko maahanmuuttajat suomalaisen kirjallisuuden? – Kiiltomato 6. XI 2009. http://www.kiiltomato.net/muuttavatko-maahanmuuttajat-suomalaisen-kirjallisuuden/

6 Vrdl Arla Kanerva, Kosovolaissyntyinen kirjailija kirjoittaa oman kansallisuuden häpeästä: „Moni ei halua puhuakaan 1990-luvun alun tapahtumista“. – Helsingin Sanomat 23. VIII 2016. http://www.hs.fi/kulttuuri/a1471836135064

7 Khemiri romaane pole seni eesti keeles ilmunud, kuid Hannes Kaljujärv mängis peaosa Khemeri novellil põhinevas lühifilmis „Vanja teab“ („Vanya vet“, 2006) ning T-teater lavastas 2008. aastal Tallinnas Teatrilaboris Khemiri näidendi „Invasioon!“.

8 Pajtim Statovci, „Vedin kirjani pois, koska minua hävetti tarina, jonka olin kirjoittanut“, Pajtim Statovci paljastaa HS-palkitusta romaanistaan. – Helsingin Sanomat 21. XI 2015. http://www.hs.fi/kulttuuri/a1448075835400

9 Silja Ylitalo, Kirjailija vai(n) maahanmuuttaja? – Maailman Kuvalehti 2009, nr 10. https://www.maailmankuvalehti.fi/2009/10/pitkat/kirjailija-vai-n-maahanmuuttaja

10 Taika Dahlbom, Kuka saa kirjoittaa vähemmistöistä ja mitä? Netissä puhkesi riita Finlandia-voittajan naiskuvasta. – Helsingin Sanomat 12. II 2016. http://www.hs.fi/lehdistonvapaus/a1455249181948

11 Antti Majander, Palkittu kirjailija Nura Farah: „Ei pelkästään suomalaisten pidä joustaa, vaan myös meidän“. – Helsingin Sanomat 8. XII 2015. http://www.hs.fi/kulttuuri/a1449543291851

12 Taika Dahlbom, Kuka saa kirjoittaa …

13 Koko Hubara, „Othe(i)ron“. – Ruskeat tytöt, 8. II 2016. http://www.lily.fi/blogit/ruskeat-tytot/otheiron

14 Mõiste intersectionality eestikeelse vaste kohta: Kadi Viik, Nädala sõna: intersektsionaalsus. – Feministeerium 26. V 2015. http://feministeerium.ee/nadala-sona-intersektsionaalsus/

15 Taika Dahlbom, Kuka saa kirjoittaa …

Nura Farah

Nura Farah

Dorit Salutskij / Otava

Hassan Blasim

Hassan Blasim

Bengt Oberger / Wikimedia Commons

Alexandra Salmela

Alexandra Salmela

Heini Lehväslaiho / Teos

Zinaida Lindén

Zinaida Lindén

„Prima vista“

Roman Schatz

Roman Schatz

Veikko Somerpuro / Johnny Kniga

Pajtim Statovci

Pajtim Statovci

Pekka Holström /Otava

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar