„Minge üles mägedele” toekas lõpuköide

Holger Kaints

Hiiobi kannatusi ühe talupere kukile ladudes tahab Mats Traat näidata omaaegsesse talumajapidamisse kätketud elujõudu.        Kui kirjutasin arvustust Mats Traadi kolmele aastavahetuseks ilmuda jõudnud „Minge üles mägedele” köitele („Kolm kaalukat raamatut Mats Traadilt, neljas tulemas”, Sirp 15. I), ei olnud mul viimase köite arvustust plaanis. Tookordne mõte oli võtta kokku seni ilmunu, enne kui sarja kõigile teadmata süžeearendusega lõpuosa välja tuleb. Nüüd, kus „Minge üles mägedele” lõpuköide on jõudnud kõigi huviliste lugemislauale, ja arvestades, et kõigis senistes vaatlustes on mammutteost kajastanud tervikuna, on viimase osa eraldi käsitlemine ehk omal kohal.       

Kõigepealt peab mainima, et „Minge üles …” XII jagu „Õelate lamp” on varasemate jagudega võrreldes väga mahukas ja võiks, kui arvestada ainult lehekülgede hulka, olla vabalt jaotatud kolme eraldi ossa – keskmiselt nii pikad olid teose eelmised jaod. Ent see on muidugi puht tehniline küsimus. Kui aga raamatut juba natukene lugeda, hakkab tunduma, et suurromaani viimane jagu pole mitte ainult erandlikult mahukas, vaid ka muidu iseseisvam kui eelmised osad. „Õelate lampi” võib pidada omaette romaaniks isegi rohkem kui teisi. Siiski, täiesti eraldiseisvat kohta tal tsükli sees ka ei ole.         

„Õelate lambi” üks märktegelasi on Hendriku noorim poeg Hind. Tema sünniga romaan algabki, haakudes nii otseselt eelmise, XI jaoga „Naised ja pojad”, mille lõpus Helmi sünnitabki poja, Hendriku üheteistkümnenda lapse. Varasemate osade vahele on autor ikka jätnud ajalise vahe, seekord aga langeb järgmise osa alguse aeg eelmise osa lõpu ajaga lausa tunnipealt ühte. Tasub meenutada ka XI jao viimast repliiki. Sünnitusel abiks olnud külanaine  Marie ütleb pärast poisi ilmaletulekut: „ … Täl om sääne õnnesärk sällän, et … Täst saa mõni pääministre vai kiä …” (MÜM, III kd, lk 808). Kui Hinnule vanuselt lähimatel vanematel vendadel Ilmaril ja Lembitul selles samuti üsna põhjapanevat osa ei oleks, võiks isegi öelda, et „Õelate lamp” ongi päriselt Hinnu romaan. Aga Hind on ikkagi üks eriline tegelane. Igaühele, kes tervet sarja lugenud, tuleb kohe meelde sama nimi sissejuhatavast ja  Suside sugupuuga mitte seotud lühiromaanist „Puud olid, puud olid hellad velled”. Seda sümboolset nimesidet ei saa tähelepanuta jätta, isegi kui muid otseseid ühtelangevusi tegelaste vahel on raske leida (kas või seetõttu, et „Õelate …” poiss on „Puud olid …” tegelasest nii palju noorem). Kahtlemata vihjab see elu jätkumisele, kordumisele ühtaegu uuel tasandil, aga samas ka igipõliselt endiseks jäämisele. Mõned terveid sugupuid haaravad romaanid /  romaanitsüklid on säärasele nimesamasuste sümboolikale lausa üles ehitatud: Faulkneril on John Sartoriseid vähemalt kolm tükki jne. Märkamata ei saa jätta ka Hinnu teist laadi erilisust. Kui müstika teema oli aktuaalne „Minge üles …” esimestes osades (maajumal) ja kadus koos Hendriku isa Kotteri põlvkonnaga, siis seoses Hinnuga näeme uutmoodi üleloomulikkust. Hindu kujutatakse – nagu muistset vägilast või mõnda jumalasarnast  suurmeest – imikust peale erakordselt kiiresti arenenud mõistusega, lapstargana. Selliste loogiliste seoste loomine, nagu teeb Hind 3. peatükis, kui ta püüab oma lemmikuks saanud sea tapmist takistada, poleks tavalisele vaevu käima õppinud ja esimesi sõnu hääldavale lapsele mitte kuidagi jõukohane.

Sama lugu on 5. peatüki lõpus, kus Hind tõmbab tabava paralleeli talle igaveseks meelde sööbinud seatapmise ja Eesti piirivalvurite surnukstulistamise  vahele. Ka edaspidi teeb Hind tähtsate sündmuste ajal sageli tähelepanuväärseid märkusi; kuid siis on ta juba selles vanuses, et need ei tundu enam otseselt ebaloogilised või eakohatud, aga ometi on need alati tähenduslikud, justkui omamoodi verstapostid.       

Noorem Hind sünnib siia ilma rahulikus ja iseseisvas Eestis. Maailm jõuab Palanumäele peamiselt ajaleheuudiste kaudu, mida talu meespere, iseäranis teismelised poisid, õhinaga loevad, samuti mõne seesuguse karnevaliliku sündmusena nagu poolenisti äpardunud purilennukite demonstratsioon teises peatükis. Ent aasta on juba 1937, kohe saabub 1938 ja vabariigi 20. aastapäev. Talus on igavene argipäev.       

Nii nagu Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooni päevil, on ka nüüd lõkkele puhkeva sõja ja vallanduvate mullistuste ajal Palanumäe kant üks kauge ja üksildane koht, sündmuste tulipunktist nii palju eemal, et siia jõuab kõik nihkega ja ebatäielikul kujul. Rinne läheb ju sellestki maanurgast kahel korral üle ja viimasel korral laastab üsna tõsiselt, aga ka see on tegelikult rinde perifeeria. Nii ei saa me Palanumäel näha ajaloosündmuste kogu täiust. Eelmisest vapustuste ajast kiiremini ja suuremal hulgal jõuab kohale informatsioon, selle üle arutletakse hoolega, sest ajalehti  loetakse ja mõnel pool on isegi akudel töötav raadio. Ning muidugi mõista pole pääsu muutuste tulemitest. Punasel aastal lõigatakse talumaadest uusmaasaajatele tükke, sakslaste tuleku järel hakatakse neidsamu uusmaasaajaid kurjategijatena arreteerima. Sündmuste mahitajad ja ideoloogilised suunajad on kusagil hoopis mujal, kohaliku rahva osaks jääb ainult üksteisele näpuga näitamine ja pealekaebamine.       

Või viimastest hoidumine, kui iseloom seda lubab. Kõik see meenutab kord  ühte, kord teise suunda aetavat lambakarja, kus loomadele pole jäänud muud kui võimalus lähemat kaaslast hammastega pureda. Ent sel korral – erinevalt eelmise sõja sündmusi käsitlevatest osadest – ei keskenda autor pilku ainult Palanumäele ja selle naabrusele. Ta laseb mõlemal Hendriku pojal, Ilmaril ees ja Lembitul kohe kannul, just õigel ajal, kolida tegelikele sündmustele lähemale – Tallinna linna. Mõistagi ei kohta poisid seal Säret ega  Lauristini, Mäed ega Litzmanni silmast silma, aga Tallinnast antakse nendele ülemaailmsetele keeristele ja tuulepuhangutele, mis sinna on jõudnud, kohalik suund ja võimendus. Tallinnas niidavad need jalust esimesena, see, mis lõpuks Puka ja Otepää vahele jõuab, on ikkagi vaid poolsumbunud lainetus, olgugi et samuti salakaval ja ohtlik.     

Loomulikult on Ilmar ja Lembit ka Tallinnas ainult mängunupud oma saatuse käes. Üks samm – näiteks abiellumine – võib tingida kogu elukäigu muutumise, ja põhjus pole mitte kellegi  iseloomus või paari omavahelistes suhetes. „Õelate lampi” lugedes tulid mulle sageli meelde „Harala elulood”. Epitaafide puhul on läbiv fataalsus iseendastmõistetav, ent paljuski samamoodi ettemääratuna tundub ka palanumäelaste ja teiste raamatu tegelaste elukäik. Ajaloost mõistagi pääsu pole. Aga ometi jääb tunne, et autor on tahtnud anda oma kangelastele liiga vähe valikuvabadust: ta pole näinud neile ette saatusi, mis üldisest voolust silmatorkavalt  erinevad, kuigi, nagu me teame, oli seesuguseid samuti hulgaliselt. Keerulised ajad produtseerivad tihtipeale hämmastavaid elulugusid. Ent kirjanik laseb Hendriku arstist pojal Märdil filosofeerida: „Juba Seneca ütles, et saatus juhib seda, kes tahab, ja veab seda, kes ei taha. Praegu veab saatus kõiki eestlasi, küsimata, kas inimene seda tahab või mitte …” (lk 436). See topelttsitaat tuleks meelde jätta, sest tundub, et see kätkeb endas raamatu  mõistmiseks midagi päris olulist. 

 Kurjus, inimeste alatus ja kättemaksuhimu on selle köite üks olulisemaid teemasid, hoopis olulisem veel kui eelmistes osades. Sellele viitab ka pealkiri – „Õelate lamp”. Kurjust, mille okupatsioonide aastad endaga kaasa toovad, võib tõesti pidada vanatestamentlikuks, niisiis  on piiblist võetud pealkiri ülimalt kohane. Kui eelmiste osade arvustamisel tegin tähelepaneku, et mida lähemal lõpule, seda suurem pessimism näib „Minge üles mägedele” autorit saatvat, ning mu näited põhinesid toona eluoluga seotud seikadel, siis seekord võib juurde lisada, et sama pessimistlikult suhtub autor määratult rängemaid tagajärgi põhjustavasse jõhkrusse, jultumusse ja kättemaksuihasse, mis inimestes välja lööb. Kui rahulikel iseseisvusaastatel kumuleerusid Palanumäe ümber kõik majandushädad, mis vähegi võimalik, siis nüüd paistab, et siia (juurde võib arvata ka linnas elavate Ilmari ja Lembitu kogetav) on koondunud suurem osa selle kurjuse avaldusvormidest, mis noil aastail Eestis esile tulid. Märkimisväärne on ka see, et valdav osa hirmutegusid toimub kohalike inimeste käe läbi, või vähemalt toimetavad võimud kohalike ettenäitamisel elik provotseerimisel (pealekaebused,  nimekirjade koostamised). Patuseid on ümberringi rabavalt palju. Hendrik on üks väheseid, kes suudab ära leppida, tema oma talumaadest lõikeid saanud Potitare Peetrile hävingut ei nõua. Õnneks lähevad Palanumäe rahvast suuremad vägivallateod mööda, ehkki hirmu tuleb tunda nii ühe kui teise võõrvalitsuse all.       

Viimati öeldu juba näitabki, et kõrvu inimliku närususe näitamisega on selles romaanis  tunda ka autori mõningast leebumist. Leppinud lugejana juba sellega, et Suside peret tabavad järjest uued saatuselöögid, on õigupoolest üllatav, et „Õelate lambis” ei saa ükski põhitegelane surma. Ilmari ja Lembitu saatus jääb küll lahtiseks, aga lootus, et nad eluga pääsevad, on päris suur. Tähenduslikuna võib märkida ka seda, et karmil sõjaajal võtavad nii Ruudu kui ka Märt, ja isegi isa kirstunael Elias, taas kodutee jalge alla ning uusi hõõrumisi  nende ja isa vahel enam ette ei tule. Teravad nurgad oleksid nagu maha taotud, kõigil on olulisemaid muresid kui jagelemine oma pereliikmetega. Pidev vaen ja kius jätkub küll Juhani perega, kellega tuleb jagada sama katusealust. Aga seda, et Hendrik romaani alul Juhani pere kodutallu elama kutsub, võib samuti näha mingisuguse taltumise märgina. Ning veel – Hendriku vaatekohalt pole romaani lõpus välistatud ka see, et mõni Juhanist asjalikum  poeg (näiteks sõjaväest naasev Lembit) talu tões ja vaimus enda kätte tahaks võtta ehk täidaks tema ülima unistuse. 1946. aasta jüripäeva paiku, kui lugu lõpeb, ei tea ju veel keegi, et suuremat mõtet sel enam pole. Piiblile kord juba viidanud, jõuan ka Hiiobini. Paistab, et ei saa kuidagi väita, nagu oleks Palanumäe Eesti talu sümbolkuju. Kahtlemata esines nii viletsaid majapidamisi, kus vabariigi lõpuski loeti lehte peeruvalgel, sest petrooli ei  jõutud osta, ja kus taluperemehel polnud pidulikumal puhul ühtegi uut rõivast selga panna, aga enamik sellised loomulikult ei olnud. Võlgade ja igapäevaste rahamuredega rabelemist tuli ette muidugi paljudel. Me tajume, kuidas Palanumäe jääb järjest enam maailmast maha: nii võrreldes Tallinnaga, kus elavad Ilmar, Lembit ja Ruudu, aga ka muu, lähema ümbrusega. Just enne sõda, kui otsene laastamine pole veel üle käinud, on seda eriti kontrastselt näha. 

On selleski midagi sümboolset? Missugused olid Palanumäe hädade (allakäigu) tegelikud põhjused? Näeme pereliikmete egoistlikke erimeelsusi, mis eriti suhetes isaga kasvasid sageli kestvaks riiuks ja vaenulikeks suheteks. Inimestevaheline vaen – õelus – ei ole mitte ainult praegu käsitletava osa tähtis teema, seda jälgib autor pikalt, ainult vahest päris esimestes osades pole see nii väga oluline. Aga ikkagi, kuidas me ka vastupidist ei sooviks,  majanduslikuks eduks on egoismi ja jultumust vaja. Talupojaühiskonna arusaamu selles küsimuses näitavad väga hästi vanasõnad, mis on aegade jooksul käinud suust suhu ja saanud seeläbi igalt edasikandjalt kehtivuskinnituse, aga mis tänapäeval tunduvad justkui liberaalseima turumajanduse lipulaused: kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida; paha siga, mitu viga, kärss kärnas ja maa külmand; loll saab kirikus ka peksa jne. Need vanasõnad  pole tekkinud ülbusest või edukultusest. Talupoeg teadis lihtsat tõde: võitjad jäävad ellu, kaotajate paik on kalmistu. Sotsiaalabi, kui selleks mitte lugeda kerjakotiga ukselt uksele käijale almuseandmist, ju ei olnud. Aga Palanumäel egoismi edu vankri ette rakendada ei õnnestu. Noored tahavad isatalust ära, mujale, parema elu peale. Minejaid on mujaltki, aga Palanumäelt justkui põgenetakse. Kas on põhjus Hendrikus? Ta ei ole mingi ülikarm patriarh,  tolle aja tausta ja tavasid arvestades pigem päris mõistlik isa. Põikpäisus, mida näeme viimastes osades, tuleb vanadusega, kui ta on nurka aetud ja peab kaitsma oma ainumõeldavat ideaali. Teadagi, ühiskond ümberringi muutub küll järjest merkantiilsemaks, hõlpelu soosivaks, aga see ei avalda mõju ju mitte ainult Palanumäe järeltulijatele. Miks teised talud kergemalt pääsevad?   

Ei jäägi vist muud üle kui oletus, mille ma  mõnevõrra teisel, võimalik et tooremal kujul juba oma eelmises kirjutises esitasin: kõiki neid Hiiobi kannatusi ühe talupere kukile ladudes tahab autor näidata omaaegsesse talumajapidamisse kui sellisesse kätketud elujõudu – ka sääraste hädade kiuste hoiti nina kuidagimoodi vee peal. Arusaadavalt ei ole seegi „seletus” ammendav, võttes ehk kokku ainult ühe dimensiooni. Kuidagi ei saa tunnustamata jätta, et loo  lõpp on – olgu öeldud – romaanisarja vääriline. See pole nii kõikehõlmav, nagu olin oletanud, aga sellevõrra tähenduslikum ning annab järjekordselt võimaluse näha kogu lugu uue nurga alt. See on nii ootamatu (ehkki loomulik ja loogiline), et kohe ei oska isegi hinnata, kas sellega seoses muutub ka romaani suunitlus. Uue varjundi Hendriku elukäigule see igatahes lisab. 

Kahtlemata arutletakse „Minge üles mägedele” romaanisarja ning selle mõtte üle veel palju. See väärib seda – ja mitte ainult oma välise mastaapsuse, vaid ka tähendusmahu tõttu. Võib oletada, et loo lõpu märgilisus jääb kriitikuid-kirjandusteadlasi samamoodi painama nagu näiteks Tammsaare „Kõrboja peremehe” puhul. Siinkohal on esitatud vaid ühed, värske lugemise järel tekkinud muljed. Julgen tunnistada, et päris tuumani ei pääsenud ma vist seekordki ja ehk olekski olnud seda liiga ennatlik tahta. Ajakirjandus on pärast suurteose viimase köite müügiletulekut autorilt üht-teist pärinud ja Mats Traat on ka vastanud, aga juba võib täheldada, et looming on suurem kui autor ise. Ehk teisisõnu: kirjanik ei loo ju mitte ainult mõistusega, vaid ka alateadvusega, intuitsiooniga. Seepärast on väärtkirjanduses alati leida midagi seesugust, mida autor  polegi teadlikult mõelnud lisada, aga mis seal siiski on ja mis lisab teosele värvinguid. Meie tee üles mägedele on alles päris algusjärgus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming