Millest ei saa vaikida …

Püüd mõista Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi fenomeni

MAIA TAMMJÄRV

Karl Ove Knausgårdist kõneldes kasutatakse harilikust sagedamini sõnu fenomen ja sensatsioon – just pompoosse „Minu võitluse“ („Min kamp“) kontekstis. See osutab selgesti ja küllap õigusega teose erakordsusele ning uuenduslikkusele. Ühelt poolt on muljetavaldav juba selle maht: norrakeelses originaalis on kuueköiteline teos ca 3600 lehekülge pikk. Praeguseks on kuuest „Minu võitluse“ raamatust eesti keelde tõlgitud kaks esimest, alapealkirjadega „Surm perekonnas“ (SP) ja „Armunud mees“ (AM), kuni viienda osani saame edasist lugeda inglise keeles, aga kuuendat veel mitte nõndagi.

Igapäevapoeesia ja brutaalne ausus

Retseptsioon kordab üksmeelselt infokillukesi, mille kohaselt on „Minu võitluse“ esimene raamat olemas näiteks igas teises Norra majapidamises. Igas artiklis ja intervjuus võetakse kõne alla pealkirja provokatiivsus (vrd Adolf Hitleri „Mein Kampf“), teose/autori stiili kirjeldatakse kinniskujunditega nagu „elu radikaalne triviaalsus“, „tavalise alkeemik“, „banaalsuse meister“ jne, korratakse ka sõnapaari „Norra Proust“. Ühesõnaga, retseptsioon on peamistes küsimustes üsnagi üksmeelne – stilistilist fenomeni avatakse peaasjalikult igapäevapoeesia kaudu. Ja tõepoolest torkavad „Minu võitluses“ silma argiste detailide kuhjamine, pikad kirjeldused teoreetiliselt ebaolulisest – kas siis kohvi tegemisest, sigareti suitsetamisest või olmekemplustest mõne naabriga –, aga nõnda, et on raske ette kujutada, et see kellelegi igavaks või tüütuks võiks muutuda.

Fenomeni teine vaieldamatu komponent on brutaalne ausus – sedagi korratakse artiklist artiklisse ja vestlusest vestlusse. Seda kasutatakse ka müügiargumendina, mida on raske pahaks panna. „Minu võitluses“ on sensatsioon, on intriig, lood sellest, kuidas Knausgårdi pere- ja sõpruskond teose vastu võttis, seda olevat muuhulgas nimetatud „Juuda kirjanduseks“1 jne. Tõepoolest kirjeldab jutustaja Karl Ove esimeses raamatus oma isa ja vanaema elusügist üsnagi groteskselt ja kohutavalt. Aga võib-olla ei ole see intriig Eesti konteksti ülekantuna kuigi huvitav. Küllap peab nõustuma Mari Peegliga, kes sedastab: „Kui kirjaniku kaasmaalased norrakad olevat vihased tema liigse „avameelsuse“ pärast, siis meile kirjaniku perekonna võimalikud kannatused korda ei lähe ja võime igasuguse sensatsioonihimuta nautida väga hästi läbi tunnetatud ja kirjutatud proosat.“2 Kui proovida „Minu võitlust“ võrrelda millegagi meie kultuurimaastikul, siis peale Olavi Ruitlase „Naisele“, mille võib „Juuda kirjanduse“ vaimus kättemaksukirjanduseks nimetada, ja/või Mihkel Muti „Mälestuste“ mõnele köitele osaks langenud reaktsioonide ei meenugi hoobilt midagi.

Kas „Minu võitlus“ on romaanisari, autobiograafia või autofiktsioon, ei olegi vast kõige olulisem küsimus. Ta on neid kõiki (ja üldisemalt elukirjandus igal juhul), sõltuvalt sellest, kas tahame parasjagu oma osutusega viidata teksti kirjanduslikule kvaliteedile, läbielamiste ja tähelepanekute komponeeritusele, vettpidavusele või millelegi muule. See ei ole kõige olulisem. Jah, Knausgård kasutab enda, oma sõprade ja pereliikmete pärisnimesid, ning jah, meil ei ole põhjust kahelda, et need sündmused on tõepoolest aset leidnud.

Olulisem küsimus on: miks see nii paljusid inimesi paelub? Nii küsib ka Mari Peegel sarja teist raamatut arvustades: „Knausgårdi lugedes olen alati hämmeldunud tema fenomenist ja eriti sellest, miks ma „Minu võitluse” raamatuid lugeda viitsin.“3 Nii küsin ka mina. Sest millest need raamatud räägivad? Ühe keskealise Norrast Rootsi kolinud kirjaniku suhtest oma isaga („Surm perekonnas“) ja abielu- ning olmeprobleemidest („Armunud mees“). Mitte ainult, aga see on põhiline. Miks olen siis kõiki tuttavaid tüüdanud jutuga, et te peate seda lugema?

Aga sellepärast, et esiteks on need teemad – suhe isaga ja abielu-olmeproblemaatika – seekord huvitavad. Knausgårdi elu, selle lähtepunktid on huvitavad, nagu on huvitav absoluutselt iga subjekti elu, kes oskab märgata, läbi näha ja jutustada. Kaugeltki kõik ei oska. Just portreed (ka lühiportreed episoodilistest tegelastest) on minu meelest Knausgårdi üks tugevusi. Neis on detaile, mis on nii köitvad, ootamatud ja absoluutselt usutavad, et pole vähimalgi määral oluline, kas need vastavad täpselt mõnele päris inimesele, keda illustreerima on mõeldud.

On see siis ikkagi kirjanduslikkuse taotluse (vs. päriselulise tõepärasuse taotlemise) tulem või mitte, ei peitu kummagi köite sündmusi käimalükkav jõud, kui nii võib öelda, mitte argisuses, ebaolulises, nagu retseptsioon üldistama kipub, vaid just vastupidi milleski erakordses. Sündmused omakorda ei ole lineaarselt esitatud ja hoiavad seetõttu üleval mingit laadi pinget. Paljukorratud argisus ümbritseb neid – eriti teise raamatu puhul – aga detailikuhilatena tõepoolest kõikjal. Igapäevases või tavalises ei peitu aga kummagi raamatu kese. See lisab teostele dramaatilise mõõtme, mis tõstab nad ühelt poolt kõrgemale olmest ja argisest ning teisalt pelgast autobiograafiast.

Allakäik ja muinasjutt

Esimeses raamatus on selleks mittetavapäraseks isa elukäigu see etapp, mida saab ehk nimetada allakäiguks. Õieti ei ole tegu vist isegi mitte etapi, vaid üleminekuga. See ei ole siin päris tavaline allakäik, vähemasti nii ei taju ja seega ei esita seda meile raamatu jutustaja. Põhjus, miks allakäik algas, jääb saladuseks, kuid selle saladuse pärast, ma arvan, see raamat ongi. See on see, millest ei saa vaikida. Või miks ei saa vaikida. Meile kirjeldatakse karmi, autoritaarset ja ettearvamatut isakuju lapsepõlvest, sekka teost kirjutava täiskasvanud kirjaniku eluseiku: näiteks tema enese isaksolemise kahtlusi ja muud säärast. Mida edasi, seda rohkem antakse informatsiooni selle kohta, mis isast sai; järsust, arusaamatust, käsiteldamatust transformatsioonist.

See ei ole tavaline alkohooliku samm-sammuline allakäiguspiraal, vaid näib lausa enese programmilise põhjajoomisena. „Tollest kevadest saadik, kui ta ema juurest ära läks, oli tema elu liikunud kindlas suunas. Tookord me seda ei mõistnud, aga mingil hetkel ületas ta piiri ja sestpeale teadsime, et temaga võib juhtuda ükskõik mis, ka kõige hullem. Või kõige parem, oleneb, kuidas võtta. Olin juba ammu tahtnud, et ta sureks, aga sellest hetkest, kui ma mõistsin, et tema elu ongi ilmselt varsti läbi, hakkasin seda lausa lootma“ (SP, lk 229). Just kontrastis avaneb erakordsus: isa varasem väärikus („Ta oli olnud kaksteist aastat abielus ja töötanud kaheksa neist progümnaasiumis õpetajana; tal oli kaks last, maja ja auto; ta oli valitud vallavolikogusse ja kuulus Venstre partei esindajana selle juhatusse“, SP, lk 13) asendub väga järsult vääritusega, mis Knausgårdile kohaselt ilmneb mõnes täiesti ootamatus detailis: „Olulisem oli see, et tikitud pluus ja saami käimad ei olnud tema. Ja et ta otsekui libastus sellesse, sattus millessegi vormitusse, ebakindlasse ja naiselikku, nagu oleks enda üle kontrolli kaotanud. Isegi ta häälest oli kalkus kadunud“ (SP, lk 176). Toodud tsitaadis on kalkuse kadumine – ja just kalkus ning autoritaarsus oli see, miks peategelane oma isa kardab – midagi negatiivset, üks negatiivseid muutusi.

„Armunud mees“ räägib palju rohkem elu igapäevasusest, painavast olmest jne. Ometi näib mulle, et taas ei ole see tuum või kese, millest ka pealkiri, nii igapäevaselt banaalne või triviaalne. Kese on muinasjutt, kirjeldamatu armumine ja armastus, mis jätab kõik muu varju: „Esimest korda elus olin ma absoluutselt õnnelik. Esimest korda polnud mu elus midagi, mis mu rõõmu tumestaks. Olime kogu aeg koos, haarasime äkitselt teineteise järele igal pool, ristmikul, üle restoranilaua, bussis, pargis, polnud ühtki muud nõuet ega iha kui vajadus teineteise järele. Tundsin end täiesti vabana, aga vaid koos temaga, samal hetkel, kui me lahku läksime, hakkasin ma igatsema. See oli hämmastav, minus oli tugev ja hea vägi. [—] polnud muud maailma kui see, mille olime ühtäkki loonud“ (AM, lk 221).

Jällegi avaneb just kontrasti kaudu põhjus, miks üldse kirjutatakse. Teose 571 lehekülge on loodud sellepärast, mis alguses oli: püüdlused armastuse poole, „absoluutse õnne“ poole, ja siis: olme, banaalsus, triviaalsus, tavalisus. See tuleb ühe, siis teise, siis kolmanda lapse sünniga ning ajaga, mis kaks inimest koos on veetnud, majapidamistööde ja muu säärasega. Aga muidugi ka Linda haigusega, bipolaarsusega. Oleviku ja mineviku väljakannatamatu ühildamatusega. Aga Knausgård ei ole sentimentaalne ega neurootiline. Ta on osanud komponeerida raamatu nii, et lugeja huvi ei rauge, ta oskab üht teisega, näiteks tavalist erakordsega, alati tasakaalustada.

Binaarsete opositsioonipaaridena esitatakse teoses väiksemaidki detaile. Nii võrreldakse näiteks poliitkorrektsusust, reserveeritust ja viisakust Rootsi ja Norra kontekstis. Küllap on suurema osa lugejate silmis Karl Ove tegelaskujus nii macho’t kui beetameest, nii Norrat kui Rootsit … Ka nende tahkude kooseksisteerimist reflekteerib ta põhjalikult. Võti on vaheldumises, mis ei lase raamatul igavaks muutuda. Jalutuskäikude kirjeldused vahelduvad lapsepõlvemälestustega, mis vahelduvad pikkade mõtiskluste või vestlustega kunsti, muusika või kirjanduse üle, siis meenutab ta jälle mõnd nooruse joomingut, mõtiskleb majapidamistööde üle ja paarikümne lehekülje pärast naaseb taas selle jalutuskäigu juurde, kust mõte lendu läks.

Miskipärast räägitakse retseptsioonis palju autori brutaalsusest enda vastu, aga mina seda päriselt ei usu. Jah, ta räägib enda poisipõlve ebaõnnestumistest, piinlikest seikadest, aga … see ei ole piisav. Kõige olulisem selgub alles „Armunud mehe“ lõpulehekülgedel: miski, mida tal on lugeja eest seni õnnestunud varjata, kalkuse määr, mida ei oleks temast oodanud. Just siis, kui tundub, et juba tunneme autorit, teame üht-teist, kirjutab Knausgård: „Kuidas oli võimalik raisata elu majapidamistööde pärast närvi minnes? Kuidas see võimalik oli? [—] Kui ma Linda ja tema nõudmiste pärast kirjutada ei saanud, olin valmis ta maha jätma. Ja arvatavasti ta kuskilt aimas seda. Ta viis mu viimase piirini, vastavalt sellele, mida ta oma elus vajas, aga ta ei läinud kunagi nii kaugele, et mul oleks krõks käinud. Aga sellele lähedal olin ma küll. Maksin kätte nii, et andsin talle kõik, mida ta nõudis, see tähendab kantseldasin lapsi, pesin põrandaid, pesin pesu, käisin poes, tegin süüa ja teenisin kogu meie raha, nii et millegi konkreetse üle tal minu või mu rolli puhul perekonnas kaevata ei olnud. Ainus, mida ma talle ei andnud, ja ainus, mida ta saada tahtis, oli mu armastus. Niiviisi maksin ma kätte“ (AM, lk 521). Ka brutaalsesse aususse – või just iseäranis sinna – on võimalik iseend ära peita.

Seda lugu oleks saanud rääkida ükskõik kuidas, aga Knausgård rääkis seda nii ja see tõi talle edu. Usun, et kui keegi midagi säärast korrata saaks – nii mastaapselt, aga nõnda, et see ei mõjuks sama valemi kasutamisena –, siis mõni naine.

1 Evan Hughes, Karl Ove Knausgaard Became a Literary Sensation by Exposing His Every Secret. – New Republic 8. IV 2014.

2 Mari Peegel, „Paps on surnud“. – Eesti Päevaleht 8. VIII 2016.

3 Mari Peegel, Meeleheitel koduperemees pajatab. – Eesti Päevaleht 12. XII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming