Militaarne ja ulmeline Iiob

J?n Rooste

Nikolai Baturin, Sõnajalg kivis. Eesti Raamat, 2006. 192 lk.  

 

1.

Ma ei ole sellest käsu- ja sõjaasjast kunagi päriselt aru saanud. Ma vist ei oska elu endale nõnda ette kujutada, et sa järgid ja austad mingit põhimõtet, kontseptsiooni jäägitult, lõpuni, seda kordagi kahtluse alla panemata. Noh, see puudutab peaasjalikult ideid – inimestes kahtlen ma vähem. Ent. Alati tuleb olla pisutki agnostik. Kuigi sõjaväes, eriti veel sõjaolukorras seda ei tohi, see oleks mõeldamatu, eks ole! Ja just see mõeldamatus ei mahu mu mõtteisse; ma rõõmustan nagu laps inimlike pisiseikade üle, selle üle, kui keegi kuskil raamatus või filmis eirab käsku ja halastab, sest miski kõrgem, analüütilisem, kaalutlevam ja palju inimesekesksem tõde ei lase tal (ebaõiglast) käsku-jumalat austada. Kuigi too tõde on nagu virvendus, nagu pinnahelk, kestab vaid hetke ja kaob. Eks kahtleja, agnostik saabki ainult sääraseni jõuda.

 

2.

Kirjandus kohustab. Kirjanduski on omalaadne käsk, säärane, mille täitja Nikolai Baturin kindlasti on. Tal oma suur asi ajada, eriti romaanikirjanikuna – Baturin võtab seda tõsiselt. Hetkel on ta üks me romaanikirjanduse vaaladest, kellel see pisike kõikuv keeleruum seisab. Eks neid ole veel, muidugi. Ent Baturinil on selles seltskonnas oma nägu (toosama “oma suur asi”). Ma ei ütle, et see oleks minu “asi” või et ma leiaksin siit selle sõnastamatu, “mu enese mõtted, mida ma välja öelda ei osanud”. Aga me õblukeses romaanikirjanduses, kus sel aastal on siiski (tähelepanuväärselt) juba kolm-neli täiesti korralikku ja köitvat romaani ilmunud, tasub Baturinit lugeda ning ta ürgse hiidteona roomava mõttega kaasas käia, sest too tuleb kaugetelt ja kummalistelt radadelt, kus ta kojale on kindlasti kleepunud seninägematuid imeasju ning veidrate maailmade, võib-olla kogunisti tähesüsteemide arhitekti enese salasõnumeid. Sest ega kirjanik siis kõike ise tea, mis ja kuidas ta kirjutanud. See oleks sula enesepettus.

 

3.

Mind köidab too umbertoecolik, postmoodne (ometigi ju ammu kirjanduses olemas olnud) võimalus, et üht raamatut saab lugeda mitmeti, et ta voolib end looks lugeja kätes, kes vastavalt oma keelesõelale, lugemusele, sotsiaalsele olule, olmele jms loeb sootuks teistsugust raamatut kui ta naabrimees, kuigi pääliskiri ning autorgi näivad esmapilgul ekslikule silmale justkui samad olevat.

Kui ma ütleksin, et Baturini “Sõnajalg kivis” on ulmekas, oleks mul omamoodi õigus, aga kindlasti pahandaksin ma mõnd Eesti ulmeteadlikku kriitikut, kelle meelest žanrimõõtmed siin näikse pisut liiga ähmased. Ning maagilise realismi sissetükkivad sugemedki tuletavad lausa painajalikult meelde, et sci-fi ja fantasy ei kata kõike (mõeldavalt) sõnul seletamatut.

Jah, ja ma olen nõus tolle määratlusega, et tegu on düstoopiaga ja hoiatusromaaniga. Ent samas ka mitte. Sest mitte iga morbiidne, makaaber tuleviku- või alternatiivmaailmanägemus, mis sest, et tumedatooniline ja hirmutav, ei pruugi olla mõeldud didaktilise raputusena. Mõni adub ka paratamatust ja tajub maailma hämara kulgemise kummalisi reegleid ja tsükleid.

Ning, jah, kõrge kirjanduse sõpradele on siin veel peidetud võimalus: romaan romaanis, iseendast/iseennast kirjutav raamat (peategelane loeb sama raamatut, mis meiegi, see kirjutab end talle loo edenedes reaalajas lahti). Kuigi tõtt-öelda veidi metafüüsiline raamatuliin siin, raamatukujund, on mu jaoks Baturini ebaõnnestunuim. Täpsemini liiasus, selline maagilise metamõtte veeretamise katse on üsna stereotüüpne.

Enim võiks “Sõnajalg kivis” olla mõtteromaan, ühe suure filosoofilise probleemi, minu arvates jumalaprobleemi või usuprobleemi, vaagimine. Noh, eks see puuduta keskeltläbi kogu kirjandust, eriti ateistliku meelsusega kirjandust. Baturini kangelane on usumees, täpsemini sõjamees, kaptenkomandör. Ja jumalaks on siis muidugi toosama, olemuselt ju vanatestamentlik käsk.

 

4.

Kogu romaanitekst, hoiatus-, ulme-, kohtu-, vangla-, sõjaväelugu, kõik see on atribuutika, kulissid filosoofilise loo loomisel. Eks siia ole peidetud ka nõrgim lüli: katse kirjutada, eri elementidest kokku sulatada loetavat jutukat, mis räägiks samas suurtest-suurtest, kohati liigagi suurtest asjadest. Sama meetod on ka nt Coelho või Eco komistuskiviks. Võib-olla tekib siin tibake toda “kitse kahe heinakuhja vahel”, “ei liha, ei kala” efekti. Kuid just tolle küllalt haarava loo rääkimise laadi tõttu, mis alati ei tee küll usutavaks romaani tegelaskonda või olusid, sündmusi, saab filosoofia, teatav teoloogia siin esmatähtsaks.

Ja – vorm on see iva… Baturini keelemasin otsib teadlikult alternatiivi, on teadlikult veiderdav, nihestuv, poeetiliselt hüplik, kujundiline. Prosaistidest vahest ehedaimalt töötab ses liinis Tarmo Teder, ma usun, see on peamine, mis neid kaht seob: keelemasina tankiroomikuragin rabedal keelel, mis laseb end muljuda mühavaks raputavaks vooks.

 

5.

Tolle romaani ning ka Baturini muude tekstide tagant aimdub piibli allusioone. “Sõnajalg kivis” tegevustikku käivitavad sündmused meenutavad väga Taaveti ja Batseba lugu, kui Taavet laskis talle meeldima hakanud tütarlapse mehe (hett Uurija) saata eesrindele surema – mõnes mõttes on võimalik mõelda, et Baturini romaan on kirjutatud justkui tema vaatepunktist. Teisalt on see pigem arhetüüpne alltekst, miski, millele peaks ehk jungiaanliku relvastusega lähenema.

Ent on üks teine piiblilugu, mis seostub Baturini filosoofilise koega veel rohkem. See on Iiobi raamat. Aja edenedes hakkas mulle tunduma, et “Sõnajalg kivis” ongi Iiobi raamatu parafraas, ja siis mingil hetkel ehk ka antitees.

Suure tulevikuallveelaevahävitaja ja laevastiku kaptenkomandör Nikolas Batrian (me hett Uurija) on käsu-usku mees, tõeline Iiob, kellele vaevalt miskit ette heita saab. Tema usk oma sõjameheidentiteeti ning käsk-jumalasse on puhas ja vankumatu. Ning siis pannakse see kõige karmimal viisil proovile. Tal peaks olema kõik põhjused oma jumal ära põlata, aga ta ei saa, ta on usu poolest sõjamees. Igatahes võetakse talt kõik, alguses ta elukeskkond, ta harjunud mateeria, ta laev, ta pere… Kuskil asjade käigus (üsna alguses, see on loo kulgemiseks ja eri tasapindade loomiseks autorile vajalik) muserdub ja murdub ta vaimne tervis ning lõpuks hävitavad sündmused ka füüsilise poole, kuni selleni, et metallikild läbib ta pea ning moondab teda pea tundmatuseni.

Eks läbi Iiobki saatana käe läbi (jumala loal) samasuguse kadalipu. Ainult see, kuhu teekonna lõpuks välja jõutakse, on vägagi erinev. Iiob neab ühel hetkel ära oma sündimishetke: “Miks ei surnud ma emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge? Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda? Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endale hauamärgid, või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga. Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha? Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata, seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält” (Ii 3:11 – 18).

Nikolas Batrian aga ei kahtle oma olemasolu õigsuses, ka käsu valguses, ja on valmis vastu võtma karistust, kui see talle määratakse. Kuritöö eest, mida ta sooritanud ei ole, mida arutatakse absurdsel kohtuprotsessil, ja mis päädib nii, nagu ta päädima peab. Mitte Iiobi raamatu vaimus, kus piinatud mehele antakse uus vara, uued lapsed, tervist ja pikka iga… Ent sellegipoolest, kuidagi fataalsemalt ja sügavamalt, piibellikult leiab Batrian lõpuks: “Kummalistes murdumistes ja muundumistes avanes ta suletud silmade pilgule, et kannatustes ei peitu mahakiskuv jõud, vaid elu ülesehitavat väge. Teadmistest ülem Teadmus sai ühtäkki valitsevaks: ELUVALU ongi ELUVÕLU!” (lk 188).

 

6.

Ses hoovuses on põnev lugeda käsu-usku Leo Kunnase uusimat raamatut “Viiv pikas sõjas”. Tema puhul räägitakse küll praegu mässulisest meelelaadist, samas ka sellest, et tal on ideid, tõesti häid ideid, mida me sõjaväes rakendada. Kunnase siiras militarism on vaimustav, selles on religioosset alget (vt ta “Sõdurjumala teener”), kuskil sääl tunnistab ta, et on veetnud suure osa oma elust sõjaks valmistudes (just säärane süvitsi minek ning himukas lähenemine oma materjalile teeb ta päevikud väärt lugemisvaraks). Samas, Batriani kõrval koorub välja see Kunnase “mässulisus”. Ta on tos mõttes agnostik, et usub käsku, aga see peab olema hea käsk, tark käsk. Nii et kumma kasuks suur inimlik eetika oma liisu langetaks? Kes seda teab. Ei, siiski – küsida ja kahelda on ikka parem, üllam, see on nii läbini… inimlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming