Miks ta põrgus on?

Toomas Liiv

Tihtilugu üteldakse, et elamine on raske. See on õige. Ainult et ? mis on elamise vastand, opositsioon, alternatiiv? Kas mitte-elamine? Või hoopis suremine? Nii või teisiti ? raske on elamine ikkagi. Ent ilmselt iseäraliselt raske oli elamine minevikus, st möödaläinud sajanditel. Võtame asja kainelt ja ütleme, et praegu on taas aktuaalne rääkida meie Lauluisast Kreutzwaldist. Seda seoses eelkõige tema sünniaastapäevaga. Tänavu saab ju juba 201 aastat päevast, mil ta sündis. Ehk nagu nii ilusasti kirjutati 1951. aastal: ?Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26. detsembril 1803. a. Virumaal Jõepere mõisas pärisorjast mõisakingsepa pojana. Perekond vabastati pärisorjusest 1815. aastal. Aastast 1815 käis ta Rakvere linna algkoolis ja kreiskoolis. Vanemate vaesuse tõttu pidi ta koolist lahkuma, et teenistust otsida. Ka ta vanemad vahetasid samadel põhjustel sageli teenistuskohti.? (Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Eesti Riiklik Kirjastus 1951, lk 329.)

Siinkohal ütleme küll ? stopp! Mida see tähendas ? sündida pärisorjast mõisakingsepa pojana? Mis asi üldse oli ?pärisorjast mõisakingsepp?? Kuidas see seisund/seisukord suhestub näiteks tänase ?müügimehe? ametiga? Kas tema ainult tegi või tema samas ka müüs mõisas tehtud kingi, s.o mõisakingi? Ent 1951. aastal välja antud ?Kalevipoeg? kirjutab edasi: ?Kui raske oli orjuses ägaval talupojal oma lastele hariduse andmine, sellest kõneleb Kreutzwald 1862. aastal: ?Mina tunnen väga selgesti kõik köied ja kammitsad, mis Eesti poja jalgu kinnitavad, enne kui ta külavainult targema rahva seltsi jõuab saada.? 1825. aastal õiendas ta siiski gümnaasiumi lõpueksamid, töötas siis umbkaudu poolteist aastat Peterburis koduõpetajana. Õppis aastail 1826 ? 1832 Tartu ülikoolis arstiteadust, kuulas ühtaegu ka esteetikat ja kirjanduslugu. Ülikooli lõpetanud, töötas Kreutzwald 1833 ? 1877 Võrus linnaarstina, siirdus siis Tartusse vanaduspuhkusele. Suri 25. augustil 1882 Tartus.? (Ibidem, lk 329.) Nii ilusasti kirja pandud elulugu!

Ent praegu on ju jõuluaeg ja just seepärast on õige aeg võtta kätte Kreutzwaldi surematu ?Kalevipoeg?, kus muuhulgas (ja isegi päris lõpus, n-ö viimasel leheküljel!) üteldakse: ?Põrgulastest püüetakse/ Kahel otsal põlend piirul/ Ahelaida habrastada,/ Kütkesida katkendella./ Jõulu-ajal lähvad lülid / Peene hiuksekarva paksuks;/ Kui saab hüüdma koidukukke/ Vanaisa väravalta / Jõulupüha tulekuda,/ Lähvad ahelate lülid/ Järsku jälle jämedamaks.? Eks ole, me ju kõik armastame Kreutzwaldi/Kreutzwalti, iseäranis loomulikult tema ?Kalevipoega?, see on ju n-ö eestlaste rahvuseepos ? ja ikkagi! Mida eeltoodud värssides tegelikult väidetakse? Mida Lauluisa tegelikult meile luuletas? Mis seal eesti kirjanduse kolikambris tegelikult koliseb? Vastame. Eesti kirjanduse kolikambris koliseb ja kolistab Kalevipoeg. Niisiis. Mis seal tegelikult juhtub? Loeme teksti. On mingid põrgulased/põrgulapsed, kes püüavad ?kahel otsal põlend piirul? Kalevipoja ahelaid habrastada. See on ju tore, kas pole? Jõulu-ajal, st ilmselt juba 24. detsembril, jõululaupäeval (mil iga õige eestlane ennast verivorstide söömiseks ette valmistab), lähevad meie Kalevipoja ahelad juuksekarva paksuseks. See tähendab ? ta on tagasi tulemas. Jalutu Jahmerdaja on meid vabastamas! Aga! Sakslane ütleks siinkohal vist ? aber! Siis tuleb ?koidukukke? kirema Vanaisa väravalta Jõulupühade tulekut. See on ilmselt 25. detsembri hommikul. Ja nüüd/siis see juhtubki. Ahelate lülid lähevad ?järsku jälle jämedamaks?! Meie, verivorstilised, ei pruugi sellest arugi saada. Meie magame. Meie seedime (verivorste). Aga temal, Kalevipojal, lähevad ahelate lülid ?järsku? jälle jämedamaks!

Kas sina, eestikeelselt (veel!) lugeja, suudad kujutleda enda kätele Kalevipoja põrguahelaid, mis just esimese jõulupüha hommikul, kuke kiremisel, ?järsku? lähevad paksemaks? Ega ei suuda küll. Kreutzwald suutis. Sellepärast ongi Kreutzwald isegi veel 201aastasena suur.

Muuseas. Lauluisa lisab: ?Kalevipoeg püüab kätta/ Vahevahel vägevasti/ Kaljuseinast lahti kisku,/ Raputab ja raksateleb/ Maapõhja müdisema,/ Künkaida kõikumaie,/ Mere valgelt vahutama;/ M a n a käsi hoiab meesta,/ Et ei vahti väravasta,/ Kaitsev poega põrgust pääseks.? See on siis seletus, miks meil mõnikord maapõhi müdiseb ja künkad kõiguvad. See on ju tema, meid kröitsvaldlikult ?kaitsev poega?, kes seal kättpidi kaljuseina küljes olles ?raksateleb?. Ainult et ? miks ta põrgus on? Jõulude aegu on see iseäraliselt hea küsimus. Võtame asja natukene põhimõttelisemalt. Küsime põhimõtteliselt. Kas Kalevipoeg ikka veel elab (seal põrgus)? Või on ta juba surnud? Või on ta veel kuidagimoodi suremas? Miks pani Kreutzwald Kalevipoja põrgusse? Miks Lauluisa meid, eestikeelseid, niimoodi karistas?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming