Miks maeti Marie Under ja Artur Adson justkui poolsalaja kodumaa mulda?

Teade luuletajapaari ja tema lähedaste kojusaabumisest ei jõudnud õieti avalikkuseni.

SIRJE KIIN

Berta Under, Dagmar Hacker, Marie Under, Hedda Hacker ja Artur Adson.

Berta Under, Dagmar Hacker, Marie Under, Hedda Hacker ja Artur Adson.

Eesti Kirjandusmuuseum

9. juunil 2016 lõppes Teise maailmasõja tagajärjel tehtud ajalooline ebaõiglus ühele neljaliikmelisele Eesti perekonnale, kes puhkas seni Rootsimaa mullas. Marie Underi ja Artur Adsoni, Underi õe Berta Underi ja noorema tütre Hedda Hackeri põrm toodi Stockholmi Metsakalmistult Tallinna 4. mail ja maeti 9. juunil ümber Rahumäe kalmistule, kus kolmveerand sajandit on puhanud Marie Underi ema Leena ja isa Priidu Under.

Ümbermatmine oli kõigi Underi pereliikmete ühine soov. Nende põrm oli maetud nimme tammekirstuga, sest pere uskus tamme olevat piisavalt tugeva materjali, et saaks hõlpsasti ümber matta vabasse Eestisse, kui see tund kord tuleb. Lähedaste sõprade kaudu jõudsid nüüd meieni Marie Underi lootusrikkad sõnad: „Kui nad Koidula koju tõid, küllap nad toovad siis minu ka“ (Maret Paljaku ütlus Sirje Kiinile 8. VI 2016). Underi ja Adsoni kojujõudmise igatsusest kõnelevad paljud luuletused, päevikud, kirjavahetus, lähedaste, sõprade ja sugulaste mälestused.

Miks matsime nad ümber just nüüd, veerandsada aastat pärast Eesti taasiseseisvumist? Sellepärast, et seni hoolitses Marie Underi ja tema pereliikmete haua eest Stockholmis asuv Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfond, kes oli pikaks ajaks ette tasunud puhkepaiga Stockholmi Metsakalmistul. 2014. aasta novembris pöördus mälestusfondi juhtkond Eesti kultuuriministeeriumi poole palvega korraldada Underi ja tema pereliikmete ümbermatmine. Lisaks neile kahele institutsioonile osalesid korraldustöös Eesti Kirjanike Liit ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Luuletajapaari ligi 72 aastat pikaks kujunenud poliitiline eksiil on nüüd lõppenud. Kui olnuks tegemist tavalise Eesti perega, olnuks see isiklik eraasi, mille olekski pidanud läbi viima diskreetselt, avalikkuse tähelepanuta. Ometi on tegu ajaloolise kultuurisündmusega: kodumaale naasis meie XX sajandi suurkuju, viimase saja aasta eesti kirjanduse mõjurikkaim isik. Marie Underi kojutulek on niivõrd suure sümboolse väärtusega, et selle puhul oli tunda tõelist ajaloo tiibade kohinat.

Marie Underi ja tema pereliikmete vastuvõtt kodumaal korraldatigi ajaloolise, riikliku tähtsusega sündmuse vääriliselt: Jaani kirikus korraldati väärikas mälestusteenistus, kus esinesid Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kultuuriminister Indrek Saar, kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev ning Stockholmis asuva Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi juht Ivar Paljak. Näitlejad Anu Lamp ja Karl Laumets lugesid Underi ja Adsoni isamaa­igatsuse luulet, laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor Heli Jürgensoni dirigeerimisel, organist Tiia Tenno mängis just seda muusikat, mida Marie Under oli oma matusteks soovinud: Ludwig van Beethoveni „Ood rõõmule“, Rudolf Tobiase „Eks teie tea“ jm. Marie Underi ja ta lähedaste põrmu kandsid kirikust välja kaheksa noort meesluuletajat, kojusaabunute fotosid kandsid noored nais­kirjanikud – sümboolne põlvkondade sild oli sellega kaunilt loodud.

Ainus, mis ülipiduliku tseremoonia juurest puudus, oli eesti rahvas. Jaani kirik oli pooltühi, sest teade luuletajapaari ja tema lähedaste kojusaabumisest ei jõudnud õieti avalikkuseni. Eesti telekanalid ei teinud ajaloolisest sündmusest otseülekannet ega isegi mitte lindistust, et avalikkus oleks saanud sündmust vähemasti tagantjärele vaadata ja selles vaimselt osaleda. Tõsi, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus tegi Rahumäe kalmistul ja Underi-Adsoni koduaias toimunud väiksearvulise mälestuskoosviibimise tähendusrikkaist sõnavõttudest videosalvestuse, mida on kunagi hiljem võimalik arvutist vaadata, kuid seda võimalust pole teatavasti sugugi mitte kõigil eestlastel ega eesti kultuuri huvilistel, eriti mitte vanemal põlvkonnal, kellele see kõik olnuks eriti oluline ja isiklikult tähendusrikas.

Lühiteated Marie Underi ja Artur Adsoni kojujõudmisest ilmusid küll siin-seal netis, kuid mitte piisavalt paberlehtedes. Suured päeva- ja nädalalehed magasid ajaloosündmuse maha: Postimehes ei ilmunud mingit kajastust, Eesti Päevaleht pani päev hiljem ühe pisikese foto ja pildiallkirja.

Üks Postimehe kultuuritoimetajaist professor Rein Veidemann kirjutas mulle hiljem pika vabanduskirja, kus seletas Postimehe pretsedenditut vaikimist asjaoluga, et kogu Postimehe kultuuritoimetus viibinud just Underi kojutuleku nädalal Peterburis eesti kultuuridessanti tegemas, kuid ometi: Marie Underi ja ta pereliikmete põrmu kojutoomise protsess algas ju poolteist aastat tagasi, avalikkusele oli juba mai algul teada antud fakt, et 4. mail toodi Underi ja ta pereliikmete põrm Eestisse, et sängitada nad juunis „sirelite õitsemise aegu“ kodumaa mulda. Tegemist polnud mitte ootamatu juhumatusega, vaid väga kaua – ligi kolmveerand sajandit – pikisilmi oodatud kultuurisündmusega.

Ainus erand oli Õhtuleht, kus tähistati ajaloolist ümbermatmist väärikalt ja vääriliselt: 9. juunil käsitleti teemat kahel küljel rohkete fotodega ning 10. juunil tervel küljel, keskendudes luuletajapaari 1944. aasta põgenemisteekonna meenutamisele. Maaleht avaldas eelnevalt (12. V) Jaak Urmeti loo „Marie Under tagasi kodumaal: kas tema hing on rahul?“. Ka Sirbis ilmus eelnevalt (20. V) Vallo Kepi artikkel, aga siin puudus täpsem teave selle kohta, millal ja kus olnuks eesti rahval võimalik suure luuletaja kojunaasmist tervitada. Päev pärast ümbermatmist ilmus Sirbis Janika Kronbergi „Mälestusi Artur Adsonist ja Marie Underist“. 22. juunil käsitles Kronberg Maalehes muu hulgas Underi ümbermatmist ja selle tagasihoidlikku kajastamist.

Eesti Ekspress avaldas alles paar nädalat hiljem (21. VI) tagantjärele Pekka Erelti skandaalimaigulise arhiiviloo „Kohutav eksitus Marie Underi matustel“. Selles refereeriti 1980. aasta 20. oktoobril Stockholmi Eesti Päevalehes ilmunud artiklit, kus kajastati toonast eksitust: Marie Underi põrm tuhastati eksikombel vastu tema ja perekonnaliikmete tahet. Artikli lõpus on märge, et 9. juunil 2016 maeti Under koos pereliikmetega Tallinna Rahumäe kalmistule.

Võib mõista mälestustalituse korraldusmeeskonna kartust, et Rahumäe kalmistul haudade vahel poleks olnud piisavalt ruumi suurtele rahvamassidele, kuid Vabaduse väljakul Jaani kirikus toimunud suure sümbolväärtusega tseremoonial võinuks ikkagi osalema mahtuda veel sadu inimesi, kes sinna tegelikult väga tulla tahtnuksid, nagu on selgunud paljudest kahetsuskirjadest ja -kõnedest, mida saime tagantjärele, kui sündmus oli juba toimunud. Hea tahtmise korral võinuks ümbermatmise mälestusteenistuse pidada ka Kaarli kirikus, kuhu oleks mahtunud veelgi rohkem rahvast.

Kiriku valik tekitas samuti küsimusi, sest Marie Under leeritati ja laulatati ju omal ajal Oleviste kirikus. Kuid Oleviste kirik oli antud 1950. aastal baptisti koguduse kasutusse ning seepärast valiti Underi viimseks mälestusteenistuseks ikkagi luterlik kirik. Ka matusetalitused Stockholmi Jakobi kirikus olid kõigi pereliikmete puhul läbi viidud luterliku traditsiooni kohaselt.

Kirjanik Maimu Berg, kes viibis Underi pere ümbermatmise päeval Strasbourg’is, vahendas e-kirjas siinkirjutajale, et sealsed Eesti sõbrad „isegi ei teadnud sellest ja pettusid õhtuses AKs, mida väga ootasid“. Välismaal elavad eestlased ootasid „Aktuaalset kaamerat“, „lootes saada suurema ja hingeminevama elamuse osaliseks, aga rahvustelevisioon pühendas meie kõigi aegade suurimale poetessile vaid mõnikümmend sekundit! Pettumus oli kõigil suur, pahameel ka.“

Noor tõlkija ja luuletaja, minnesota­lane Adam Cullen, kes oli üks Marie Underi ja ta lähedaste põrmu kirikust välja kandjaid ja Rahumäel puhkepaika saatjaid, kirjutas järgmisel päeval, 10. juunil kirjanike liidu listi järgmise kirja: „Head liidukaaslased!

Eilne Underite-Adsoni kojutulek oli sama liigutav kui Kuu mõju maailma ookeanidele. Kui mitte rohkemgi. Olen ütlematult tänulik selle au eest, et koos heade sõpradega sain kanda neid viimse puhkepaigani ning kuulda pärastpoole mälestusi otse kaduva põlvkonna suust. Nagu Jaan Undusk ütles meile seal: loodetavasti ei pea me kunagi 22. sajandil tagasi toimetama kodumaale kellegi põrmu, kes 21. sajandil siia enam ei pääsenud.

Ainus veidi valusam külg eilsetest sündmustest leidis aset õhtul, kui uudised kuulutati välja. Underite-Adsoni kojutulekut oli mainitud nagu möödaminnes, justkui puhtalt kohustusest. Riiklikus telemeedias anti sellele 40 sekundit, seevastu Ojasoo kollasele uudisele jagati 2,5 minutit ja uue rahvusvahelise hotelliketi hoone avamisele samuti 2 minutit. Interneti-väljaannetes leiab samuti paar tikutoosi, kus midagi sellest lugeda. Kusjuures, see asjaolu pole ei korraldajate ega meie liidu esimehe süü ja sündis kõigist nende kiiduväärsetest vaevadest hoolimata – kaamerad ja ajakirjanikud olid jalaga segada iga eilse ürituse etapi juures.

Võib-olla on see lihtsalt me tänapäeva maailma kurb seis, võib-olla tuleks sellest midagi avalikult kirjutada. Ma ei tea.

Aga vähemalt Marie, Artur ja pere on lõpuks kodumaa mullas. Ja kõik, kes seda teavad, teavad. Ja rõõmustavad.“

Tere tulemast koju, Rahumäele, Marie Under ja Artur Adson, Berta Under ja Hedda Hacker.

Eesti rahvas tervitab teid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar