Miks kujunevad luulevõistlused luupainajaks?

(:)kivisildnik

Mind on küllalt sageli kutsutud luulevõistluste žüriisse ja ma olen ikka läinud, aga mida aeg edasi, seda rohkem on mulle kogu see võistuluuletamise asi hakanud närvidele käima. Sel aastal sain ma jälle kaks kutset, üks „Kuldse kaselehe” ja „Mis maa see on?” luuleauhindade žüriisse. Siiani olen ma alati öelnud jah, käärinud käised üles ja asunud asja kallale. Sel aastal läks teisiti. See jutt on nüüd kõigile luulevõistluste korraldajatele, žüriide koostajatele, žüriidesse kutsututele, võistlejatele, rahastajatele ja meediakajastajatele. Ma olen pea alati olnud luulevõistluste tulemuses pettunud, iseäranis aga nendes, kus olen olnud žüriis. Žüriis olles ja töid lugedes, olgu siis võistlustöid kasvõi tuhandetes, näiteks „Sahtlist netti” osalus oli täiesti epideemiline. Tavaline asjade käik on umbes selline, leian tuhandest võistlustööst kuus tingimisi luuleks liigituvat asja, lõppvalikusse jõuab neist kolm ja auhinda ei saa ükski. Pahatihti leiab žürii, et loov ja omapärane tekst ei ole luule ning tõstab esile õnnetusi, mis minu jaoks on nüridus, hall keskpärasus, igavene tüütus, rumalus ja koguni solvavalt primitiivne vaimurutiin. Kuidas sellised asjad saavad juhtuda? küsisin ma endalt juba aastate eest. Nüüd näen, et luulevõistluste painaja on hakanud külge teistelegi. Kirjanike liidu Tartu osakonna listis kurtis Jaan Malin viimase põuetrislämmi nurjumist ja kutsus luuletajaid osalema uuel suurel luuleslämmimisel. Ma avaldasin kahtlusi, et kui midagi oluliselt ei muudeta, siis midagi oluliselt ei muutu. Ikka juhtub nii, et ainus osalev luuletaja, viimati Kera, jääb auhinnata ja võidab saamatu tüütus.

Mis imevägi peaks mind vedama slämmile, kui see päädib vaimse roimaga, ja miks peaksin ma osalema žüriis, mis mõrvab noori andeid? Mida ma peaksin tegema? Slämmi asjus tegin Malinile konkreetsed ettepanekud, ei mäleta sisulist vastust, aga tulen tagasi mõttekäigu juurde, mis on abiks igale luulevõistluse korraldajale. Esiteks žürii. Kui žürii ei ole pädev, nii nagu slämmi zürii seda ei olnud, siis tuleb ekspertiis võtta sealt, kus eksperthinnang on olemas.

Kui žürii ei tee luulel ja mitteluulel vahet, siis tuleb slämmil kehtestada osalemispiirang, nii et juhuslikud isikud ei satuks üldse žürii vaatevälja ning et žürii, otsustagu mida ta siis iganes otsustab, saaks valida siiski ainult luuletajate vahel. Sel kombel hoitakse ära kõige hullem, väga lihtne, osalevad ainult need, kelle luulet on avaldanud Vikerkaar ja Looming või kelle raamatu avaldamist on toetanud kultuurkapital, jämedal joonel peaks olema mu loogika jälgitav: kui ise ei oska valida, siis toetu parimale võimalikule eelvalikule.

Slämmiga ei tohiks raske olla, probleemid on aga noorte ja amatööride kategoorias, sest usaldusväärset noorteluule ekspertiisi mina kohanud ei ole ja amatöörseltskonnad on ikka pigem naa kui nii, ehkki ka harrastajate hulgas on andekaid inimesi. Siis saab aidata ainult žürii koosseisu ja punktiarvestussüsteemiga. Harvad žüriiõnnestumised on tagatud siis, kui otsustavad kogenud ja laia silmaringiga luuletajad. Hea, kui luuletaja on luuletanud aastakümneid, toimetanud, kritiseerinud ning lugenud muudki peale oma käsikirjade.

See on üks asi, kitsa silmaringiga andekad poeedid on žürii surm, ametnikud, entusiastid ja muidu prominendid püsigu raamatukogu laenutusleti juures, luuletaja saatuse üle otsustama on nad kõige valemad inimesed üldse. Teine asi on punktisüsteem. Üks asi, mis aitab tippe esile tuua, on see, kui esikoht saab oluliselt, ütleme kolm kuni viis korda rohkem punkte kui teine koht, kui neli kolmandat kohta annavad rohkem punkte kui kaks esikohta, on tulemuseks ikka ja alati teisejärgulise kraami mahitamine, teisejärgulised jäävadki võitma, kui punktisüsteem ei soosi tippe. Mõelge selle üle ja häbenege seda, mida te oma väikeste valgete kätega olete teinud.

Loomulikult on idealism loota, et meie arvukad luulevõistlused leiavad alati pool tosinat laia silmaringiga luulegeeniust oma ekspertgruppi, seega tuleb žüriide mõte maha matta või leida kusagilt luulevõistluste rahastamiseks raha, mida ei ole, ja allutada korraldus mõistusele, mida samuti ei ole. Punktisüsteemi muutmine ei aita, kui žürii on võhikukari.

Raha ja mõistuse defitsiidi tingimustes on samuti lahendus. Seda lahendust pakkusin ma nii „Kuldse kaselehe” kui „Mis maa see on?” võistlusele. Selgitasin, et minu kogemus žüriides on masendav, kuna pidevalt on mahitatud küündimatust ja lömastatud noori andeid, siis pakun ainsat lahendust, kus ma saan tagada kvaliteedi.

Lahendus on (:)kivisildniku eripreemia, mille annab kolmkümmend aastat luuletanud, luulet toimetanud ja luulet kirjastanud ekspert, kes julgeb võtta vastutuse ja teha seda oma nime all ja kes samas ei ole nõus alla kirjutama järjekordsele alatusele, tulgu see nii puhtast südamest kui tahes. Andeid on meil niigi vähe, keegi neid mingil kombel ei arenda ega väärtusta ning siis, kui nad mingi ime läbi midagi väärtuslikku kirjutavad, siis sülitab žürii neile näkku ja mina kirjutan rögaklimpidega tatilärakale alla. Seda ma enam kunagi ei tee, see oleks liiga julm.

„Kuldse kaselehe” korraldajad olid minu ettepanekuga nõus ja nii ma annangi sel aastal lisaks tavaauhinnale oma auhinna parima vabavärsilise luuletuse eest ja luuleteatri legend Elaan annab seal samuti oma auhinna parima riimilise luuletuse eest. „Mis maa see on?” ei ole vist ikka veel mu meili mõttest aru saanud, ehkki selgitasin korduvalt.

Kokkuvõttes, mis me ikka üritame neid žüriisid ja punktisüsteeme teha, kui see käib meil üle jõu ja mõistuse, kasutame seda vähest ekspertiisi, mis meil on, ja ärme seda lahjendame puhta südame julma süüdimatusega. Üks normaalne luuletaja on alati abiks, hämar žürii aga, et susi ta silgukarpi … Ühesõnaga, kui teil tekib mõte korraldada luulevõistlus, siis otsige luuletajat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming