Miks Bashō reisis?

Alari Allik

Matsuo Bashō, Kitsas tee sisemaale. Tõlkinud ja kommenteerinud Margit Juurikas. TLÜ Kirjastus, 2013. 137 lk. Kui võtta kätte Margit Juurika tõlkes ilmunud Matsuo Bashō (1644–1694) raamat „Kitsas tee sisemaale”, mida on vaatamata napile vormile peetud üheks jaapani kirjanduse suurteoseks, võib esialgu jääda mulje, et tegu on dokumentaalse reisiraamatuga, mille peamine eesmärk on anda täpselt edasi rännakul toimunut. Aarne Ruubeni arvates (Postimees 14. V) võib teose kokku võtta nii: „[...] üks tegelane oli käinud palverännul üle jaapani nimesid kribinal täis pandud maakaardi ning oli juttu teinud Männisaartest, kuust, krüsanteemidest, kirsiõitest ja mõõkadest.” Paratamatult võib see kõik tõesti jääda väga kaugeks, sest paljudel eesti lugejatel puudub isiklik side nii tekstis mainitud kohtadega kui ka jaapani luulekoodiga, millesse sisseelamine nõuab parasjagu pingutust. Ma olen kindel, et ka kõige põhjalikumad tekstile lisatud kommentaarid ei suuda asendada tegelikku kogemust kuust Matsushima (Männisaare) kohal, aga mingi aimdus selle mõjust võiks ju ka eestikeelset tõlget lugedes tekkida. Jaapani reisikirjandusel on väga pikk traditsioon. Juba X sajandil loodi reisipäevikuid, kus kirjeldati detailselt rännaku sündmusi ja lisati ka ühe või teise paigaga seonduvaid luuletusi. Bashōt peetakse suureks kirjanikuks just seetõttu, et ta viis jaapani reisikirjanduse hoopis uuele tasemele. Ta rõhutas, et tema eesmärk polnud sugugi kirjutada tavalist päevikut, kus oleks kirjas, et „hommikul sadas vihma, päeval läks selgeks, siin kasvasid männid, seal aga voolas jõgi”. Talle oli kõige tähtsam, et tekst voolaks vabalt „nagu purjutaja räuskamine või unes sonimine”, et sõnad väljuksid autori kontrolli alt ja nendesse kanduks looduse enese ilu. Selle iluni jõudmiseks oli ta valmis sündmuste täpsest kirjeldusest lahti ütlema ja lisama teosesse ka suurel hulgal fiktiivseid juhtumeid, mille eesmärk oli võimendada ühe või teise kohaga seotud poeetilisi assotsiatsioone. Kohtades avanevad poeetilised võimalused olid talle olulisemad kui faktid, mida varasemad reisikirjad tema arvates liiga kuivalt kirjeldasid. Tulemuseks on eelkõige kirjandusena loetav reisikiri, mis jaapanlaste silmis suudab väga täpselt edasi anda olulistes paikades tekkivaid tundevarjundeid. Soryū kirjutab järelsõnas Bashō tekstile (lk 55): „Milliseid sadu tundevarjundeid on suudetud siin lausetesse valada – justkui oleks pintsli otsast tilkunud näkineiu pärlendavaid pisaraid!”.

Üks põhjus, miks need tundevarjundid meile arusaadavad pole, on seotud sellega, et me loeme tänapäeval palju kiiremini, kui seda tegid XVII sajandi jaapanlased. Zen-budistlik meditatiivne lähenemine tekstile, kus iga luuletuse juurde võidakse pidama jääda tundideks või isegi päevadeks, pole meie lugemisharjumuste juures võimalik. Nii Bashō haikai-luule kui seda ümbritsev proosa (haibun) on kirjutatud just sellist lugejat silmas pidades. Ideaalne lugeja ei taha edasi liikuda, vaid pöördub kogu aeg varem kirjutatu juurde tagasi. Internetiajastu inimesed on aga harjunud kiiresti edasi liikuma, hüppama ühelt tekstilõigult teisele. Nii tundub eestikeelses tõlkes 55 lehekülge pikk tekst haaratav umbes tunniajase istumisega. Kui aga mõne jaapanlase käest küsida, kuidas Bashōt lugeda, siis ütleks ta tõenäoliselt, et sellist teksti tuleb „maitsta aeglaselt”. Iga sõna tuleb mäluda seni, kuni lugeja vereringesse jõuavad kõik selle varjundid. Selleks võib kuluda terve elu – ikka võib leida mõne nüansi, mis varem märkamata jäi. Muidugi ei saa eestikeelne tõlge täielikult edasi anda seda, milline kaal on igal üksikul sõnal jaapani keeles, kus kasutatakse nii foneetilist silpkirja kui ka mittefoneetilisi hiina märke, kuid midagi Bashōle olulistest tundevarjunditest peaks jõudma ka siinse lugejani, kui anda sõnadele aega mõjule pääseda.

Peamine põhjus aga, miks „Kitsas tee sisemaale” võib kaugeks jääda, on Bashō suhtumine reisimisse. Tänapäevasele lugejale mõjub seljakoti ja sandaalidega mööda kitsaid teid rändav Bashō kahtlemata nagu kõikide backpacker’ite esiisa, kes otsib seninägemata ägedaid kohti ja elamusi, mida oma reisikirjas teistega jagada. Aga siin on üks oluline erinevus. Kui „Lonely Planeti” värske köide näpus seiklevad moodsad rändurid lähtuksid justkui kosmosevallutusi kirjeldava ulmeseriaali „Star Trek” juhtmõttest: „Minna julgelt sinna, kuhu keegi varem pole oma jalga tõstnud,” siis jaapani rändurite elutunnetus oli pigem vastupidine: „Astuda alandlikult sinna, kus kõik on juba varem käinud”. Nobeli laureaadi Yasunari Kawabata sõnutsi pole jaapanlastel kombeks „hulkuda mööda tundmatuid radu”, kuna jaapani kultuuris on hingedeusu mõjul juurdunud tunnetus, et kuulsat vaadet imetlev rändaja ühineb kõikide inimestega, kes selle paiga ilu varem on kõrgelt hinnanud, ja saab ka ise osaks selle koha ajaloost. Just sellepärast tulebki rännata esivanemate jälgedes. Moodsat metafoori kasutades võiks öelda, et igas paigas on teatav hulk kõikide rändajate sinna investeeritud energiat, mida on võimalik sealt välja võtta ainult siis, kui paigutatakse sellesse vastutasuks oma higi ja vaev, mis kulusid sellesse paika jõudmiseks. Rännata on seega mõtet ainult sellistesse kohtadesse, kuhu võimalikult paljud inimesed oma jälje jätnud. Need kohad kujutavad endast sisenemispunkte, mille kaudu on võimalik astuda ühendusse kogukonna ühise keha ja vaimuga. Matsuo Bashō reisiraamatus tuleb see eriti selgelt välja Kei pühamu külastamist kirjeldavas lõigus, kus iga sellesse paika jõudnud palveränduri kohuseks oli kanda pühamu esisele alale valget liiva. Kunagisest soisest alast oli nüüd saanud kena liivaväli, aga kommet liiva kanda jätkati ikka. Selles kohas kirjutatud haikai-luuletus kõlab nii (lk 53):

selge kuu särab

rännumeeste kuhjatud

liivateradel

Selge kuu sümboliseerib jaapani luuletraditsioonis kirgastumist. Liivaterad on kõik olendid, kes on karmiliste sidemete ja lugematute ümbersündide kaudu teineteisega seotud. Kui selge kuu peegeldub ühel liivateral, siis jõuab see valgus ka kõikide teiste olenditeni. Bashō luuletuse peategelasteks on kõik need, kes enne teda seda liiva väljakule on kuhjanud. Tänu neile on tekkinud vaade, mida on võimalik napis vormis mõjuvõimsalt väljendada. Luuletaja ülesanne on selle koha ilu võimalikult vahetult edasi anda kõigile neile, kes seal füüsiliselt viibida ei saa. Selleks peab luuletaja enda positsioon olema võimalikult läbipaistev – ta ei tohi muutuda takistuseks koha ühistunnetuse väljendamisel.

Kuna Bashō on oma ajastule tüüpiliselt sünkretistliku maailma esindaja, siis mõtestab ta kirjutamist ühest küljest zen-budistliku praktikana, aga peab samamoodi au sees kohalikku loodususundit (shintō). Allan G. Grapard on jaapani budistlikust kirjandusest rääkides kasutanud geognostitsismi mõistet. See viitab teadmisele, mis on väidetavasti „ammutatud maast enesest” ja on üksüheses vastavuses pühakirjade ja taevase valitsusega. Shingon’i („tõelise sõna”) koolkonna rajanud Kūkai (774–835) õpetas, et Buddha tõeline olemus avaldub tema dharmakeha kujul, mis kõnetab meid ümbritsevate asjade kaudu. Kõndida mägedes ja kuulata, kuidas tuul mühiseb mändides, oli selle õpetuse järgijate jaoks sama, mis ajaloolise Buddha enda jutluse kuulamine. Selle õpetuse mõjul hakati keskaegses Jaapanis uskuma, et Indias elanud ajalooline Buddha oli lihtsalt üks paljudest ajalootu buddha Mahāvairocana („Suur Valgus”) avaldumisvormidest, mis oli kuuldav ja nähtav teatud kohas, teatud ajal. Dharmakehal on aga lõputuid manifestatsioone, mille vormideks on ka jaapani hingeolendid (kami’d), kes iidsetest aegadest peale pesitsevad mägedes, kummalise kujuga kaljudes või jändrikes puudes. Jaapani loodususk ise paistis nüüd ühe budismi erivormina ja kohalike hingeolendite kummardamine muutus üheks buddha teenimise vormiks.

Bashō räägib Õpetaja Kūkai tegevusest „Kitsa tee sisemaale” kuuendas lõigus seoses viibimisega Nikkōs. Kūkai tegi tema sõnutsi väga õigesti, et nimetas „Kahe Metsiku mäe” ümber „Päikesesäraks” (Nikkō), sest praegu „täitis mäe kirgas valgus ilmselgelt kogu taevasmaa, tungides kaheksa ilmakaare kõige hämaramatesse soppidessegi, võimaldades õndsat elu kõikidele neljast seisusest inimestele” (lk 11). Bashō lisab koha kirjeldusele ka ühe haikai, kuigi rõhutab, et suurest aukartusest selle paiga vastu julges ta vaevu midagi kirjutada:

erakordne paik –

rohekas leht, puhas leht

päiksesäras

Päike paneb rohu ja taimed kasvama, tema soojuse tõttu sirguvad riisitaimed, inimesed saavad kõhu täis ja riigis valitseb rahu. Päikesevalguses tuleb esile noorte võrsete erakordne puhtus, mida on alati kõrgelt hinnatud jaapani hingedeusus, kus puhastumisrituaalidel on keskne roll. Päikesesära seondub nii keisri esinevanema Amaterasuga („Taevasära”) kui ka Mahāvairocanaga („Suur Valgus”). Bashō väljendab imetlust, et Kūkai tajus seda kohta ümber nimetades kosmilist korda, mis tagab elu edasikestmise. Bashō püüab luuletuses esile tuua päikese enda olemust ja näidata kohanime müstilist seost ümbritseva keskkonnaga, mis on geognostilises kogemuses kättesaadav kõigile, kes Nikkōs viibivad. Mantralik sõnade kordamine lisab tekstile pühalikkust. Keel peab siin järgima sama liigendust ja korda, mis valitseb looduses – luuletaja peab oma tekstis kasutama „tõelisi sõnu”, mis ei häiriks koha sisemist harmooniat. Luuletusest jääb mulje, et Bashō tundis ka ennast korraks „puhta lehena”, kelle vana identiteet on lahustunud, kellele kõik on alles ees. Tihti on nähtud sellistes kohtades dualistliku vastanduse kadumist vaatleja ja vaadeldava vahel.

Jaapani luuletaja ja luulekriitik Ōoka Makoto (sünd 1931) on „Kitsast teed sisemaale” lugedes imetlenud, milline staar Bashō oma ajastul oli. Ükstapuha, kuhu ta poleks läinud, igal pool olid uksed talle lahti – kõik soovisid, et kuulus luuletaja peatuks just nende juures. Seda on tekstist kogu aeg tunda. Miks teda austati? Mingit käegakatsutavat põhjust selleks polnud. Ta polnud rikas. Ta polnud abielus. Lapsi tal polnud, tööd ka mitte. Ta oli rändmungast kerjus, kes tasus toidu eest luuletustega. See näitab, kui tähtis oli luule roll Bashō ajastul. Luulet peeti hinnaliseks just sellepärast, et tajuti sõnade vahetut seost tegelikkusega. Usuti, et kohanimede mainimine kuulsa õpetaja luuletuses tagas jõukuse ja hea käekäigu inimestele, kes selles kohas elasid. Ja Bashō oli päris helde. Pikad lõigud tema proosas kujutavad endast mantralikke kohanimede kordusi. Kuna nimede tähendus on nendes lõikudes väga oluline, siis on nende ligikaudne tõlge äsja ilmunud väljaandes toodud sulgudes algse kohanime transliteratsiooni järel (lk 52):

„Kui Shirane (Valgejuure) mägi vaateväljast kadus, tuli nähtavale Hina (Päikeseaasa) mäetipp. Saanud üle Asamuzu (Madalvee) silla, nägime Tamae (Pärlisuudme) jõe kaldal õitsvat pilliroogu. Teispool Uguisu (Põõsalinnu) piiripääsu ja Yunoo (Veesaba) mäekuru sain Hiuchi (Tulekivi) kindluse juures Kaeru (Tagasituleku) mäel esimest korda sel sügisel kuulda metshanede häält.”

Bashō maakaart on täis varasemas luules tihti mainitud kohanimesid, mille tähendusel ta laseb oma lugu rääkida. Iga kohaga kaasneb mingi tegevus, mingi liikumine, mingi protsess – kõik on pidevas muutumises ja millelgi pole pikka püsi. Maa-alused juured jõuavad päikese kätte. Läbi madala vee kahlates jõutakse õitsva pillirooni. Ja loomulikult saab metshanede häält kuulda just Tagasituleku mäel, sest lahkuvad haned tulevad ju alati tagasi. Sellist tekstilõiku ei loe jaapanlased lihtsalt kui geograafiliste punktide läbimisega seonduvat kirjeldust, vaid geognostilise proosaluulena, kus kohad on maas eneses peituvate tõeliste teadmiste allikaks. Proovime siis meiegi lugejatena näha nimede ja kohtade taha ja lugeda Bashōt, lastes igal sõnal aeglaselt mõjule pääseda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht