Mikita viis koju Jan Kaus

PILLE-RIIN LARM

Aasta kirjanik 2015 Jan Kaus ja Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra.

Aasta kirjanik 2015 Jan Kaus ja Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra.

Pille-Riin Larm

Imelik on kirjutada, et laupäeval Rupsil Liivi muuseumis jälle mingit üritust peeti, aga nii see on. Tuleb kirjutada, sest üritusel oli tuuma: valiti 2015. aasta parimat eesti kirjanikku.

Viieaastane traditsioon on nüüdseks kasvanud festivaliks. Tänavu kandis see alapealkirja „Paiga vaim ja ruumi poeetika“. Järgneb esinejate loetelu, mida lugeja ei peaks vahele jätma, vaid mille üle tuleb rõõmustada, sest eelmisel aastal pretendeeris aasta kirjaniku tiitlile ainult üks autor. Seekord astus üles koguni 11 kirjanikku: Mika Keränen, Indrek Koff, Kaur Riismaa, Jüri Kolk, Vahur Afanasjev, Jaan Malin, Andrei Hvostov, Mudlum, Jan Kaus, Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar! Nagu tavaliselt, olid väga hästi ette valmistatud õunapuud, suitsusaun ja tähistaevas. Muusikaliselt sisustas õhtut ansambel Kiimane Krokodill, kelle laulutekstid olid inspireeritud festivalil osalevate kirjanike ja Juhan Liivi loomingust.

Kõige rohkem elevust tekitas Jaan Malini romaan „Maa ja ilm“ (I osa). Tegu on Eesti esimese asemantilise teosega, mille kirjanike liidu romaanivõistluse žürii oli kahetsusväärselt tagasi lükanud, arvates, et see ei ole kirjutatud eesti keeles. On küll, aga sõnades, mis ei tähenda mitte midagi. Samal põhjusel on raske refereerida, millest romaan räägib, aga autor soovitas igal eestlasel seda pühapäeva hommikul suvalisest kohast lugeda. Romaani failinimi on sobivalt „Eurobible“ ja kujundus laenatud „Tõe ja õiguse“ esimeselt trükilt.

Üllatuslikult sai Malin oma romaaniga aasta kirjaniku konkursil vaid kolmanda koha. Aga konkurents oli tihe ka: välja anti koguni seitse auhinnalist kohta. Teiseks tuli Andrei Hvostov, kes ei ole küll avaldanud uut raamatut, aga on Kiimase Krokodilli sõber. Esikoht läks Jan Kausile romaani „Ma olen elus“ eest.

Kausi romaani, mis räägib Tarurootsi poolsaare mitme põlvkonna loo, ei pea Sirbi lugejale arvatavasti enam tutvustama.1 Kevadel võitis romaan ka Tallinna ülikooli kirjandusauhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosa kategoorias. Retseptsioon on olnud mitmekordsele võiduteosele vääriliselt elav. Rääkisingi laureaadiga hoopis kriitikast ja et viimasel ajal on korduvalt tõstatatud terava kriitika küsimus, siis eriti sellest.

Jan Kaus: „Tihtipeale teravat kriitikat ihatakse, aga kui see tuleb, siis objekt reageerib väga valusalt. Teravat kriitikat ei peaks aga kartma – peab suutma ära näha, kas selles on argumentatsioon. See, mida Mudlum täna ütles, oli väga tõepärane: et igaüks peaks leidma oma raamatud. Tema eeldus oli see, et ühe eesti kirjanduse sees on erinevad kirjandused. Autorina peaksin aru saama, et ma ei sobigi kõigile, ja sellel inimesel, keda ma ärritan, on samasugune õigus oma arvamust avaldada nagu sellel, kellele mu looming meeldib. Kui saadakse esimesest valust üle, võib teravam tagasiside aidata kuhugi edasi liikuda. Ma ei tahaks küll 44aastasena kirjutada oma elu parimat teost, vaid eelistan, et kriitikud avastaks sealt nõrkusi või küsitavusi.“

Tutvustamist väärib tänavune trofee, sest auhinnad on Rupsil mõnusa kiiksuga. Kuna Juhan Liivi kuube ja kõiksugu diplomeid on juba jagatud, otsustati Jan Kausile kinkida puust Mikita. Meeleoluka tseremoonia lõpuks esitas värske laureaat koos Kiimase Krokodilliga loo „Kassnaine“ (pealkiri viitab ühele romaani „Ma olen elus“ episoodilisele tegelasele).

Järgneva luulejämmi avas südi proua, kelle spontaanne sekkumine oli möödunud aastal päästnud põletamisest toonase laureaadi Elo-Maria Rootsi põhikooli lõputunnistuse.2 Ta annetas selle nüüd Liivi muuseumile, kus see tõenäoliselt ei leia kohta püsiekspositsioonis, aga on kindlalt tallel hoitud.

Tuleb rõhutada, et kuigi vormilt naljakas, on aasta kirjaniku tiitel sisult tõsine. Seda ei anta kunstiväärtusetu teose autorile, pealegi eelneb üleandmisele sisutihe debatt. Mari Niitra ja Kristjan Piirimäe vestlused Mudlumi ja Jan Kausiga salvestas raadio „Ööülikool“ – see teadmine lohutab arvatavasti kõiki neid, kes konkureerivalt Paide festivalilt õigel ajal tulema ei saanud.

Mis puutub aga Liivi muuseumi heasse loomingulisse vormi, on meeldiv tõdeda, et unisest muuseumist on viimastel aastatel saanud vilgas kultuurikeskus. Jääb loota vormi püsimist veel kaua-kaua.

1 Arvustustest kaks on ilmunud Sirbis: Sirel Heinloo „Tuli, mesi, õhk ja maa“ ning Janika Kronbergi „Mis teeb Jan Kausi romaani suureks?“ (mõlemad 13. II 2015). Samuti rääkis Jan Kaus Kultuurkapitali laureaadina oma romaanist intervjuus „Lähedus on õige distants“ (27. III 2015).

2 Värskenda mälu: Pille-Riin Larm, Selle aasta kirjanik on Elo-Maria Roots. – Sirp 28. VIII 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar