Mihkel Kaevatsi konjektuur

Tiit Kändler

Mihkel Kaevats, Ungari kirsid & teisi luuletusi. Toimetanud Jürgen Rooste. Kujundanud Valter Jakovski. Pegasus, 2012. 80 lk. Läksime raamatupoodi Darwini liikide tekkimise tõlget ostma, aga seda polnud poodi veel evolutsioneerunud. Siis kõndisin luuletuste riiuli ette ja leidsin, et seal on kaks raamatut, mida tahan osta. Teine neist oli Mihkel Kaevatsi luulekogu. Retsükleeritud paberiga sarnaneval paberil ja nõndaviisi kujundatud, et ei saanudki aru, kas kõik luuletused on ikka lõpuni külje peale sisse mahtunud. Ühesõnaga – disainitud värk. Siis läksime ja vaatasime Woody Alleni filmi Roomast. Woody Allen on sihuke tüüp, kes ei pelga teha filmi sellest, millest filmi teha ei saa. Sest see kõik on nii tavaline ja tüütu. Tema filmid on imehead, sest need põhinevad konjektuuril. Konjektuur on oletus, mis napsatakse kusagilt õhust, asi, mida keegi ei suuda tõestada, kuid mis imekombel on siiski tõene. Kord välja öeldud konjektuur kehtib siiani, niipalju kui keegi on viitsinud seda rakendada.

Selgelt ilmutavad ennast konjektuurid matemaatikas, nii mõnigi geniaalne matemaatik on välja ütelnud mõne väite, mida on olnud väga raske või isegi paari sajandiga olnud liiga raske tõestada, ent mida keegi ei ole ka suutnud ümber lükata, sest niipalju kui on teada, kehtib see igal vajalikul elujuhtumil. Näiteks Riemanni hüpotees on konjektuur, mis arvuteoorias ennustab algarvude jaotust. Vähesed arvuteoreetikud kahtlevad, et see on tõsi, ehkki pole rangelt võttes tõestatud. Iga konjektuuri tõesust ei saagi tõestada. Nii nagu näiteks kontiinumi hüpoteesi, mis püüab määrata kindlate lõpmatute hulkade kardinaalsust ehk lõpmatuse võimsust.

„Konjektuur on erinev hüpoteesist (teooriast, aksioomist, alustõest), mis on tõestatav väide, põhinedes heaksvõetud alustel. Inimese abstraktsed teadmised tulenevad suurel määral konjektuurist,” kirjutasin hiljaaegu ühes sõnaseletuses. Looming polegi miskit muud kui konjektuur.

Hommiku hakul hakkasin Kaevatsit lugema ja kukkusingi lugema ja tuli sihuke tunne, et tuleb miskit kummalist meelde. See oli aastal 1975, kui mul õnnestus sattuda korraks Kairosse ja kus hotellis all fuajees seisis riiul, millel teiste seas oli müüa Kerouaci „On the Road”. Veeretasin ja keerutasin seda käte vahel õige mitmeid kordi, aga ära ikkagi ei ostnud. Olen vahel leidnud end mõtlemas, et miks, see oli tol ajal siinmail haruldus, ja raha oleks kah leidnud, kui oleks veel miskit oma asjadest tänaval maha müünud. Nüüd äkki arvan teadvat, et see oli hirm tundmatuse ees, ma teadsin seda raamatut, aga ei tundnud.

Kaevatsit lugedes tuleb kohe tunne, et tunned seda. See on umbes nagu oli Suumani Sassiga või Vanapaga, et kohe ongi nii, et tunned.

See tunne on sellest, et Mihkel Kaevats esitleb oma mõtteid kui konjektuure. Tema luuletused on seni luuletused, kuni keegi ei ole neid ära tõestanud või vähemasti ümber lükanud.

„Säästupirni kalbe valgus langeb hämarale koridorile. Kas nüüd hakkabki nii olema, küsin võtit keerates. Igal ajastul on oma värv; ja tasapisi totaliseeruv säästupirni ajastu veab end hammaste ja siira tahtejõuga läbi oma hajusatest, valusalt valgustatud, igavust ja hirmu tekitavatest koridoridest iseenda paratamatu lõpu poole.”

Lugedes Kaevatsi Tallinna-luuletusi või siis jälle joodikulaule tallinlastele, tuleb meelde Pamuk, et kuidas ta kirjeldab İstanbuli ja kuidas mulle, seal mittekäinule, tuli seda lugedes silme ette pilt 50. aastate Kalamajast, ehk ka Uuest Maailmast, kui oleksin seal lapsena elanud.

Äratundmise ääretul äärel, eks ole, kui keelekalambuuritseda, sealmail see Kaevats tegutseb oma konjektuurikestega: „… vastuseid pakutakse, nad on huvitavad, aga mitte enamat…”. Küsimusi oskab esitada iga loll, ja nendele õigesti vastata iga kümnes loll, aga katsu sa vastuse peale õigesti küsida. Tõed on uued, aga valed on alati samad: „Et selle sama selgrooga valed, mis tekitasid jälkust meie vanemais, suudavad nüüd kõigile maha müüa nii mobla, liisingu kui mingit sorti elustiili?”

Kontiinumi hüpoteesi tõestada püüdes jõudis Cantor sinnani, et lõppkokkuvõttes on meil võtta lõpmatu arv lõpmatusi, ja need mahuvad üksteise sisse ära nagu Matrjoškad vaid mingil kindlal lõplikul viisil. Või oli see lõpmatul moel. Lõpuks läks Cantor hulluks.

Tuleb osta seda, mis on tuntud: „ostetakse tavalisi odavaid, sooja kollase valguse ja graatsilise hõõgniidiga lambipirne kohe tubli varuga kõikidesse kodudesse. Nagu puuduse ajal ikka”.

Mihkel Kaevatsi raamatu taolisi raamatuid, vältimatult toimetatuid ja disainituid, peab ostma, mine sa tea, äkki tuleb puudus kätte. Äkki peab hakkama sihukesi raamatuid ostma Ivangorodist või Petserist või Genfist või İstanbulist nagu Edisoni lambipirne. Või kui tahate, siis Lodõgini pirne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming