Midagi uut eesti lastekirjanduses

Pille-Riin Larm

Möödunud jõulude eel ilmus suurema kärata kaks üsna erilist lasteraamatut. Peale ilmumisaja ei seo neid pealtnäha miski: üks on tüdrukust, teine põhiliselt poistest; üks lühike ja lüüriline, teine pikk ja asise sõnaga; üks sisekaemuslik, teise fookuses pigem välised seiklused. Võib-olla ei olekski eriti põhjendatud teoste ühes vaatlemine, kui mitte seda, mis neid ühendab, ei oleks samuti palju. Kätlin Kaldmaa, Lugu Keegi Eikellegitütre isast. Illustreerinud Marge Nelk, korrektor Kaidi Roots, kujundanud Mai Grepp. Ajakirjade Kirjastus, 2012. 108 lk. Riina Pauklin, Suure Lohe maa. Värava saladus. Toimetanud Viivika Rõuk. Illustreerinud Kaupo Sardis. Sinisukk, 2012. 583 lk.

Kõigepealt kontekst: mõlemad on osa mingist sarjast. Kindlasti lähendab teoseid omavahel nende muinasjutulisus, autorite hoog fantaasiamaailma loomisel (seejuures ei saa kumbki autor hakkama lohedeta). Nii „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” kui „Suure Lohe maa” väljuvad lastekirjanduse raamidest, mis on aga suurepärane, sest on lapsi, kellele ei meeldi „tavalised” (infantiilsed) lasteraamatud, ja enamasti on need igavad ka nende vanematele. Just neile, olgu ühes- või omaette lugemiseks, tuleb uusi raamatuid soovitada.

Väikese tüdruku odüsseia keeletundlikele
Kätlin Kaldmaa „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” moodustab koos luulekoguga „Armastuse tähestik” ja romaaniga „Islandil ei ole liblikaid” Islandil käigust impulsi saanud „iseäraliku triloogia”.* Eriti otsene on seos romaaniga, sest see lugu ongi ühtlasi osa romaanist. Seetõttu võiks väita, et Kätlin Kaldmaa „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” ei ole kirjutatud lastele, kuid tegelikult näib olevat olnud nii, et Kaldmaa ei ole end romaanigi kirjutamisel piiranud adressaadi vanusega. See lugu on universaalne, see on igaühele ja igal pool.
„Lugu Keegi Eikellegitütre isast” on muinasjutt ja ei ole ka. Teose süžee on iseenesest lihtne: isata kasvanud tüdruk teatab emale, et soovib minna oma isa otsima. Seikluslikul teekonnal kuuleb tüdruk oma isa kohta neli lugu ning läheb viimaks rahunenult koju tagasi. Teosele impulsi andnud Islandit aimub tüdruku retke maastikest muidugi omajagu. Aga mitte ainult: loo paljud allkihid seovad selle palju laiema kultuuriruumiga. Õigupoolest ongi see paljude lugude ja autori enda kogemuse põhjal sündinud uus muinasjutt. Kas või neli lugu isast on sisuliselt nelja tuntud põhielemendi läbikirjutus. Nagu on oma teekonnal õppinud tundma maad, õhku, vett ja tuld (just selles järjekorras) isa Eikeegi, läbib sama raja teda otsides tütar Keegi. Ilmsed on seosed antiik­kreeka mütoloogiaga: kui romaanis „Islandil ei ole liblikaid” on kasutatud ootava Penelope motiivi, siis Keegi Eikellegitütart võiks võrrelda Penelope tütre Telemachosega, kes samuti ootab Odüsseust, oma isa, aga kes läheb ka tema kohta teateid otsima. Teoses leiab ka libahundi, draakoni, haldjad, pöialpoisi jt Euroopa mütoloogias laialt levinud tegelased ja motiivid. Osundused kitsalt eesti pärimusele ei ole just esil, ehkki sageli tekib allusioone „Kalevipojaga” (mis omakorda on ju seotud antiikmütoloogiaga). Palju kasutatakse see-eest eesti regivärsile omaseid võtteid.
„Loo…” tekstuuril tasubki pikemalt peatuda. Siin on asiseid kirjeldusi, aga ka muinasjutu-poeetikat, on nappi argist dialoogi, sõnamänge, loitsu. Mõnikord püütakse sõnastada sõnastamatut, ainult tajutavat – unenägu, mõtisklust ja meditatsiooni. Keel, milles see kõik kirjutatud, ühendab väga erinevat stilistikat ja mõnikord üllatavad lugejat ennenägematu ülesehitusega laused. Leksika rikkalik segu pulbitseb kohati lausa üle ääre. See pöörane eksperiment on nauding neile, kel kõrva tekstimuusika jaoks. Ja ometi on see kõik ebapiisav. Ranged kirjareadki painutatakse lahti, need hüplevad, kukuvad, keerlevad – kuidas parasjagu vaja. Täiesti ilmselgelt on jäänud olemasolevad keelevahendid Kaldmaa jaoks napiks.
„Lugu…” ei ole ainult osavalt komponeeritud kunstmuinasjutt. Seda võib lugeda ka lihtsalt kui fantaasiarikast lugu ühe tüdruku retkest ruumis ja iseendas. Ennekõike on teos aga poeetiline ja maagiline mõistujutt. Meeldib, et autor ei selgita, mida üks või teine lugu või mida terve see odüsseia Keegi Eikellegitütre jaoks tähendab või kas tüdruk üldse leiabki oma isa, ega piira lugeja tõlgendust. Ei hoia last, kes raamatut loeb, küsimast „miks”.
„Lugu…” on oodatud raamat nendele väikestele ja suurtele lugejatele, keda paeluvad ajatud lood ning kes otsivad lasteraamatust mõtlemisainet ja erilist elamust. Mänguline, paindlik ning piirita reaalse ja unenäolise vahel – muidugi on seesugune lasteraamat kummastav, täiesti ebatraditsiooniline ja võõras. Võib-olla seetõttu on Kaldmaa teos pälvinud teenimatult vähe tähelepanu. Üllatas väga, et „Lugu…” ei olnud kultuurkapitali 2012. aasta lastekirjanduse nominentide hulgas – ja see on etteheide.

Palju põnevust ja siiras mure keskkonna pärast
Aina killustuvas trükisõnamaailmas püütakse sageli tähelepanu saavutada teoste monumentaalsusega. Sama kehtib debütant Riina Pauklini romaani kohta: „Suure Lohe maa. Värava saladus” on väga mahukas ja alles esimene köide kavandatud triloogiast. Tema puhul ei ole see aga turundusvõte – autor lihtsalt ei suuda vähemaga väljendada kõike, mis hingel.
Hingel on nimelt mõndagi. Ühelt poolt on „Suure Lohe maa” põnev seikluslugu kolmest vennast, kes satuvad võluvärava kaudu kummalisele planeedile nimega Paal. Loodus ja aja kulg on seal teistsugused, kuid planeedi asukad, ehkki sõidavad lohede ja dinosaurustega, nagu inimesed oma vooruste ja pahedega ikka. Teisalt on romaan ärev keskkonna-allegooria. Planeedi looduse olukord halveneb järjepidevalt, kuna selle sees peituva Paali vere (nafta analoog) ületarbimine põhjustab murettekitavaid muutusi looduses. Pöördumatu on ka puude liigse raiumise mõju jm. Nagu Maal, põhjustavad Paalilgi selle asukate vastasseisu ennekõike võitlus loodusvarade ja võimu pärast. Pauklin käsitleb nelja põhielementi oma teoses ökoloogilises võtmes: osutab nende asendamatusele, vastastikusele sõltuvusele ja haprusele ning inimeste kohusele nendega vastutustundlikult ümber käia.
Teose üheks miinuseks (vähestest!) võib pidada veidi raskepärast lausestust. Kohati häirib ka süžee hollywoodlikkus: näiteks kohe teose alguses päästetakse neiu, kellest saab poiste juht võõras maailmas, on heade ja pahade vastasseis ning lõpuks peetakse lahing, mis lõpeb heade võiduga. Hollywoodlikuks võib pidada sedagi, et lahtisi otsi ja tõlgendusruumi, nagu jätab lugejale näiteks Kaldmaa „Lugu …”, „Suure Lohe maa” ei paku. Kõik, mis juhtub, teeb Pauklin lugejale klaariks; seda võib pidada muidugi normaalseks väga noore lugeja võimete, ootuste ja lugemisharjumustega arvestamiseks. Tuleb ju sel niigi läbi töötada väga tüse ja mitmekihiline romaan. Olgu sellega, kuidas on, Riina Pauklini originaalsus, lennukas fantaasia, eluterve huumor ja romaani üllas sõnum kompenseerivad nimetatud väikesed miinused igal juhul kuhjaga. Väga sümpaatne on, kuidas autor pealetükkivuseta, kuid kõhklusteta tõstab esile vanu häid väärtusi: hoolimist ümbritsevast, kokkuhoidmist heas ja halvas, julgust ning vastutustunnet.
Maailma lastekirjanduse klassikast seostub raamat nii J. K. Rowlingu „Harry Potteri” sarja  kui Astrid Lindgreni „Vendade Lõvisüdametega”, kuid „Suure Lohe maad” eristab neist tõsine mure keskkonna tuleviku pärast. Eesti lastekirjandusest ei oskagi esile tuua mõnd „Suure Lohe maa” eelkäijat – võib-olla Eno Raua „Naksitrallid” sõnumiga, et looduses peab valitsema tasakaal, on hoiakult lähim. Isegi rohkem kui poiste edasine käekäik huvitabki mind see, kuidas jätkab Pauklin triloogia järgmistes osades keskkonnateemaga.
Kui ei kardaks ealiste ja sooliste kriteeriumide määramisega piirata romaani tulevasi loodetavasti laiu lugejate hulki, soovitaksin romaani eriti tungivalt alg- ja põhikooliealistele poistele. Nagu ikka häid lasteraamatuid, loevad seda aga arvatavasti meelsasti kõik lapsed ja ka nende vanemad.
Nii „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” kui „Suure Lohe maa. Värava saladus” toovad eesti lastekirjandusse uut temaatikat ja eripärast stilistikat. Muidugi väärinuksid need eraldi arvustust, aga ei vähenda ka kõrvuti vaatlemine kummagi väärtust.

http://arvamus.postimees.ee/1155486/katlin-kaldmaa-otsin-rikast-meest.