Mida on siurulastel meile öelda?

17. mail täitus 100 aastat kirjandusrühmituse Siuru loomisest. Rühmituse revolutsioonilisus seisnes mitte ainult esteetilise lipu tõstmises, vaid ka poliitilises eesmärgis: üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole!

SIRJE KIIN

Miks tähistasime Siuru kirjandusrühmituse sajandat sünniaastapäeva nii suurelt, lausa kahepäevase piduliku konverentsiga?1 Miks on Siuru oluline ka praegu, miks temast ikka veel rääkida ja kirjutada? On seal üldse veel midagi uurida või vaielda, kui vaba Eesti kirjanduslood on nõukogude ajal põlatud rühmituse juba oma riiulile, kindlale ja väärikale kohale paika pannud?

Alustasime tänavu Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamisega nii kodu- kui ka välismaal. Just meie iseseisvumise kontekstis on oluline Siuru mitte ainult kirjandusliku, vaid ka kultuuripoliitilise ja vaimse vabaduse lipukandja rolli meenutamine. Tegemist on XX sajandi eesti kultuuriloo tähtsaima modernistliku rühmitusega, tõelise kultuurirevolutsiooni ja kirjanduslike revolutsionääridega, kes panid Esimesest maailmasõjast vapustatud vaimsetele ja majandusraskustele vaatamata toime omamoodi kultuuriime. Olukorras, kus kirjanikel alles puudus oma koondav ning kaitsev organisatsioon (Eesti Kirjanike Liit loodi 1922), kus Eestis ei ilmunud veel ühtki kirjanduslikku ajakirja (Looming alustas ilmumist 1923), kus oli väga raske, kui mitte võimatu raamatuid välja anda, õnnestus noortel, veel üsna tundmatuil autoreil anda paari-kolme aasta jooksul välja paarkümmend püsiva väärtusega ilukirjanduslikku uudisteost ning mitu esteetiliselt kaunist, illustreeritud kirjanduslikku albumit, millest on saanud bibliofiilsed haruldused. Esimesel tegutsemisaastal 1917 ilmus Siuru märgi all kaheksa teost, 1918 samuti kaheksa ning 1919 üheksa raamatut, niisiis kolme aasta jooksul 25 raamatut ning koguteost. See oli nooruslikult tormakas, vaimu vabastav raamatutulv, mis paisati sõjaajal täiesti kängunud raamatuturule. Kogu toonane kultuurielu ja avalik tähelepanu hakkas nüüd keerlema just selle rühmituse kirjanike ümber.

Ehkki senised kirjanduslood on rõhutanud peamiselt Siuru esteetiliselt modernistlikku uuendust, peaksime nüüd hindama ka fakti, et Siuru kultuurilise uuenemise laine käivitus samal ajal, peaaegu paralleelselt Eesti Vabariigi sünnini viinud poliitiliste sündmustega.

Esteetiliselt kõrgel lendaval siurulinnul oli kaheldamatult noka vahel ka oma ideoloogiline sõnumioks. Meenutan 10. novembril 1917 Viljandis Koidu saalis toimunud Siuru õhtut. Viljandi Siuru-õhtu programmilise kõne pealkirjaga „Kirjanduslikud väljavaated“ pidas Friedebert Tuglas ja see ilmus ajalehe Sakala esiküljel. Tuglas sõnastas siin rühmituse sihid ning põhiteesid, tõmmates järjepidevusjoone Noor-Eesti ja Siuru vahele ning rõhutades vajadust vaimse murrangu järele. Nii heisati esteetilise ja individualistliku loomisrõõmu lipp. Kõne lõpuosa oli aga kõrgstiilis rahvuslik äratuspoliitika: „Meie seisame silmapilgul, mis on Eesti rahvuse kohta saatusliku tähendusega: kas üles politilise ja kulturlise iseseisvuse poole, või jälle alla, tagasi endise ainelise ja vaimlise orjapõlve ahelatesse. Nüüd on silmapilk, mil igaüks omal alal peab midagi tõepoolest olema, end äärmuseni pingutama, omi võimeid ja andeid lõpuni ilmutama. Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja politika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!

Olgu tervitatud kõik jõulised, kõik ettevõtlikud, kõik usaldajad, kõik, kes sirutate käsi kaunima ning suurema poole kui see, mis meid tõelikkuses ümbritseb.“2

Seega seisnes Siuru revolutsioonilisus 1917. aasta sügisel mitte ainult esteetilise lipu tõstmises, vaid ka selgesõnalises poliitilises eesmärgis: üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole! Eesti Vabariigi sünnini 24. veebruaril 1918 olid jäänud vaid mõned kuud. Seda Siuru iseseisvuspoliitilist sihti ei tohtinud mainidagi nõukogude ajal sõglaga kohitsetud kirjandusloos, kuid millegipärast pole seda märgatud ka uutes vaba Eesti kirjanduslugudes.

Siuru tõi Eesti kirjandusse uued, nii euroopalikud kui algupärased ideed ning neile sobivad uued väljendusvahendid, uue modernistliku esteetika, aga ka täiesti uue luulekeele. Aaviku keeleuuendusest vaimustatud siurulased kasutasid julgelt neologisme. Marie Under pani paari luulekogu lõppu koguni vastavaid sõnaselgitusi, et harjutada lugejaid moodsa eesti keelega. Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, August Gailit jt lõid aastatel 1917–1919 püsiva kirjandusliku väärtusega kunstiteoseid ning korraldasid enneolematu tõhususega ise oma raamatute kirjastamist.

On tähtis, et Siuru oli esimene kirjanike rühmitus, kes suutis tuua kirjanduse meie kultuuriloos ühiskondliku tähelepanu keskmesse. Nad saavutasid imelühikese ajaga vaimustava kontakti publikuga, eriti noortega, korraldades mitmes linnas humoorikaid ja tänapäevases mõttes „seksikaid“ tuluõhtuid, kus loositi välja nii poeetide esikteoseid kui ka kohtinguid, suudlusi ja sigu (viimased olid, tõsi küll, šokolaadist). Edukate tuluõhtutega käis kaasas enneolematu kära ajakirjanduses ja värvikates tänavareklaamides. Siuru Printsessi Marie Underi ja Würsti Henrik Visnapuu poeeside julge erootika erutas ja vallutas noorsoo meeli, kuid kohutas hirmsasti puritaanlikke pedagooge.

Uuemad kirjanduslood kipuvad ülehindama Siuru omaaegset positiivset vastuvõttu ning alahindama kaasaegsete kirjanike-kolleegide-lugejate kohati üsna karmi ja hävitavat kriitikat. Lugeja E. R. kurjustas näiteks ajalehes Edasi: madal, alatu, nurjatu lõbumaja luule, kiimalised mõttekujutused, keeleliste vassingute ja halbuste pesa. Siurulased näivad olevat oma elu-tähelepanekud ja kirjandusliku ettevalmistuse kohvi- ja lõbumajades aeledes omandanud.3

Ka-sina-Brutus-Tammsaaregi kirjutas, et „Siuru teoseid lugedes näpib närves sagedasti meeldetuletus, et elame patuhimu ajajärgul“. Ta nimetas siurulasi eesti „luule kohimeesteks“, kuid „mitte teie Pegasus pole ruunatud ja teie vaim ning hing aastasadade vältusel armuta kohitsetud, vaid teil puudub lihtsalt suurteose keel“.4 Üks lugupeetud pedagoog tegi avalikul koosolekul ettepaneku, et siurulased tuleks kohtusse kaevata ning vangi panna,5 teine pedagoog oli veendunud, et peaksime siurutamise „enesest välja sülitama kui kihvtiolluse, mis organismile kahjulik“.6 Underi avaliku solvamise pärast Siurust välja astunud August Gailit soovitas oma ägedas pamfletis Underi tuleriidale saata.7 Väidan niisiis, et Siuru tähendus polnud sugugi algusest peale nii suur, selgelt särav täht, nagu kirjanduslood seletavad, vaid et tema roll ning tegelik mõju on alles sajandi jooksul pidevalt kasvanud, üha ilmsemaks saanud.

Ei tahaks nõus olla 2001. aasta kirjandusloos esitatud väitega, nagu olnuks Siuru kahe aktiivse tegutsemisaasta jooksul „end ammendanud need eetilised ja esteetilised põhimõtted, millele Siuru liikmete looming oli valdavalt toetunud“,8 ega ka mitte väitega, nagu olnuks Siuru kultuuriline ja esteetiline programm, võrreldes Noor-Eestiga, tunduvalt kirjanduskesksem ja kitsam.9 Nüüdisaegset kirjandust vaadeldes näeme, kuidas kirjanduspildis on siurulaste mõju sügavalt juurdunud, kuidas on huvitavaid, mitmeharulisi siirdeid ajanud siurulik isikuvabadus, tundevabadus, aga ka nende poolt Eestisse imporditud hedonistlik, naudinguline individualism, mida siurulased viljelesid põhimõttel carpe diem! Näeme nüüd sedagi, kuidas siurulaste rühmituslikku algatusenergiat ja koosloomise plahvatuslikkust on hiljem vähem või rohkem eeskujuks võtnud paljud hilisemad kirjanduslikud rühmad, näiteks Tarapita, Kirjanduslik Orbiit, Tuulisui, Wellesto, Eesti Kostabi Selts, Hirohall, Erakkond, TNT!, Purpurmust Org jt.

Siuru vaimse ja tundelise vabaduse missiooni ei tohiks pidada kitsalt kirjanduskeskseks ning vähem ühiskondlikuks või poliitiliseks. Vastupidi, Siuru vaimse vabaduse põhimõtted olid ja on nii ideoloogiliselt kui ka filosoofiliselt hoopis avaramad. Võiksime näha nüüd, sada aastat hiljem juba klassikuiks saanud siurulaste loomingus tõeliselt vaba tundeilmaga, julge eneseväljendusvõimega demokraatliku indiviidi sündi, mis oli hädavajalik eeldus selleks, et just selliste vabade inimeste loomingu mõjul – mõistagi ühe olulise mõjutegurina – sai sündida iseseisva rahva kõrgeim ühisloomingu vorm – vaba riik.

1 Konverentsi „Siuru 100“ peeti 17. ja 18. mail Tallinnas.

2 Friedebert Tuglas, Kirjanduslikud väljavaated. – Sakala, 13. XI 1917.

3 E. R., Siuru I. Album. – Edasi, 20. XI 1917.

4 A. H. T, Siuru I. – Uus Postimees, 11. XII 1917.

5 Erna Siirak, Helke ja vastuhelke Marie Underi luulest. – Looming 1963, nr 3, lk 450.

6 Peeter Põld, Mõned Siuru kultuurilised konsekventsid. Sõna. Koguteos. Odamees, 1918, lk 93.

7 August Gailit, Sinises tualetis daam. Rmt: Klounid ja faunid. Följetoonid. Odamees, 1919, lk 87.

8 Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker, Eesti Kirjanduslugu. Koolibri, 2001, lk 187.

9 Samas, lk 188.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht