Mida naine siis ütles?

Ott Raun

Hando Runnel, Ütles mu naine. Kujundanud Mari Ainso, autori illustratsioonid. Korrektuuri lugenud Mu Naine. Ilmamaa, 2010. 158 lk.  Olin harjunud tõdema, et kuigi muutunud on nii aeg, riigikord, majandusolud kui ka inimesed, siis vähemasti Hando Runnel on ikka jäänud  üheks ja samaks.  Minu kujutelmis on ta loomult elupõline taluperemees, kes kaalub hoolikalt, kuhu hooned püsti panna, kunas künda, kuhu külvata, millised pudulojused lauta muretseda. See, et tal pole endal olnud ei talu ega maad, ei loe,  taluperemees on peremees ka siis, kui taskus vilistab tuul. 

Runnel on mees, kes öelnud ainuliselt välja, mida asjadest mõtleb, olgu kuulaja kes tahes ja aeg mis tahes. Kunagi pole ta ühiskirjadele  alla kirjutanud, sest miks peaks ta oma selgesõnalisuse lahustama kokkulepete vahtu. Põhiseaduse tegijana pidi ta ka teistega arvestama, aga see polnud tavaline kiri, vaid Eesti Vabariigi põhiseadus. 

Seda kõike silmas pidades on juba tema luuleraamatu pealkiri „Ütles mu naine” üllatav. Miks pidanuks ta oma naise ütlemised kirja panema, seda enam, kui see naine on ise väga hea luuletaja? Mul on elus olnud mitu muidu toredat kolleegi, kes on soovitanud teistelgi oma tööasjad nende naiste tarkade mõtete järgi sättida. Aga Runnel pole seda sorti mees. 

Või äkki on, tänapäeval ei või enam millegi peale kindel olla.         

Aga tagasi peremehe kujundi juurde. Õige peremees on ju alati ka krutskimees ja saa siis aru, mis hetkel tõsijutt lõõbiks või luiskamiseks üle läheb. Keerasin luuleraamatu lehekülgi mitu korda edasi-tagasi, otsides, kus see krutski peidus on, või on Runnelgi käed üles tõstnud ja kõikvõitvale feminismile lõivu maksnud. Lugesin raamatu neli korda kaanest kaaneni läbi ja iga kord oleks mu käes nagu hoopis teine raamat olnud. Milline võit, ühes raamatus korraga  neli raamatut!       

Vähe sellest, Runnel kordab avaluuletust „Kuldkallistaja” sõna-sõnalt lõpus. Ja avaluuletus ning lõpuluuletus kõlavadki erinevalt. Avaluuletuses on ootuseärevus, lõpuluuletuses on kokkuvõte, mis näikse sind narrivat, et ega sa eelnevast ikka eriti aru ei saanud küll.  Kas siis neli korda ei olnud piisav? Neli korda neljal eri päeval ja ka neljal eri kellaajal.       

Kunagi ammu kirjutas Runnel Loomingus Valtoni kohta, et Valton jookseb oma loominguga kogu aeg eest ära, nüüd teeb Runnel sama minuga. Siis, kui ta veel „Laulud tüdrukuga” kirjutas, oli kõik esimese lugemisega selge. Äkki lasksin juba tookord ennast ära petta? Esimene kord lugesin raamatut nii, et suhtusin iga luuletuse avaritta „Ütles mu naine” pelgalt kui võttesse. Lähtusin eeldusest, et Runnelil  oli mõne aja jooksul kogunenud vihikutäis luuletusi, aga need ei tahtnud kuidagi ühtede kaante vahele klappida. Piisas vaid igale luuletusele või mõtteterale ühe ja sama algusrea ettepanemisest ning ühe nõksuga oligi raamat valmis. Nautisin iga luuletust omaette. Eriti jäi kummitama rida: „Poliitika on täppisteaduste kõrval nagu pesumasin” (lk 31).     

Teisel lugemisel lähtusin aksioomist, et Runnel on tõepoolest hoolikalt kirja pannud oma naise ütlemised ja seda esirea kordumistega  lihtsalt kinnitanud. 30. leheküljel, seal, kus on kirjas „kurvad asjad ajavad kuradi naerma” jäin aga kahtlema. Kas tõesti ütles seda tema naine ja mitte ta ise? Ja miks päises on öeldud, et korrektuuri luges mu naine, kas poleks siis ausam otse öelda, et selle raamatu on kirjutanud mu naine?   

Midagi nagu ei klappinud. Hakkasin kahtlema, kas tõesti nii uhkel ja iseteadval mehel nagu Runnel on kõik oma sõnad otsa saanud, et peab refereerima oma naist. Äkki on kõik petukaup ja ka see minu naine pole mitte tema abikaasa, vaid naine tas endas ehk isiksuse  üks pool. Ütleb ta ju ise 90. leheküljel: „Kui riiki ei ole, on raske meest mängida.” Või natuke hiljem: „Ütles mu naine: „Mine nüüd ära, jäta meid üksi, me tahame kahekesi olla.”” Keda põrgut need kaks siis on? Selles võtmes lugesingi raamatu läbi kolmandat korda. 

Neljandal lugemisel mõtlesin, et varsti on Runnel oma naisega juba nelikümmend aastat abielus olnud, mistõttu nüüd on tagantjärele juba raske öelda, mida on naine esimesena öelnud ja mida mees ise oma peas välja mõelnud. Ja kui keegi tahab midagi pahasti Runneli kohta öelda, on hea vihjata, et sõnad kuuluvad ju algselt tema naisele ja ärgu tema kui sõnumitoojaga  riieldagu. Vihjeks luuletus: „Ütles mu naine: „Elu on avalik saladus. Rohkem ma ei räägi.”       

Viiendat korda raamatut kätte võttes ma  lihtsalt sirvisin siit ja sealt kui Hando Runneli uut luuleraamatut, millest ei peagi otsima mingit ühtset kontseptsiooni.       

Kes esimesena ühe või teise mõtte välja ütles, polnudki enam teab kui tähtis. 

Jõudsin ridadeni:       

„Ütles mu naine: 

Lõõtspilli ei maksa lõhki venitada, tuleb teda vahepeal kokku ka suruda!” (lk 41) 

Mõmisesin endamisi: „tark naine” ja surusin oma arvustuse kokku, las teised venitavad edasi, kui tahavad. Ja nii ei hakka ma kirjutama järgmisest lugemisvõimalusest, mis mul sirvimisel pähe kargas, sellest, kus luuletused polegi ülepea luuletused, vaid elutarkused või aforismid. Nagu:         

„Vana armastus on / nagu inflatsiooniaegne raha, / hoiad teda veel, aga ega / suurt tema eest enam ei saa”  (lk 42).       

Aga äkki on see enne riigikogu valimisi kirjutatud raamat hoopis valimisprogramm? Võetagu  kas või 150. leheküljelt rida: „jah, ikkagi on kõige odavam olla aus”. Totaalne säästuprogramm. Runnel riigikokku ei kandideerinud, aga ei leidunud ka nutikat, kes selle mõtte kaheteistkümnendal tunnil üles oleks korjanud ja valituks osutunud.       

Pidin peaaegu unustama illustratsioonid,  nende autorsus on ühemõtteliselt selge. Äkki peitubki nendes võti kõigele? Jäin mõtlema Runnelile kui kujundile. Ei, Runnel ei ole illustratsioon ega pealkiri, Runnel on tekst. Ja võtsin kuuendat korda kogu kätte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming