Metafüüsiline vabariik

Kui räägime lääne väärtustest, siis tuleb kõigepealt rääkida metafüüsilisest vabariigist, ühtsustundest ja oma mõtete korreleerimisest teistega.

MEELIS FRIEDENTHAL

Kui ma hommikul üles tõusen, kuidas ma tean, et olen sama inimene, kes olin eile? See on identiteediprobleemi peamine sisu ja selle üle on palju vaieldud. Oleks hea, kui mäletaksin ennast eile ja veel päeval enne seda ja siis enne seda. Väga varast aega ei mäleta meist keegi hästi, aga meile on räägitud ja me isegi justkui tunneme ennast vanade piltide peal ära – mul võib olla mingi mälestus seotud nende inimestega minu ümber, riietega, selle majaga ja ma usun, et jah, ma võisin seal olla. Aga kui ma näiteks unustaksin kõik kuni eelmise aasta septembrini? Mis siis saaks? Alzheimeri tõvega inimeste puhul kirjeldavad nende lähedased sageli, et inimene ei ole enam endine, ta ei ole enam päris tema ise. Tema personaalne identiteet on muutunud.

Aga mälu on alati, ilma haigusetagi, ebakindel. Mäletamine nõuab pidevat tööd. Kui jääme vaid iseenda mälestustesse unelema, siis need väänduvad, muutuvad, teisenevad, vahetavad aega ja kohta. Mida kaugem aeg, seda segasem. On vaja, et keegi näitaks meile vana pilti ja ütleks, et näe, sina oled see ja pilt on tehtud hoopis seal. Aga ka sellest on vähe, meil peab olema ka mingi konks, mille külge see üleantud mälestus riputada. Võime ja tahtmine mäletada. Me räägime oma vendade-õdedega ning avastame, et meil on täiesti teine ettekujutus oma lapsepõlvekodust, nendest söökidest, mida me sõime, ja nendest traditsioonidest, mis meie perel olid. Me kohendame oma mälestusi, meil on vaja selle üle arutleda, üksteise ettekujutusi kontrollida.

Damnatio memoriae

See ei ole vaid inimestega nii. Kui 1990ndate alguses Eesti taasiseseisvus, siis olid väliseestlased, soomlased, norralased need, kes tulid meie juurde ja aitasid meelde tuletada. Mõni väliseestlane tuli ja pettus, sest Eesti oli muutunud, ta mäletas teisi asju, identiteet ei olnud enam sama. Üsna palju on nüüdseks mäletamisega, elulugude uurimisega, võrdlemisega tööd tehtud.

Niisugust meeldetuletamise protsessi on vaja, et oleks loodud mingi kindel järjepidevust taotlev ühendus iseenda ja kunagi elanud inimeste vahel. Aga selle järjepidevuse sõlmpunktid ei ole üksnes sündmused ja söögid, materiaalsed asjad, vaid ka mittemateriaalsed – see, mida me oleme koolis õppinud, raamatud, mida lugenud, mõtted, mida mõelnud. Ehk siis meie intellektuaalse ajaloo mäletamine on sama oluline kui meie asjaliku ajaloo mäletamine. Me oleme, kes me oleme, mitte vaid selle tõttu, kus linnas me elanud oleme ja millises korteris me praegu oleme, vaid kuna oleme teinud oma valikud, toetudes ideedele, soovidele, ootustele.

Ühiskondliku mälu uurijad eristavad keskseid ja perifeerseid mälestusi – neid, mida teavad enam-vähem kõik, ning neid, mida teab vaid osa. Mälestused, nagu alati, ei ole püsivad, praegu keskne mälestus võib nihkuda hiljem perifeeriasse ja vastupidi. Füüsiliselt kehastavad ühiskonna keskseid mälestusi tavaliselt monumendid, sümbolväärtusega ehitised, kõik see, mis igapäevaselt jääb meile silma ja tuletab meelde. Vaimsel tasandil teevad seda tööd ühised suured lood, mida kõik inimesed teavad, ajalooliste sündmuste kirjeldused, mis mõjutavad meie otsuseid.

Riikide tasandil esindavad elukutselisi sugulasi ülikoolid. Pildil A. M. Hageni akvatinta Tartu ülikooli peahoonest (1827). Eesti Kirjandusmuuseum

Siin on mitu küsimust. Esiteks muidugi, kas enne on mõte või enne on asi? Praegu on ajalooteaduses toimunud materiaalne pööre, ühiskonnas on toimunud materiaalne pööre, esikohal on käegakatsutavad objektid. Isegi sedavõrd, et kõigilt teadustelt nõutakse, et nad annaks käegakatsutavaid tulemusi – kõik muu, mida ei saa kvantitatiivselt mõõta, koha peale asetada, süüa, see on teisejärguline. Ja asju tuleb kogu aeg juurde, ehitatakse järjest suuremaid maju, pannakse püsti uusi kujusid, vanad nihutatakse keskusest äärelinna. Nii saame asjade muutmisega üsna hästi teisendada seda, mida me iseenda kohta arvame. Ega Vana-Roomas asjata ei viidud läbi mälestuse needmist – damnatio memoriae. See seisnes neetava isiku nime kustutamises kõigist raidkirjadest, teda kujutavate skulptuuride näo rikkumises ja purustamises. Me hävitame selle keisri mälestuse ja teda poleks nagu olnudki. Me võtame maha nõukogudeaegsed kujud ja seda aega nagu poleks olnudki.

Kuidas on aga ideedega, lugudega? Muidugi, meid ei häiri ju mitte niivõrd mõni kuju ise, kuivõrd just sellega seotud mälestus. Aja-looga ongi alati palju hullem. Kui ehitist ei remondita, siis see laguneb ära, kui lugu ei räägita, siis ta läheb käest.

Lugusid on samuti vaja kogu aeg meeles pidada ja uuesti jutustada, muidu need muutuvad kaugeks ja võõraks ning nendest on järjest raskem aru saada. Ikka ja jälle tuleb ette võtta ja hakata neid üle seletama, lahti seletama, neid on vaja pidevalt korrata ja tõlkida oma ajastu keelde. Aga see on kõik raske töö, nõuab tahtmist, võimet ja aega. Sellist tööd teevad ühiskonnas üldiselt humanitaarteadused. Humanitaarteadlased tulevad kokku ja arutavad nagu surnud vanemate lapsed oma mineviku üle ja kui nad ise parajasti hästi ei mäleta, siis võib rääkida kaugemate sugulastega – teiste riikide kolleegidega. Selle kaudu kujuneb arusaam minevikust ja meie ühistest – ja kesksetest – väärtustest, sellest, kes me parajasti oleme. Me võime arvata, et me mäletame minevikust mõnda seika ühte moodi, aga kui teised mäletavad teisiti, siis on alust kahtlustada, et midagi võib meie mälestusega korrast ära olla.

Me ei saa oma sugulasi valida ja ka mineviku tõlgendamisel ei saa me hästi valida, kellega koos seda arutada. Me oleme nii sakslaste, taanlaste, rootslaste, poolakate, venelaste, lätlaste, leedulaste kui ka soomlastega (ja vahest veel mõne rahvaga?) ajalooliselt seotud, meil on ühiseid mälestusi, me saame selle kaudu palju õppida. Ühiseid mälestusi arutades peegeldame iseennast, näeme, kes me oleme, tõstame ühed lood keskele, teised vajuvad tagaplaanile, me loome seda, millised on meie väärtused. Me võime mineviku üle arutleda postkolonialismi, feminismi, traumauuringute, vabadusvõitluse vms perspektiivist, aga meil on vaja seda koos teha.

Sest kui me seda ei tee, siis tekivad patriootilised ajalood, rahvusromantilised ajalood. Tõejärgne ajastu ei ole midagi muud kui kellegi rahvuslikule, poliitilisele, majanduslikule või religioossele agendale vajaliku ebateadusliku pseudoajaloo esitamine.

Respublica litterarum

Ravimiks tõejärgse ajastu ja pseudoajaloo vastu on võimalikult lai koostöö teistega. Selleks on aga vaja osata suhelda, isegi sundima ennast suhtlema, kuigi vahel võib mõni sugulane närvidele käia, tuleb ikkagi vahetada kirju, käia sünnipäevadel, olla koos. Riikide tasandil esindavad elukutselisi sugulasi ülikoolid, ja juba väga ammusest ajast. Ülikoolid korraldavad ja võimaldavad kokkupuutumist, mälestuse hoidmist ja selle üle arutlemist. Keskajal olid sellised õppeasutused vabastatud kohaliku võimu otsesest kontrollist, XVII sajandi Tartus ei tohtinud linn üliõpilasi karistada isegi avaliku korra rikkumise eest, vaid pidi nad üle andma ülikoolile. Varauusajal kujunes sellise sõltumatuse tulemusel välja respublica litterarum – kirjade vabariik –, kus eri riikide õpetlased vahetasid omavahel uudiseid, tutvustasid oma teadussaavutusi, poliitilisi ja filosoofilisi ideid, rääkisid ilmast ja tervisest. See oli ühendus, mis ületas, aga ka lähendas riike ja mille ametlik keel oli ladina keel. Seda nähtust on palju uuritud ning mitmel pool on väljendatud seisukohta, et selline metafüüsiline vabariik on olnud Euroopa ühenduse idee juures kesksel kohal. Selle kaudu toimus XVII sajandi uue teaduse levimine, selle kaudu toimus valgustus.

Kui hakkame rääkima lääne väärtustest, siis tuleb minu arvates rääkida kõigepealt just sellest metafüüsilisest vabariigist, ühtsustundest ja oma mõtete korreleerimisest teistega. Kui kusagil kauges nurgas toimub mõtlemises mingisugune muutus (koperniklik pööre näiteks), siis on loomulik, et selle muutuse aktsepteerimine ei toimu korrapealt. Arutatakse, vahetatakse kirju, sellele võib tuua vastu kaalukaid argumente ning pikalt vaielda. Mingis mõttes on Aristotelese maailmapilt väga ilus, taevamehaanika imeline. Aga kui natuurfilosoofide konsensus kaldub üha enam ja enam heliotsentrilise maailmapildi (või kliimasoojenemise) poole, siis tasub nendega nõustuda. Uurimiseks ja mõtlemiseks jääb Aristotelese pilt alles, selle ilu ei võta keegi ära, hoolimata sellest, et see enam ei kehti. Me lihtsalt ei ela enam sellest majas.

Ei ole ühtki sõnastatavat printsiipi, mis oleks nii absoluutne, et selle kohta poleks võimalik eri tõlgendusi leida. Ja see on hea. Kirikuisa Augustinus seletas juba küllalt ammu (De genesi ad litteram I, xix, 39), et kui kaasaegne teaduslik teadmine näib vastuollu minevat pühakirjas väljendatud seisukohtadega, siis tuleb meil tõlgendada pühakirja uue pilguga. Kui tuua näide tänapäevast, siis nii Eesti kui ka naaberriikide paljud teoloogid on jõudnud järeldusele, et homoseksuaalsus ei ole kiriku jaoks ühemõtteliselt paika pandud küsimus. Selle üle võib ja peab vaidlemagi, aga see ei ole ja ei saa olla midagi, mis oleks põhimõtteliselt muutumatu.

Võime muutuda ja võime tõlgendada ei tee kuidagi olematuks ega mingil viisil suhteliseks seda, mis on olnud või mis on kirjutatud. Varauusaja universaalkeelte loojad kurtsid, et kõik inimkeeled muutuvad ajas, sõnade tähendus hägustub ja sõna, mis sada aastat tagasi võis tähendada ühte, võib nüüd tähendada juba midagi muud. Kui me loeme vanu tekste, dokumente, seadusi, siis peame need algsed tähendused üles leidma ja mõtte tänapäeva tooma ja see protsess on lõppematu. Me ei tea päris lõplikult kunagi, mida teine inimene oma sõnaga tahtis öelda, mida ta silmas pidas. Vaid pikalt rääkides, konteksti selgitades, näidates, mida see tekst meie jaoks võib tähendada, saab tähendus hakata kooruma. Ja senikaua, kui sünnivad uued inimesed, on seda kogu aeg vaja teha.

Ning ajalugu on näidanud, et küllalt hästi toimib see siis, kui seda saab teha vabalt, ilma ametnike – kiriku või riigi – ettekirjutusteta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming