Metafüüsiline mesilane

Maimu Berg

Maarja Kangro, Dantelik auk. Toimetanud Kajar Pruul. Illustreerinud Kirke Kangro, kujundanud Jan Paav. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 142 lk. Panin Maarja Kangro „Danteliku augu” kõrvale ja mõtlesin, et kui õige saadaks Rui Zinkile Facebookis sõbrakutse. Mis siis minulgi on Saul Bellow’ või, taeva pärast, Matt Groeningi vastu? Täiesti vastupidi. Meil oleks ehk Ruiga veel rohkem ühiseid huvisid, oleks, millest muljetada. Kasvõi „Dantelikust august”. Ma püüaksin seda talle oma kohmakas inglise keeles ümber jutustada, enne kui need novellid portugali keelde tõlgitakse. Aga mismoodi ma seda ümber jutustaksin? Ütleksin, et Maarja Kangro novellid balansseerivad seal kuskil sürri ja „pärise” piirimail? Kas tõesti võiks nii labase jutuga Ruis mingitki huvi Maarja vastu äratada? Võibolla läheks tal kõrv natuke kikki, kui teataksin, et Maarja temale viitab? („Kõik kirjutavad, tema loos pealegi väga hästi, mis on eriti õudne”, lk 100). Professorile peaks ju CV seisukohalt kasuks ka Lissabonis tulema, kui teda peaaegu tsiteeritakse, mis siis, et ilukirjanduslikus teoses ja keeles, mille puhul Maarja pakutud halastustõlge ja „Your Own Personal Translation Jesus” (lk 103) on igati teretulnud lunastajad.

Ah, mis ma ikka keerutan ja ennast huvitavaks teen, ütlen parem halastamatu otsekohesusega välja, et küll ma nautisin seda „Dantelikku auku”, (enese)iroonilist segu huumorist, satiirist, sarkasmist, võrdluste rabavast leidlikkusest, mis haarab nii, et mis siis, kui jutt – traditsioonilise lõpu ootuses mõnikord poolikuks jääb nagu „Giulio ja Leedu küsimus”. Või tegelikult, kui käid öösel välgu valgusel ujumas ja naased tühjale rannale ning oma auto juurde, mille kõrvale on tekkinud „must Chevrolet’ furgoon” (lk 74), siis on see ehk pigem krimijutu algus või jätk kui novelli lõpp. Käib nagu plõksatus ja vaatad uskumatu, klassikaliste lõppude peale mihkliks treenitud silmaga valget poolelijäänud lehekülge ja mõtled: aga mis edasi sai? Kas Giulio lämbus ülemiste hingamisteede kohutavasse nakkushaigusse kasvõi selle eest, et julges Kanti leedukaks pidada? Oleks talle paras ja mingu sama teed ka näiteks need, kes eestlaste muistse vabadusvõitluse peale laias kaares … või Eesti rahva väljasuremist suure suuga … või need, kes ei kaitse tõsiseltvõetavalt Eesti maalammast, Eesti hobust ja Saaremaa robirohtu. See on tegelikult väga napp loetelu nendest, kes võiksid dantelikus augus väävlivees pehmeks keeda. Piinlikkuseni. Ja Silveril oleks loos „Chick Lit ja tõlkekristused” ikka ka võinud päriselt bussi alla jääda lasta, see hakkas juba nii kenasti jooksma, see vereloikude asi.

Aga ikkagi, mida ma siis Maarja Kangro raamatu juures nii kangesti veel nautisin?

Kindlasti dialoogi. Omal ajal oli kombeks ülistada Hemingway nappi dialoogi, seda hakati ka eesti kirjanduses matkima. Kuidas ta kellelgi õnnestus või õnnestub, aga Kangro dialoog on meisterlik, kasvõi näiteks nimiloo lõpus. Muide, mina olen päikeseloojangu kuulsat rohelist kiirt näinud, selleks tuleb ainult pisut silmi kissitada, aga alati see ka ei aita.

Arendasin „mõttekäiku, et ohverdada vabadus huvitatuse eest” (lk 10), laiendasin seda ajaloole, poliitikale, perekonnaellu … Saigi päris huvitav.

Jälgisin põnevusega vanapaari õrritamist, mis kahele mõeldud homaariportsu allakugistamise järel päädiski tõdemusega, et „Üksik sulistaja oleks lollakas” (lk 36).

Kujutasin naljaga pooleks ette seda, et Janale „meeldis naisi kujutada veriste metsroosidena tsementhallil taustal” (lk 45).

Irvitasin, tehes kaasa kogu seda jahmerdamist luuletaja koju tunginud žüriiga, kes peapreemia andis siiski Paul Kassile, „abstraktset keeleluulet ja vormieksperimente” armastavale loovisikule (lk 54).

Veel rahustas ja rahuldas mind meile kõigile nii lihtsalt kättesaadav võimalus kirjutamata olla, viidates endale kui „kirjandusökoloogiliselt teadlikule inimesele” (lk 100).

Ja kogu nn loomemajade õhustiku kujutamine. Me muidugi teame kõik, milleks loomemajad head on (ja nad ju ongi, ka muidu üsna skeptiline Z klõbistas seal kohusetundlikult arvutiklahve) ning ümberringi on inimesed: „Kenad, tundlikud, delikaatsed, intelligentsed, ja ilmselt ikka elus kannatanud. Nendega saab üles ehitada tõeliselt tolerantset, pluralistlikku ühiskonda, kus keegi ei tunne end tõrjutuna” (lk 89). Ilmselt just selliste inimeste suletus loomegetosse tekitabki tahtmise teha seal midagi, mis kogu selle nunnu õhustiku ära mürgitab, või siis langeda personaalsesse hüpohondrilisse soolamürgi hirmu, nagu see juhtub Z-ga.

Z on kogumiku kahe novelli peategelane, aga temast tasuks ehk romaan novellideski kokku panna. Muidugi lisab Z puhul esialgu väikest võbinat ka see kuulus soo puudumine eesti keeles, mis aga paraku ei tähenda selgete klišeede puudumist. Kui ikka Z silmitseb loomemaja resideerijate nimekirja lootuses, et „suuremas loomemajas võis vabalt juhtuda, et sai ka keppi teha” (lk 81), siis arvab tõenäoliselt üle poole lugejatest, et Z on muidugi meesinimene.

Maarja Kangro lõpetab oma jutukogu enam kui pessimistlikult. Kirjanik Rebane on autoga kihutanud, et jõuda õigeks ajaks maaraamatukokku lugejatega kohtuma, ning politseinik Petersoni ja tema poninäolise kolleegi käest kiiruse ületamise eest trahvi saanud. Raamatukogus ootab teda tumeblond raamatukoguhoidja Helen, kelle „kena väljanägemine tekitas Rebases heldimust” ja kes on just hakanud „andragoogika magistrit tegema” (lk 127-128). Selge see, mida sa vananevas ühiskonnas ikka targemat teed. Nüüd ootavad Helen ja Rebane koos lugejaid. Lõpuks, pooletunnise hilinemisega, ilmub üks ja ainumas lugeja, „tihasenägu” Lille Lemps, vanamees, kes tegelikult tuli pigem mingi vana segase kurameerimisloo pärast kirjanik Rebase emaga, ja kes jutu lõpus sureb, vaatamata sellele, et Rebane püüab vanamehele suult suule hingamisega elu sisse puhuda. Ei ärka ellu.

Siit edasi ei ole viimse lugeja surma tõttu ilmselt enam suurt põhjust kirjutada ka ning selle looga „Saluut” Maarja Kangro „Dantelik auk” ka lõpeb. Kirjanikule jääb võimalus hakata näiteks laibaauto juhiks, et ometi kord „teha tööd, mis on vaba lootuse painest” või „Olla lõplik ja kõige suurem matrjoška kest, mille sisse mahuvad lõpuks ikka kõik teised” (lk 140).

Teel raamatukokku, kui on veel lootust lugejatele, silmitseb Rebane (heldimusega? muigega? lootusega?) oma raamatute selgi, „mis kotist paistsid”. „Need olid ilusad, midagi ei saanud neile ette heita. Hõrgult intelligentsetes värvides, õhkasid selgust ja erootilist nukrust” (lk 124).

Seda kõike on kirjanik Kangro raamatutes ka, aga selgus on tembitud vägagi erinevate võtete ja emotsioonidega ja erootilist nukrust tasakaalustab mõnus iroonia, mis kõneleb pigem heast huumorimeelest, teravast pilgust, kobedast eruditsioonist ja kindlasti ka sügavusest, mitte kurjusest või küünilisusest.

Arvustajal ei ole Maarjaga kerge, Maarja naerab oma raamatus juba ette mõnusalt välja kõik need trafaretsed epiteedid, mida kriitika kirjaniku loomingu iseloomustamiseks aegadest aegadesse on kasutanud. Seal on tal luuletaja Dave’i puhul muu loetelu hulgas ka „metafüüsiline mesilane” (lk 111). Metafüüsiline? Miks mitte. Mesilane? Aga see on ju nii sümpaatne loom ja nõelab ka kui vaja. Või kui tahab.

Ja veel, hea, kui kunstnik on n-ö omast käest võtta. Kirke Kangro illustratsioonid annavad tema õe raamatule rahuliku ja selge mõõtme, mis peaks rahuldama neid, kes seda tekstist üles ei leia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming