Melchior on hetero!

Paavo Matsin

Indrek Hargla on praeguses eesti kirjanduses konkurentsitult kõige parem ja usutavam kirjutaja.        Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. Toimetanud Linda Uustalu. Kaane kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2010. 311 lk.  Sherlock Holmes ja doktor Kross    Kui 2010. aasta alguses linastus Robert Downey juunioriga peaosas action-film „Sherlock  Holmes” (režissöör Guy Ritchie), võis kuulda ja lugeda kardinaalselt lahknevaid arvamusi selle kohta, kas uus Holmes on hea või halb. Mõni arvustaja asus vägagi eitavale seisukohale (näiteks Margit Adorf Eesti Ekspressis 17. I), oli ka neid, kes kohe vastu vaidlesid ja pidasid omaaegset legendaarset Livanovi mängitud detektiivi liiga korralikuks ja vanamehelikuks ning kiitsid uut tempokamat, samas boheemlaslikumat ja tegelikult kirjanikutruumat tõlgendust.  Vaatasin ise filmi hiljem ja … olin siiralt vaimustunud. Näiteks tundus mulle väga geniaalsena, et ka kaklusstseenides oli osatud edasi anda Holmesi kuulsat deduktiivset meetodit: enne iga lööki arvutas Holmes välja hoopide efektiivsuse ja tagajärje. Olemuslik lähenemine andis piisava õigustuse rohketele märulistseenidele (mis olid paljude vaatajate meelest küsitavad) ja muutis need igatahes mulle usutavalt holmeslikeks.

Film oli veel  mitmel muulgi põhjusel väga hea ning tekitas mõtteid sellest, millega peab või ei pea nüüdiskultuuri foonil ajalooliste kulissidega kriminulli lavastades arvestama. Asudes lugema Indrek Hargla kriminaalromaani vanast Tallinnast, tuli mulle meelde ka see naljakas juhtum, kuidas professionaalne ajaloolane kritiseeris filmi „Malev” seepärast, et see ei olnud piisavalt tõetruu, oli liiga rahvusromantiline ja oleks võinud keskenduda Eesti keskaja käsitlemisel  „uutele kõnekamatele probleemiasetustele” (vt Linda Kaljundi, Noh, Lembitu. – Sirp, 21. X 2005). Niisiis võib üht ajaloolise pretensiooniga mängutoosi loojat tabada kriitika päris mitmest vaatenurgast: kelle meelest võib asi olla liiga moodne, kelle arvates jällegi liiga vanamoodne jne. Samas on päris selge, et näiteks ilukirjanduse vallas haigutab just Tallinna ajaloo- ja müüdiloo vallas tühik. Olen alati toonud siinkohal näiteks Praha, kus juudi müstika  ainetel loodud ilukirjanduslikud kangelased (näit Golem) on linna turismiäris vägagi olulisel kohal – restoranide nimedest kuni tikutoosija tassikujundusteni. Tallinnal puudub selline lugu siiani. Ma ei taha olla kuri prohvet, aga kaldun arvama, et näiteks Jaan Krossi fabuleeritud teosed ei jää muutuvas ajas selles mõttes püsima, et nende najal saaks luua Tallinna heaks töötavaid müüte. Kross oli küll paljus ületamatu maestro, aga kui kasutada  kulunud väljendit, siis rohkem oma aja ja koha laps, kui võib-olla uskuda tahaksime. Tema vaade oli pigem realistlikult ja üldhumaanselt mõista püüdev kui arhetüüpset püüda üritav. Nii idealiseeris ta spioon Balthasar Russowit, vaatas mööda kindral Michelsoni salaseltsluse taustast jne ehk lõi perfektseid suletud maailmu, mis toetuvad fantaasiat käivitava müstilise elukäsitluse asemel pigem mingile iseäralikule luterlikult asjalikule ja paraku kahjuks  kaduma hakkavale loogikale. Oma põlvkonna silmis jääb Kross tippautoriks, aga kas säärane (kahtlemata filigraanselt konstrueeritud) loogiline eestluse- ja kohatõlgendus ka paarikümne aasta pärast midagi ütleb, on üha küsitavam. 

Hargla „uus Holmes”   

Mõni aeg tagasi, kui kirjutasin võrguväljaandele Kriteerium artikli „Maailma Apteekrist, alkeemiast ja kirjandusest” (http://www.kriteerium.  ee/kataloog.php?uID=41&lang=est), vihjasin seal võimaliku inspiratsiooniallikana baltisaksa arsti ja Tallinna raeapteekri Johann Burchardi (1776–1838) peale, kes oma proviisoritöö kõrvalt oli kirglik antikvaarsete esemete koguja – ja kelle kogu „Mon Faible” („Minu nõrkus”) on siiani tallel Eesti Ajaloomuuseumis. Kirjutasin: „Burchardi kogu ulatus Oleviste allakukkunud päiskivist kuni oopiumipiipude ja egiptuse muinsusteni. Tema isik, kes päris mitmelgi eluloolisel  põhjusel võis olla tuttav alkeemiaga nii teoreetiliselt kui praktiliselt ja kelle elu oli ka pühendatud apteegikunstile, pole kahjuks veel leidnud kajastust eesti ilukirjanduses …”. Sestap olin nüüd rõõmsalt üllatunud, kui kuulsin, et Hargla on asunud kirjutama kriminaallugude sarja kellestki Tallinna apteekrist Melchiorist. Arvan ka praegu, et just apteegiga seotud kirjanduslik kuju võiks tõusta päris loomulikult Tallinna keskkonda säratavaks figuuriks, kellel võiks lõpuks olla samasugune majamuuseum, nagu on Holmesil maailma tuntuimal aadressil 221b Baker Street. Ajatu tarkuse kehastajana (tuletage meelde Oskar Lutsu „Suve” elutarka proviisorit!) ja saladuslike teadmiste omanikuna ning Tallinna keskaega ulatuvate apteegitraditsioonide taustal on tegu suurepärase võimalusega. Hargla leid kujutada apteekrit ühes isikus detektiiviga on igati põhjendatud.         

Nüüd aga tuleb küsida, kuidas meile see „uus Holmes” ka tundub? Robert Downeyle usutavate kulisside loomisega olid ametis valdavalt britid, ja isegi need kriitikud, kes tema Holmesi eriti ei uskunud, tunnistasid, et kogu ajastupärane tausta-London oli loodud suurepäraselt. Täieliku diletandina ajalooasjades tundub mulle, et ajalugu on Hargla raamatus täitsa piisavalt, et sünniks usutav taust. On  kostnud hääli (Peeter Helme), et võib-olla on keskaegset linna kujutatud isegi liiga ilusana, ja küsitud, kus on kõnts, hais ja haigused, ning tõdetud, et Hargla natuke romantiseerib, aga mingiks probleemiks pole seda peetud (http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_ id=1097773&lang=).       

Pean Harglat praeguses eesti kirjanduses konkurentsitult kõige paremaks ja usutavamaks  kirjutajaks, keda lugedes tekib haruldane tunne, pärast mida ei taha mõne muu autori loodud teksti enam kättegi võtta, kuna loendamatud teised fiktiivsed masinavärgid töötavad ikkagi kaunis piinlikult ragisedes. Sama tunnet, küll mitu korda võimsamalt, olen tajunud ainult Nabokovit lugedes. Sestap tundub mulle loomulik, et Hargla ka seekord on suutnud luua vähemalt võhikule täiesti usutava Melchiori ja tema Tallinna. Pigem tekkis mul  uut teost lugedes aegamööda küsimus, kus on siin see eriline harglalikkus, mis tavaliselt siseneb kirjaniku täiuslikult loodud maastikesse võika painena, mingi vana needusena, ehmatavalt ligidal oleva ja ka moodsat inimest jõuetuks tegeva õudusena, nagu näiteks novellis „Minu päevad Liinaga” (2008) või lühiromaanis „Truuta” (2006). Pakun, et eriline harglalikkus ei ilmne antud kriminaaljutus mitte laipades ja mahalöödud peades, vaid hoopis veidi kõrvalisemas  apteeker Melchiori Wakenstedede suguvõsaneeduses, mille tulemusena detektiiv ja tema esiisad „roomavad alasti poris, karjuvad, visklevad, rebivad endalt juuksed peast, purevad liha oma kontidelt, küünistavad omal silmad peast” (lk 167-168) ja mille vastu aitab ainult õige naine. Needusest tulenevale haigushoole peab vastu astuma abikaasa ja raamatu ainuke reljeefselt ülejäänud tekstist eristuv osa ongi ootamatult ja üllatavalt mõjuv  intiimse keskaegse blowjob’i kirjeldus (lk 170). Kuna apteekri suguvõsaneedus mõjub teose üldiselt täpse ja detailirikka, kuid siiski stiililiselt kaunis peatumatu uurimise-kulgemise taustal kuidagi liiga erilise rebestusena, siis minul tekkis küll lugedes mõte, et palju harglalikum oleks olnud kirjutada kogu raamat käivitatuna sellest needusest. Kui needus oleks keskne, ei oleks aga enam tegemist lihtsalt kriminaalromaaniga, vaid millegi hoopis muuga. 

See ent ei ole olnud selle teose puhul ilmselt taotletavaks fookuseks, ülesandeks on olnud kirjutada ikkagi kriminaalromaan vanast Tallinnast. Mingi dissonants praegu ometi lugedes jääb. Küsimus võib muidugi hajuda romaaniseeria jooksul, kui Wakenstedede needuse liini arendatakse edasi ja põimitakse senisest rohkem üldise tegevustikuga. Oksüümoronlik haige apteekri/detektiivi kuju annab lihtsale krimiloole aga kahtlemata sügavust ja kunstiliselt vajalikku ambivalentsust.       

Teose finaalist 

Kui tulla teose finaali juurde, kus ilmuvad esile laiemale vandenõule toetuvad jooned (ei saa ega taha siinkohal väga konkreetselt kirjutada, et lugejatelt ootamatuse mõnu mitte kogemata ette ära võtta), siis minu arust ei ole teoses esitatud lihtsustatud ja küllaltki jürilinalik ettekujutus salaorganisatsioonidest päris sünkroonis Hargla suurepärase kirjutamisoskusega. Vaatamata kõigele, mida räägitakse, on intiimorganisatsioonide ühiseks jooneks läbi ajastute ja riikide olnud ikkagi liikmete vaimne areng, mitte mingisuguse ülemaailmse võimu saavutamine (leidub muidugi kurioosseid erandeid). Selles mõttes on teose lõpp enam-vähem sama klišeelik kui finaal Guy Ritchie’ filmis „Sherlock Holmes”, kus paljastatakse vennaskond Nelja Ordu Tempel. Veelgi raskem on aga inimestel vist aru saada tõsiasjast, et vaimne areng võib olla seotud väga isiklike müstiliste kogemustega. Hargla Melchior  on realist, oma ajastu ja apteekri kohta ehk liigagi. Tema kombel paljastab ka Robert Downey Holmes sammhaaval kõik üleloomulikuks ja seletamatuks peetud seigad. Kuid filmis on episood, kus Holmes ikkagi muretseb vajalikud esemed, et asuda sooritama maagilisi rituaale, ta kasutab loitse ja ohverdab verd. Et süsteemi lõplikult sisse saada, imiteerib ta „vaenlase” tseremooniat, korrates endamisi „halbade” juhi lord Blackwoodi sõnu: „Laiendage oma  silmaringi”. Oma rituaalseid läbielamisi kommenteerib Holmes hiljem mõistatuslike sõnadega: „Tee viis kaugemale jäneseurgu, kui olin algselt plaaninud. Ja kuigi ma määrisin oma valge sabatuti, tulin ma valgustatuna välja”. Lisanud deduktiivsele meetodile rituaalse tarkuse, teab Holmes nüüd oma vaenlase edasisi samme ja suudab neid paremini takistada. Hargla Melchior jääb lõpuni deduktiivse meetodi meheks. Samas jääb apteeker Melchior ka  lõpuni heteroks, mida Robert Downey Holmesi kohta vist küll öelda ei saa. Ei oskagi arvata, kas Hargla on siin moodne või vanamoodne. Filmi-Holmes tahtis endale igatahes kirglikult doktor Watsoni vesti. Selles mõttes on Hargla hetero-Melchior päris mõistlikult jaankrossilik, alalhoidlikult mardileivalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht