Meistrite koolis

Juhani Salokannel

Kõne Jaan Krossi kirjandusauhinna üleandmisel Tallinnas 19. veebruaril.

Head sõbrad!

Mõne aasta eest korraldas Tuglase selts loengusarja Jaan Krossi, tema elu ja loomingu kohta. Lektoreid oli emeriitprofessor Matti Klingest kuni Helsingin Sanomate noore muusikakriitiku Vesa Sirénini, kõik Krossi loomingu  asjatundlikud ja vaimustatud lugejad. Helsingi ülikooli auditoorium oli rahvast täis.
Ühe loengu lõpus, kui jõudis kätte publiku küsimuste ja kommentaaride kord, tõusis püsti üks ärritatud olekuga daam ja võttis nördinult sõna. Ta ütles, et oli lugenud „Keisri hullu” ja oli raamatu alguselehekülgede pärast lausa solvunud. Kuna Krossi romaan ilmus soome keeles 1982. aastal ja oli meil Soomes tema arvukate teoste esimene tõlge, siis alustas raamatut kirjastaja lühike eessõna, kus tutvustati autorit. Daam jätkas: „Seal kirjutati, et Jaan Kross oli „viibinud” teatud aastad Nõukogud Liidu idaosas. Ta oli ju olnud seal kui poliitiline vang sunnitööl, mitte ei „viibinud”. Kes see ometi oli, kes julges raamatusse niisuguse teksti panna?”
Mina juhtisin õhtut, mina olin  „Keisri hullu” tõlkinud, ma seisin saali ees ja vastasin kohe: „Mina.”
Ma muidugi mäletasin, mida olin natuke vähem kui kolmekümne aasta eest kirjastaja palvel oma esimese Krossi tõlke alguslehekülgedele kirjutanud, ja jutustasin, mida olin siis mõelnud.
Ma tahtsin olla ettevaatlik ja järele proovida eestlaste iroonia.
Oli tollele ajale iseloomulik, et ma ei öelnud raamatu alguslehekülgedel valjul häälel, et Kross oli pidanud kannatama kui stalinistliku hirmuvalitsuse ohver, mille kohta Nõukogudemaa ei ole inimkonnale tänini vastust andnud. Irooniast aga arvasin, et seda mõistetakse, sest meie, soomlased, olime Nõukogude Liidu vangilaagritest muidugi teadlikud.
Juba enne Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” tõlkimist soome keelde oli meil avaldatud meie oma gulagi-kirjandust. Laagrid läbi teinud Unto Parvilahti 1958. aastal ilmunud teose pealkiri ütleb kõik: „Beria aiad: tähelepanekuid ja mälupilte aastatest Nõukogude Liidus 1945–1954”. Orjatööst juba 1930. aastate kanaliehitustel oli kirjutanud Arvo Tuominen. Niisugused raamatud olid äratanud meil suurt tähelepanu ja leidnud laia lugejaskonna.
Jaan Kross ise mõistis seda irooniat ilmselt päris hästi. Arvan nii sellepärast, et valmis raamatu kätte saanud, ei öelnud ta kirjastaja lühikese tutvustuse kohta mitte midagi. Ühe teise asja kohta ütles küll.
Nagu ajalooliste romaanide puhul kombeks, on „Keisri hullu” lõpus mõningad selgitused, näiteks prantsuskeelsete fraaside tõlge. Soome lugejatele oli tarvis ka vene keele tõlget.  Olin kirjutanud oma tõlke käsikirja venekeelsed sõnad ja laused käsitsi, sest muidugi ei olnud mu kirjutusmasinal kirillitsa tähti; olid ammused ajad enne arvuteid ja nende šriftidevalikuid.
Kross märkas vigu kohe. Minu puhul võis täheldada vaid vene keele algeid ja trükikoja laduja puhul ilmselt neidki mitte, nii et oli läinud valesti. Kirjaniku pilk, mille ta mulle oma koduse diivani teisest otsast heitis, ja uratus, mida kuulsin, mõjusid nagu kõuemürin. Mul oli häbi.
See oli 1982. aastal, pärast raamatu ilmumist. Esimest korda olime „Keisri hullu” tähe all kohtunud kaks aastat varem, 1980. aasta suvel. Mul oli tunne nagu tükid õppimata jätnud kooli­poisil.
Olin tollal kolmkümmend neli aastat vana ja professionaalse kirjandusliku tööga enda arvates juba edukalt alustanud, sest olin kirjutanud kriitikat, töötanud kirjastuse osakonnajuhatajana ja sel hetkel Parnasso, Soome Loomingu peatoimetaja. Olin Jaan Krossiga mitmesugustel Soome-Eesti kirjandussündmustel muidugi kohtunud, kuid nüüd hakkasime tööle, sest WSOY kirjastus oli „Keisri hullu” oma plaani võtnud ja minult tõlke tellinud.
Mul oli kotis kaasas tõlkides tekkinud küsimuste nimekiri ja raamatu originaal, kui astusin esimest korda üle Krosside Harju tänava kodu läve. Vastuvõtt oli pärast treppidest ülesronimist hingeldusega võitlevale tulijale niisugune, nagu seda mäletavad kõik eesti kirjanikud ja Krosside arvukad soome sõbrad – lõpmata südamlik.
Kui siis diivanilaua taha tööd tegema istusime, oli majaperemees endiselt heas tujus, kuid nüüd juba pisikese professionaalse häälestusega. Seoses mingi Timotheus von Bocki puutuva asjaga meenus kirjanikule veel teisigi seiku ja ta läks üle prantsuse keelele.
Järgnes vaikus. Kross vaatas, mina vaikisin. Seejärel selgus minu saksa keele tase ja ma võin vaid kujutleda, missugune oli tollal minu eesti keel. Mulle tundub, et sugulaskeeltes tegime edusamme mõlemad, sest olen täiesti kindel, et Kross ei osanud soome keelt, kui me tutvusime, kuid andis hiljem Soome televisioonile soravas soome keeles intervjuusid.
Neil kohtumistel kogesin tunnet, mis valdab õpipoissi meistri, koolijütsi õpetaja ees. Isakuju ma Jaan Krossis ei otsinud, sest leidsin meis mitmeidki kokkulangevusi.
Oleme nimelt mõlemad eakate vanemate ainsad pojad. On koguni nii, et kuigi Jaan Kross oli minust vanem, oli tema isa minu isast noorem. See on sulatõsi. Jaan Kross seenior oli sündinud 1878. aastal. Minu isa oli sündinud 1876, minu isa ja minu vanusevahe oli seitsekümmend aastat. Niisiis tundsin end mingil moel peaaegu Jaan Krossi eakaaslasena ja ehk sellepärast julgesin temast ka elulooraamatut kirjutama hakata.
Kuid meistri koolis olin mitmeski mõttes ja asi ei olnud kultuurkeelte oskuses, vaid kultuuris, harituses eneses.
Jaan Krossi eruditsioon, tema mõtteviis on tema kaasaegsetele ja kaasmaalastele tuttav, sest ta esines avalikkuse ees ning tema esseid ja artikleid avaldati kogumikes „Vahelugemised”. Meie, soomlased, oskame seda vaid aimata, sest romaanikirjaniku teostes on autori teadmiste pagas alati taustal ja mitte nähtaval. Kuid ka pelk aimus on toonud Krossi loomingule Soomes palju lugejaid ja imetlejaid nimelt kõrgelt haritud ringkondades.
Aga kultuur, haritus ei ole üksnes raamatutarkus, see ilmutab end haritud inimese olekus ja käitumises. See tähendab soovi end kasvatada ja arendada, ja nõnda paningi Krossi eluloole pealkirjaks „Sivistystahto”  (WSOY, 2008).  Sellel sõnal ei ole eesti keeles otsest vastet, aga see tähendab nimelt seda kogu elu kestnud püüdlust. Jaan Krossi sõbralikkus ja soojus, tuttav mühatamine ja üle prillide välgatav pilk – kõik see jutustab iseloomust, mida oli lisaks elukogemusele kujundanud ka kirjanduslik kasvatus, Bildung. See valitseb ja juhib inimhinge vaistlikke kihistusi.
Krossi kasvatus pidi valitsema väga paljut – Krossi tahe, selle jõud oli küllap lausa hirmuäratav. Seda kinnitavad Krossi loomingu ulatus, loomistöö intensiivsus ja see, et töö kestis eluaeg.
Kuid Kross oli olnud sunnitud mugandama oma tahet kord karmide vangilaagriaastate, kord nõukogude aja piiratud olude järgi. Nii oli välja arenenud enesevalitsus, mida juba antiikaja roomlased pidasid iseloomu õilsuse mõõdupuuks. Soomlastel on sellest oma ettekujutus: kui kiire kirjatööga ka oli, Jaan Krossil ja tema Ellenil oli alati aega, et vastu võtta kõikvõimalikke külalisi Soomest. Ja meie ei kõhelnud Harju tänav 1 treppidest üles ronimast.
Sõbralikkus muidugi, kuid kirjaniku raudne tahe selle taga sai mulle hiljem, 1990. aastate lõpus, väga tuttavaks, kui teda oma elulooraamatu tarvis intervjueerisin. Soomes tehakse praegu Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivi algatusel kirjandusloolisi intervjuusid  meie kirjanikega, nende küsitluste soovituslik pikkus on neli kuni kuus tundi. Eesti kirjandusmuuseumis on hoiul minu intervjuusid Jaan Krossiga, kui õigesti mäletan, rohkem kui viiekümne tunni jagu. Kuigi aega oli palju ja rahulikke hetki teetassi taga peaaegu lõputult, märkasin hiljem, et kogu oma vastutulelikkuses kõneles kirjanik tegelikult vaid neist asjust, millest ise kõnelda tahtis, mida ise tähtsaks pidas.
See sihikindlus on täheldatav ka teostes enestes. Krossi viis luua romaani kompositsioon ja hallata selle materjali, eriti tema võime käsitleda romaanikunsti arenguloo eri vorme ning painutada need tema enese kunsti vajadustele vastavaks, jutustavad lausa erandlikust tahtejõust.
Jaan Krossi loomingusse süvenemine on olnud minule pool elu kestnud avastusretk ning isiklik tutvumine kirjaniku enesega tundus siis ja tundub praegugi kui suur kingitus. Teise eesti kirjanduse suurmehe A. H. Tammsaarega ei ole ma  kohtunud, kuid tema sihikindlust ja töövõimet olen isiklikult tunda saanud sellegipoolest.
On teada, et Tammsaare kirjutas „Tõe ja õiguse” esimese osa poole aastaga. Minul kulus terve aasta, kuni selle raamatu oma emakeelde sain. Tammsaare jäi rängast pingutusest haigeks, mina siiski mitte.
Tammsaare pidigi tegema oma elutöö haigustega heideldes. Ta kirjutas tütrele oma hädadest:
„Sa räägid oma hirmust minu nõrkuse suhtes, kui ma koju tulen. Ära tee omale asjata muret. Sa mõtle ometi, et ma olen juba 25 a. lapitud ja kokkutraageldatud kehaga elanud, küllap oskan ka nüüd temaga ilma suurema vaevata toime tulla. On tarvilik dieet, noh siis olgu dieet.”
Jaan Kross vajas erakordset tahtejõudu, et kahe diktatuuri vanglates ja Siberis ellu jääda. Tammsaare tahtejõud avaldus selles, et tema seadis töö alati esimesele kohale. Teda taheti austada Estonia teatris, talle püstitati koduvalda mälestusmärk – ta ei tulnud kohale. Meie, soomlased, kutsusime teda mitu korda külla – ta ei nõustunud sõitma.
Reisimine oleks olnud lihtne. 1930. aastatel kirjutas Aino Kallas kord sellest, et lennureis Tallinnast Helsingisse kestab vaid pool tundi, seega niisama kaua kui tänapäeval. Ei, vähem, sest tollal ei maandunud Soome lennud kaugele lennuväljale Vantaa metsade keskel, vaid vesilennukid laskusid otse kesklinna, Katajanokka randa. Areng on läinud tagurpidi, vähemasti selles asjas.
Aga nüüd on Tammsaare Soomes. „Tõe ja õiguse” tõlge soome keelde on tervikuna valmis. Tammsaare avaldas teose viis osa seitsme aastaga, minul kulus tõlke ilmumiseks üksteist aastat. Ma tegin muidugi pidevalt ka kõike muud, aga seda tegi Tammsaaregi, tõlkis näiteks eesti keelde „Kuritöö ja karistuse”.
Töö eesti rahvusromaani „Tõde ja õigus” kallal oli pikk ja põhjalik õppereis Eestisse, eestlase mõttemaailma ja mentaliteeti, kuid seda saatis kogu aeg Jaan Krossi pilk, tark ja soe välgatus prillide tagant.
Ma tänan Jaan Krossi Sihtasutust mulle osutatud tunnustuse eest.

Tõlkinud Piret Saluri

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming