Meie oma gootika

KAAREL KRESSA

Ervin Õunapuu, Eesti gootika II. Umara, 2004. On karta, et Ervin Õunapuust teatakse kõige enam tema leivanumbriks kujunenud ateistlikku ühemehe-ristisõda. Nagu suurem osa inimesi, olen minagi näinud vaid selle võitluse pinnavirvendust, tähendab lugenud filmi- ja raamatuarvustusi. Agnostikus tekitab võitlev ateist samasugust hämmeldust ja ettevaatust nagu võitlev kristlane või moslem ? vaidlus, milles osalejatel puuduvad adekvaatsed argumendid oma seisukohtade kaitseks, tundub kõrvaltvaatajale võrdlemisi tobe ja igav, ehkki vaidlejad ise näivad lahingut äärmiselt tõsiselt võtvat. Teine lugu on Õunapuu ilukirjandusega, mida võib halvaks põlata vaid lollpea või võitlev usklik.

Kogumik ?Eesti gootika II? sisaldab, nagu raamatu alapealkirjaski öeldud, tosinat veidrat juttu. Õunapuu laseb siin, nagu ikka, juhtuda tervel hulgal jaburatel ja võimatutel sündmustel, jätmata jutustades kõrvale pisimaidki detaile. Äärmiselt üksikasjalikud kirjeldused ja elavad dialoogid oleksid justkui loodud selleks, et nende põhjal mõni film või seriaal vändata. Näiteks ?Helge õhtupoolik? tekitab lugejas samasuguse ärevus- ja ebamugavustunde nagu mõni Hitchcocki thriller. Filmilikkusele vihjab ka veripunaste tähtedega raamatu must-valgele kaanele trükitud pealkiri.

Raamatust on raske leida tavapärase psühholoogia või käitumisega inimtegelast. Kogumiku avaloos ?Määritud hinged? kohtab näiteks sellist isikut nagu isehakanud president Päts, kes keerutab Stalini käia kulunud käepidemega õieli vänta (sic!), samal ajal kui grusiin kirvest ihub. Hiljem sõlmivad diktaatorid omavahel lepingu, millega Eestimaa viiekümneks aastaks Nõukogude Venemaale ?vaimseks ja füüsiliseks kasutamiseks? antakse. Sellist musta huumorit kohtab kõigis lugudes. Õunapuule meeldib mõnitada ja ta teeb seda suurepäraselt, tema sarkasminooled tabavad nii kommunistlikke kollaborante kui uuseestlasi. Mõistagi ei jää kirjaniku teravast sulest puutumata kristlased, kes on novellis ?Kojaag? kirikute sulgemise tõttu sunnitud raudteejaamas stalinistlikke usuteenistusi pidama. Õunapuu võimendab oma imeliku fantaasia loodud unenäolikke sündmusi grotesksete detailidega ja tõmbab seejärel otsad järsult kokku, jättes lugeja päevavalgusesse jahmunult silmi pilgutama.

Loomulikult kubiseb ?Eesti gootika II? igasugust masti pahaendelistest sümbolitest. Mängukaru silmadeks on õmmeldud pealuukujutisega mundrinööbid, vares lööb kipsist pioneeril nokaga kõrva pea küljest maha ning vere ja surma motiiv kordub refräänina. Vikatimees tundub muude tegelaste taustal muide päris normaalse kujuna, võib öelda, et lugu ?Kaisa ja surm?, kus nimetatud tegelane esineb, on kogumiku helgeima meeleoluga palasid. Vanaeide nukrat ja rahulikku elustlahkumist kirjeldab Õunapuu ootamatu südamlikkusega ja kaasaelamisega. Kõige sümpaatsemad tegelased, keda raamatukaante vahelt leida võib, on aga ?Kojaagi? kõnelev hundiperekond, kes oma loomulikkuse ja südamlikkusega inimestest moraali poolest selgelt üle on.

Ma ei tea, milline on ?Eesti gootika II? müügiedu, aga autori lihtsat ja rikast keelt, vohavat fantaasiat ning rahvalähedast õelust arvesse võttes peaks see olema tohutu. Tõsi, kaanepildilt ei vahi meile vastu mitte paljas tütarlaps, vaid kasukasse mässitud karmiilmeline mees, nii et mine tea. Igal juhul on meil tegemist teosega, mis on naljakas, vihane, nukker, sünge ja läbini eestilik. Õunapuu kannab häid vilju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming