Meie lugudeks settinud minevik

Lembit Liivak

Julian Barnes, Kui on lõpp. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Aet Varik, toimetanud Triinu Pakk, kujundanud Dan Mikkin. Varrak 2013, 174 lk. Me elame ajas – aeg ümbritseb meid ja kujundab ümber –, aga ma pole kunagi tundnud, et ma sellest päriselt aru saaksin.Julian Barnes „Kui on lõpp”

Brian Greene (1963), tuntud Ameerika Ühendriikide teoreetiline füüsik, ühtlasi võrratu ja tänuväärne teaduse populariseerija, on oma raamatus „Kosmose kudum” („The Fabric of the Cosmos”, 2005) määratlenud aega kui „mehhanismi, tänu millele me tajume muutusi”.  Keerukad matemaatilised valemid, millest allakirjutanu tema teoses paraku midagi ei mõiganud, tõestavad, et tegelikkuses ei eksisteeri erinevust mineviku ja tuleviku vahel ning kõik ajahetked on olemas üheaegselt. Öösel miljonite valgusaastate kaugusel asuvaid tähti imetledes võime mingilgi moel aduda lõputut ruumi, kuid aeg kui selline jääb meile hoomamatuks, ehkki ta on sama „reaalne”, isegi „materiaalne”, nagu ruumis asuvad objektid. Ja kuigi meie jaoks näib aeg voolavat, siis tegelikult olevat see tardunud nagu määratu põhjani jäätunud jõgi. Samuti väidab mainekas füüsik, et mitte miski füüsikaseadustes ei luba meil eeldada läbi ajaloo nii palju väitlusi põhjustanud vaba tahte olemasolu. Seega on nii ajavool kui vaba tahe meie jaoks vaid „kasulikud illusioonid”, arutleb Greene.
Aga vaba tahe ning ajaga seotud probleemid on samaväärselt käsitlust leidnud paljude kirjanike loomingus. Muidugi meenub kohe möödapääsmatult Marcel Proust, kes pidevalt kadunud ajaga maadles ning seda taasluua püüdis, noh, nagu me kõik vahetevahel teha üritame. Ja väär oleks uskuda, et me seda kunagi suudaksime, ehkki üks sümpaatsemaid ja üsnagi traagilise saatusega hispaania XX sajandi luuletajaid Antonio Machado (1875-1939), kelle jaoks olevik kippus enamasti olevat talumatu, on väitnud, et temal selline minevikku põgenemine luuletusi kirjutades isegi peaaegu õnnestus. Ja möödunud sajandi keskel mõtiskleb William Golding ajaga ning tahtevabadusega seoses oma ühes sümpaatsemas romaanis „Vaba langemine” („Free Fall”, 1959; e. k 1969) järgmiselt: „Ajal on kaks olekut. üks on see pingutuseta tajumus, mis on meie jaoks loomulik nagu kalale vesi. Teine on läbisegatud ja ümberpaigutatud mälestuste segadik, teadvus sellest päevast, mis on lähedasem kui too, kuna on tähtsam…”
Ajalugu kui toore sibulaga
võileib
Kuid ajaga seostub meie jaoks ka ajalugu, ehkki tänapäeval ollakse muutunud üha kahtlevamaks selles, mida see täpsemalt endast kujutab ning kui tõene on see, mida ta meile jutustab. Teisisõnu saame mõne minevikus toimunud sündmuse kohta tõeselt väita vaid, et „midagi toimus”, olgu selleks siis legendaarne prantsuse vangla Bastille’ vallutamine ning vangide vabastamine, keda seal olevat olnud kõigest seitse, või ka „Suur” Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Omamoodi kurioosum ning paradoks on seegi, et näiteks antiikperioodi kohta näime omavat märksa tõesemat ning usaldusväärsemat teavet kui lähiaja sündmustest, kuigi „see ajalugu, mis juhtub meie nina all, peaks olema kõige selgem, ja ometi on see kõige hajusam” –
11. september 2001, Iraagi sõda, hetkel Süürias toimuv jne. Või äkki peaks ka eesti poliitikud enne valimisi tõsiselt järele mõtlema, milline hinnang antakse neile ja nende ikka lausa lapsikutele alasti võimuihast ajendatud mängudele mõnekümne aasta pärast, kui mõni kohalik „vilepuhuja” on nende kiivalt varjatud saladused lekitanud? Palju arutlusi ajaloo ning selle määratluste üle võib leida ka hiljuti ilmunud Julian Barnesi (1946) romaanist „Kui on lõpp” („The Sense of an Ending”), kust igaüks võib valida endale kõige meelepärasema: „Ajalugu on võitjate valed.” „Ajalugu on ka lüüasaanute enesepettus.” „Ajalugu on toore sibulaga võileib.” Või siis ka tsitaat Patrick Lagrange’ilt: „Ajalugu on tõsikindlus, mis tekib punktis, kus mälu ebatäiuslikkus kohtub ürikute puudujääkidega.” Aga täienduseks olgu siinkohal öeldud, et kui nüüd mõni teadmishimulisem lugeja peaks hakkama huvi tundma, kes see salapärane Patrick Lagrange tegelikult on, siis selleks, et teda vaevast säästa, võib lisada, et tegu on kõigest Barnesi välja mõeldud fiktiivse nimega, autoripoolse väikese iroonilise trikiga. Aga eks koosne ju ka ajalugu ise paljuski fiktiivsest materjalist, „kuna ajaloolased on alati seisnud silmitsi otseste tõendite puudumisega”.
Enesetapp – tõsine filosoofiline probleem
Kuid ajavoolu – kuigi Brian Greene niisugust nähtust eitab – ning ajalukku peab kuidagi sobituma ka inimese elu. Kui tõsikindlalt võime  tegelikult väita, et see, mida mäletame minevikust, tõesti ka toimus ega ole vürtsitatud detailidega meie soovunelmatest või unenägudest? Või nagu küsib Julian Barnes: „Kui tihti me jutustame oma elulugu? Kui tihti me kohandame, kaunistame, ümbernurga ütleme? Ja mida kauem elu kestab, seda vähem on meie ümber neid, kes võiksid meie versiooni vaidlustada, meenutada meile, et meie elu ei ole meie elu, vaid kõigest lugu, mida me oma elust oleme jutustanud. Jutustanud teistele, aga – ennekõike – iseendale.”
Barnesi romaani minategelaseks on pensionile jäänud üksiklane Tony Webster, kes oma peaaegu möödunud elule tagasi vaatab ning kunagisi koolisõpru meenutab. Teose esimene osa räägib 60. aastate Inglismaast ning kolmest intellektuaalsete ambitsioonidega sõbrast, kellega pärastpoole liitub neist vaimsetelt võimetelt ning loogilise arutlus­oskuse poolest tunduvalt terasem Adrian. Nende viimaseid koolipäevi varjutab ühe klassikaaslase enesetapp ning poisid seisavad vastamisi filosoofilise probleemiga, kas on üldse võimalik teada saada, mis teda sellele meeleheiteteole tõukas. Ülikoolis tekib Tonyl suhe Veronicaga, üsnagi raskesti mõistetava keerulise karakteriga neiuga, ning nende armastus näib olevat juba ette hukule määratud. Mõne aja pärast saab aga Tony kirja Adrianilt, kes teatab, et on hakanud Veronicaga „väljas käima” ja paistab selleks soovivat Tony heakskiitu ning nõusolekut. Tony vastus sõbrale on kõike muud kui heasoovlik ning veidi hiljem kuuleb ta, et Adrian on endalt elu võtnud. Oma kirjas koronerile põhjendab ta oma tegu niivõrd särava loogilisusega, et Tonyle jätab see väga sügava mulje.
„On üks tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp,” kirjutab Albert Camus „Sisyphose müüdis” ja ka Adriani surm näib olevat lihtsalt väga intelligentse inimese samm teatud olukorra lahendamiseks. Nii leiab ka Tony ema, et tema enda poeg on küll tark poiss, „aga mitte nii tark, et midagi säärast teha”. Ja Tony ise mõtiskleb Adriani enesetapu üle järgmiselt: „Adrianil oli olnud vaim, mida miski tasakaalust välja ei löö. Ent seaduse silmis muutis enesetapja hullumeelseks juba tema tegu ise, vähemasti teo sooritamise ajaks. Seadus, ühiskond ja religioon, kõik ütlesid, et on võimatu olla vaimselt ja füüsiliselt terve ning ennast tappa. Ehk kartsid need võimud, et enesetapja argumendid võiksid seada kahtluse alla elu olemuse ja väärtuse niisugusena, nagu koronerile maksvad võimud selle olid korraldanud?” Samas hakkab Tony’t piinama, et sõbra enesetapu põhjuseks võib olla tema  julm kiri. Olukorra muudab salapärasemaks seegi, et Veronica ema pärandab Tonyle enne oma surma väikese summa raha ning Adriani päevikud.
Ometi ei kuulu „Kui on lõpp” Barnesi loomingu paremiku hulka. Liiga palju on siin filosoofilisi heietusi aja olemuse ning meie mälu fragmentaarsuse üle, mis tegelikult mitmel tema briti kolleegil näivad märksa kõnekamad. Nii näiteks kirjutab ka John Banville oma „Meres” järgmiselt: „Me kujutame ette, et möödunu meenub meile sellisena, nagu see juhtus, kuid tegelikult kanname me tulevikku täielikult illusoorse mineviku rekonstruktsiooni fragmente. Meie esimene kogetud surm tähendab alati summutatud hääli kusagil koridori teises otsas ning tiksumast lakanud kella hämaras toas, surev armastus alati kahte suitsukoni alustassil ning sulguvat valget ust.” Ja mäletatavasti tegeles ka Ian McEwani suurepärane romaan „Lepitus” sarnase temaatikaga.
Veel on Julian Barnesilt 2003. aastal eesti keeles ilmunud  „Maailma ajalugu 10½ peatükis” („The History of the World in 10½ Chapters”, 1989), mille peatükke krestomaatiad kipuvad enamasti kasutama postmodernismi näidistekstidena.  Läbimurde ja kuulsuse tõi autorile üllatuslikult tema „Flaubert’i papagoi„ („Flaubert’s Parrot”, 1984) –õhuke raamatuke, mille läbimüük ka Barnesi enda kõige optimistlikumal oletusel enne selle ilmumist oleks võinud olla vaid mõnisada eksemplari, ometi võidab see teos mitmed väärikad preemiad nii kodu- kui välismaal. Autori ehk õigemini minategelase eesmärgiks siin on leida suure prantsuse kirjaniku välise kuvandi ja legendide tagant tegelik Gustave Flaubert, mis aga, nagu tema papagoi otsingudki, osutuvad paratamatult viljatuks. Kes aga tõeliselt head, vürtsikat briti huumorit ja sarkasmi hindab, peaks tingimata lugema Barnesi „Inglismaad, Inglismaad” („England, England”, 1998), mis on ilmselt inspireeritud Jean Baudrillard’i simulatsiooni ja simulaakrumite teooriast. Pururikas ärimees otsustab White’i saarele rajada Inglismaa koopia koos selle kõige olulisemate vaatamisväärsustega, et sinna üle maailma kõige rahakamaid turiste ahvatleda. Projekt osutub menukaks ning õige pea hakkab simulatsioon originaali varjutama. Inglismaa, vastupidi, käib tasapisi alla, muutub suletud anglosaksi provintsiks, mille unises sumbunud õhustikus, nagu lõpus selgub, polegi võrreldes nüüdismaailmaga nii väga halb elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming