Meie kõikide Koidula

Malle Salupere on kirjutanud Lydia Koidulast sisuka ja kõikehõlmava käsitluse.

SIRJE OLESK

Kes meist ei teaks, kes oli Koidula? Kes ei oskaks tsiteerida paari rida mõnest tema luuletusest? Või mõnda luuletust koguni tervikuna?

Kuid igal ajal on meie suured surnud olnud meie tähelepanu keskmes eri viisil. Johann Voldemar Jannseni tütar Lydia Emilie Florentine Jannsen, abielus Michelson, eestlastele tuntud Koidulana või Lydia Koidulana, on naine, kellest Eestis on vist läbi aegade kõige rohkem kirjutatud. A. H. Tammsaare kõrval on Koidula eesti tuntumaid kirjanikke. Selles mõttes murrab Malle Salupere sisse lahtisest uksest, kui kurdab, justkui oleks Koidula unustatud. Iseasi muidugi, et Koidulast on kirjutatud uurimusi ja ilukirjanduslikke teoseid, mis ei pruugi tema meelest päriselt õiged olla. Aino Kallas kirjutas Koidula eluloos juba 1915. aastal naisest, kes kui lendtäht tuhises 1860. aastatel üle Eesti kultuuritaeva, et siis kaduda Kroonlinna ududesse. Võiks tsiteerida Kallase „Tähelendu“: „See pilt ei ole vale, see on ainult ühekülgne.“ Veel kinnitas Kallas juba siis, et Koidula tähtsus kirjanikuna „on enam-vähem kohalikku laadi, kuid sellisena püsiv“.

Meie parimaid Koidula-tundjaid, kelle teeneid ka Malle Salupere tunnustab, oli Aino Undla-Põldmäe. Tema sulest on Koidula-peatükk suure „Eesti kirjanduse ajaloo“ II köites. Ta ei jõudnudki kirjutada terviklikku monograafiat, kuid avaldas mitmed süvenevad üksikuurimused raamatus „Koidulauliku valgel“ (1981). Koidula luuletuste kaua kaotsis olnud käsikirjad jõudsid Eestisse 1958. aastal ja Eva Aaveri suuremahuline töö, Koidula luuletuste tekstikriitiline väljaanne ilmus 1969. aastal. Tõsi, edaspidi ilmusid Koidula luuletuste rahvaväljaanded peamiselt Aino Undla-Põldmäe poolt redigeerituna, sest eesti keel oli Koidula ajal veel ebakindel ja võis olla XX sajandi lugejale raskesti mõistetav.

Aino-Undla Põldmäe töödel oli ometi piirajaks nõukogude tsensuur ja valitsev ideoloogia, mille tõttu ta pidi olema ettevaatlik, kui kirjutas usust või Koidula isast. Kas nõukogude ideoloogia sundis Põldmäed kirjutama ka Kreutzwaldi ja Jakobsoni mõjust Koidula ilmavaate kujunemisel Jannseni „reaktsioonilises“ kodus, nagu näib uskuvat Salupere, või oli ta ise veendunud Jannseni „kösterkoolmeistrilikus kirjutuslaadis“, mis Koidula esimestest luuletustes „murettegevalt“ vastu vaatab, on interpretatsiooni küsimus. Igatahes on selge, et päris vabalt Aino Undla-Põldmäe oma uurimusi kirjutada ei saanud, kuid suuremad eksimused, mis meil olid Aino Kallase eluloo ja eriti Hella Wuolijoki näidendi kaudu levinud, suutis ta tõrjuda. Ta komponeeris ka ise väga tundliku sulega Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetuse põhjal näidendi „Viru laulik ja Koidula“, mida on eri teatrites lavastatud mitu korda ja mis kinnitas, et see kirjavahetus ongi nii inimliku suhtetragöödia kui kultuuriloolise dokumendina XIX sajandi eesti parim romaan. Kahjuks ei ilmunud see näidend kunagi trükis.

Uuesti sai Koidula kui Eesti ajaloo kõige väljapaistvama naisega tegelema hakata pärast iseseisvuse taastamist. Taasavaldati (uues tõlkes) „Tähelend“. Ameerika meditsiiniprofessor Madli Puhvel kirjutas ingliskeelse raamatu „Symbol of Dawn“ (1995, ee „Lydia Koidula. Elu ja aeg“, 2016). Seal oli ta teadlikult kõrvale jätnud Koidula loomingu analüüsi ja keskendus naisuurimuslikus vaimus Koidulauliku elule. Peamisteks allikateks olid kirjandusmuuseumis säilitatavad Koidula kirjad, millest oli ilmunud vaid väike osa. See raamat vahendas meile Koidula elu ja pärandi suurima tragöödia: vastavalt ajastu kommetele oli perekond Koidula tööd ja vaimuandeid hoolega kasutanud Eesti Postimehe väljaandmisel, kus Koidula tegelik tööpanus jäi avamata, sest naisel ei sobinud sel ajal esil ja Balti provintsides veel ka kirjanduslikult tegev olla. Omas ajas tunti küll Koidulat luuletaja ja isa Jannseni tütrena, kuid see, mida ja kui palju Koidula tegelikult lehe juures tegi, jäeti teadlikult varju. Loogiliselt tulenes sellest, et kui Jannseni pärandit jagati, said Harry Jannsen ja väimees Heinrich Rosenthal sellest lõviosa ning Michelsonid Kroonlinnas jäid Koidula meelest neile õigusega kuuluvast ilma. Koidula sidemed vendadega Tartus ja õe perega Tallinnas katkesid sellepärast aastateks ja taastusid mingil määral alles natuke aega enne tema surma. Seepärast ei rääkinud leseks jäänud Eduard Michelson oma tütardele midagi emast. Nemad teadsid vaid, et vanaisa oli Eestis välja andnud „sotsialistlikku lehte“ ja ema oli kirjutanud luuletusi, mis „õhutasid rahvastevahelist vaenu“. Michelson suri 1907. aastal, ja Koidula käsikirjad jäid tütarde kätte, kes tegelikult kunagi ei mõistnud, kelle lapsed nad on. Tragöödia ju seegi.

Malle Salupere on kirjutanud Koidulast sisuka ja kõikehõlmava käsitluse. Kui ta raamatu edenedes vabaneb algsest poleemilisest (et mitte öelda riiakast) toonist, areneb tema raamat köitva jutustusena Jannsenite perest, nende kaasaegsetest ja nende ajast. Pikalt peatub ta nn Jannseni müüdavuse lool, seletades üsna veenvalt, miks niisugune käsitus on saanud kujuneda ja kuidas see siiski õige ei ole. Huvitav ja põhjalik on Salupere Koidula loomingut käsitledes. Suure töö teeb Salupere ära Koidula proosa atribueerimisel ja näitab veenvalt, kui suur oli tegelikult Koidula osa isa ajalehe juures. Ka on ta veendunud, et Koidulat ekspluateeriti Tartu-aastatel Eesti Postimehe juures sedavõrd palju, et ta lihtsalt põgenes abiellu, olles enne ruineerinud oma tervise. Näen siin väikest liialdust, sest küllap nautis ta oma tööd ja oma positsiooni majas ning tõenäoliselt pidas ise loomulikuks olukorda, mis meid kaasajal nörritab: esil olid ikka ja ainult mehed, sest naistele avalikkus ju ei sobinud …

Eduard Michelson ja Lydia Koidula.

2 × Eesti Kirjandusmuuseum

Salupere esitab mitmeid värskeid tõlgendusi. Näiteks kirjutab ta „Emajõe ööbiku“ II osa käsikirjast, mis senise teadmise järgi oli hooletu teenijatüdruku käe läbi ära põlenud. Järelpõlved teavad seda Koidula kirjast Kreutzwaldile. Salupere süveneb Koidula meeleoludesse sellel viimasel neiupõlve aastal, väidab, et ta oli nii väsinud, nii üle töötanud (nüüd ütleksime: läbi põlenud), et oli nõustunud abielluma vaid selleks, et kodust ära pääseda. Salupere möönab, et Michelson ei olnud Koidula elu suur armastus, kuid, nagu ta teravmeelselt Koidula lahenduse kokku võtab: „kui ma ei saa seda, mida ma tahan, siis tahan ma seda, mida saan“ (lk 172). Nii peabki Salupere võimalikuks, et meeleheitehoos viskas Koidula ise oma luuletused ahju, et senise eluga, mis ta läbipõlemiseni oli viinud, lõpparve teha. Kas see võis nii olla? Pildi järgi, mis meile Koidulast on esitatud – üliandekas, ülitundlik, kohati neurootiline – miks mitte?

Veel väidab Salupere kuidagi kõheldes, nagu võiks C. G. Swani mälestuste järgi arvata, et Koidula käis pärast 1871. aasta suve veel ühe korra Soomes. Swani tekstist ei ole niisugust asja võimalik välja lugeda (Salupere raamatus puudub ka konkreetne viide) ja ükski muu allikas seda ei kinnita. Raamat Koidulast ilmus heal ajal, sest kohe ilmub eesti keeles Seppo Zetterbergi raamat „Rändajad Soome sillal“, kus põhjalikult kõneldakse selle aja inimestest: Koidulast, Jannsenist, Jakobsonist, Kreutzwaldist, Almbergist, Aspelinist, Swanist, Yrjö-Koskisest – ja kõigist neist esitatakse uute allikate valguses teateid, mis seovad neid Koidula ja laiemalt Eestiga. Salupere seda 2015. aastal Soomes ilmunud teost ei tunne, kuid tema monograafiaga haakub see ajastu pilti rikastaval moel.

Igal ajal saab minevikku lugeda uudsel viisil. Malle Salupere Koidula-raamat võimaldab meil rahvusliku liikumise aega uuesti süveneda, et mõista, miks on see periood eesti kultuuris ja mentaliteedis nii tähtis. „Kuninganna Koidula“, kirjutas Jaan Undusk 2001. aastal. Uus raamat pakub köitva sissevaate selle geniaalse naise ellu.