Mehed, puud ja aeg

ENE-REET SOOVIK

Timo Marani mullust aastanumbrit kandev luulekogu „Las ma ümisen“ koondus raamatuks päris pikalt. Marani eelmine teos „Metsa pööramine“ tuli välja üle seitsme aasta tagasi, nii et aega on vahepeal läinud, ja just ajast Maran oma uues raamatus läbivalt kirjutabki. Siin on avaluuletuse tsükliline aeg, mida liigendab kogemuse kordumine, ning lõpuluuletuse lineaarne aeg, mille oleme Eesti ajalugu luues erineva pikkuse ja nimega juppideks jaotanud; on looduslik aastaring ja inimese pöördumatu elukäik selle sees, ning iga kohta neist võime küsida raamatu lõpuridadega. „Jah tõesti, / mis aeg!?“ (lk 75). Ajaga ei suhestu Maran mitte niivõrd imažistlikult intensiivseid hetki tabades, kuivõrd katkematu kulgemise keskel viibides – seda suhet ei jäädvustaks foto, vaid film. Veermiste luuletuste vahel liigub luulemina aeg tasapisi, koguneb ja settib, näitab ennast puude aastarõngastes, võilillede äraõitsemises ning aeglaselt teisenevas taluõues, mille puud-põõsad lubavad olla kohal ajast aega.

Puud ja põõsad on Maranile ilmselt olulised olendid: nad on maakodu kaitsvad valvurid või linnamarsruuti ääristavad tuttavad, keda teatakse nägu- ja nimepidi, ning nad laenavad inimestele isikuomadusi, olgu siis sitkuse või leegitsemisvõimega seonduvaid. Inimene ja puu mõjutavad teineteist pidevalt – Marani luuletustes puid nii istutatakse kui ka võetakse maha, nende all istutakse ja neilt korjatakse õisi, neid kasutatakse palgiks ja kütteks, paberist rääkimata, „[s]est millele sa kirjutad / raamatuid, kui pole puid“ (lk 12). Inimesele soovitatakse ühtlasi puuga samastuda, seista kesk kiirustamist paigal ja juurduda, püsida püsti ja sirgelt. Ent see, kellele need soovitused on adresseeritud, ei ole lihtsalt inimüldistus kui selline – äratuntavalt on tegu meesterahvaga. Ilmselt on lugejal võimalik siinkohal proovile panna oma tahe maailma assotsiatiivselt ja kontseptuaalselt soolisustada, kuid näib, et Marani luule on varjamatult esiteks meesluule ja teiseks tõsise täismehe luule.

Marani luuletustes ei looda mehi vastandumiste kaudu ega kiputa määratlema erinevuse kaudu, vaid seotakse üheks rühmaks n-ö perekondlike sarnasuste pinnal, mille sekka kuuluvad karedus ja kindlameelsus, püsivus ja vastupidavus ning teatav enesestmõistetavus mõne traditsioonilise meestegevusega suhestumises. Küllap on selline mees sama mõistetavalt ka isa, kes loeb lapsele ette ja toob ahjupuid tuppa. Luuletuses „Olen teel turule sibula ja singi järele“ (lk 54; algus, mis võimaldab lugejal kohe esitada küsimusi, nagu: „Kes toob toidu lauale? Mida mees sööb?“) mainitakse nimepidi mitut kirjameest ning, kuulugu loetletud kirjarahva peavoolu või esindagu alternatiivsust, neid kõiki näib ühendavat mingi fookus ja visadus, sõgegi pühendumus oma asja ajamisel. Need on mehed nagu mets. Esiletõusvaks anonüümseks luulemodelliks Marani kogus kujuneb aga sõna otseses mõttes madaltehnoloogiline, mõneti räsitud, kuid siiski ajahambale vastu pidanud vanem mees, kelles on poeetilist suurust isegi siis, kui ta esineb vaid jõeäärse joodiku kujul.

Timo Maran soovitab puuga samastuda.

Timo Maran soovitab puuga samastuda.

Erakogu

Jõgi on selles luulekogus mõistagi Emajõgi, mis koos Toomemäega valitseb Marani, nagu mitme teisegi autori, luule-Tartut. Jõgi võib sügaval ujuvate kalade vahel varjata omaaegseid ja nüüdseid kadunukesi ning evib potentsiaali inimeste linna ookeanina üle ujutada ja ümber kujundada. Metsa vahelt linna tulnud Maran on siin kodunenud, käib tänavatel ja turgudel ning tajub linnaaega inimajaloo mõõtkavas, nii et näiteks kogumiku alguses noori puid kasvatav taastuv raiesmik (lk 10) leiab hiljem paralleeli mõttepildikeses sõjajälgedest Tartust (lk 58). Kuid linnaski toob Maran esile eelkõige loodust, mitte inimkätega tehtut. Kui Sven Vabar Marani eelmist kogu arvustades osutas, et ehkki autorit peetakse eesti kirjanduse loodusluuletaja arhetüübi taaskehastuseks, ei puudu Marani tekstides siiski urbanistlik tahk,* siis nüüd on Marani kogu linna­tsüklis, tema polis’es, kus kohtutakse inimeste ja nende ajalooga, omakorda esil loodusmõõde.

Marani varasem luule kippus kohati sihiks võtma olla Luule ise, võimalikult kaunikõlaline ja sügavamõtteline, nüüd aga saab pealkirjas lubatud ümisemine kaante vahel enda kõrvale porisemise, urisemise ja veel terve rea muid maskuliinse mörinaga seostuvaid häälitsusi. Seejuures on luuletus „Lase ma ümisen“ ainuke, mis on kirjutatud Maranile algselt omases silbilis-rõhulises riimuvas nelikvärsis. Uues kogus on ülekaalus mõtte- ja hingamisüksustel põhinev vabavärss, mida mõnes kohas võib murda harv siire; leidub ka luuleteksti visuaalselt ühtseteks, kuid riimideta stroofideks jagamist ning esineb kvaasihaikusid või blankvärssi, millest värsijalgu liites ja lahutades sisse ja välja liigutakse. Siin-seal on teksti aktsendina paigutatud üksik lõpp- või siseriim; valitsevat mediteerivust võib kiireneda kirjavahemärkide abil hakitud fraaside ja vahetut helimuljet tekitava onomatopöaga. Iga luuletuse vorm näib välja kasvavat konkreetsest sisust ja lohakust siin ei leia.

„Las ma ümisen“ tõi meelde veel kaks 2015. aastal ilmunud Tartu-seoselist luulekogu, millega see võiks moodustada üksteist vastastikku täiendava kolmnurga. Teisest vaatevinklist ja teise käekirjaga puudutavad sarnaseid elemente Indrek Hirve „Kassitoome“ (jõgi, mägi ja teistsugune mees) ja Maarja Pärtna „Saamises“ (inimesed, taimed ja teistsugune mittemees). Ning sarnaselt ka Hirve ja Pärtna poolt vahel viljeldud tavaga on Marangi sedapuhku liitnud oma kogusse tõlkeid: soome luuletaja Mirkka Rekola loomingut. Rekola mõjub veidi õhulisema ja abstraktsemana kui Maran ise ning tundub, et eriti tema tekstid annavad võtme raamatu kujundusele, mille eripära on kõige kondenseeritumalt tajutav Rekola pisut teisetoonilisele paberile trükitud lehekülgedel. Maran teeb taas koostööd kujundaja Rauno Thomas Mossiga ning tulemuseks on traditsioonilisele kvaliteedile rõhuv köide ja subtiilsed „valge valgel“ illustratsioonid, mida tuleks vaadelda eri valguste käes ja lugeda sõrmeotstega. See on raamat, mida on meeldiv käes hoida, piisavalt õhuke, et see kiiresti läbi saada, kuid selle lugemiseks ja uurimiseks tasuks võtta aega.

* Sven Vabar. Hirmunud piirpääsukese nõelteravad küüned. – Postimees, 23. II 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar