Meenutusi poole sajandi tagusest kirjanduselust

Jukko Nooni

Kirjastusturul on viimastel aastatel valitsenud erakordne elulooraamatute rohkus ning esmapilgul võib mullu detsembris ilmunud Ralf  Parve „Minu aeg” nende vahele ära kaduda. Siiski julgen väita, et traditsiooniliste elulooraamatute hulka Parve meenutused kindlasti ei kuulu. Tegemist on nelja pikema intervjuuga, mis on tehtud 2008. aasta sügisel, küsijaks kirjandusloolane Jaak Urmet (osa küsimusi on esitanud ka Loomingu toimetaja Toomas Haug). Parve raamat on Eesti kirjandusmaastikul ainulaadne, sest teadaolevalt pole Eestis veel ühelgi kirjanikul nii kõrges vanuses (Ralf Parve  saab suvel 92aastaseks) uut raamatut ilmunud. Eesti kirjanikest on varem ilmunud täismahuline intervjuuraamat üksnes Valev Uibopuuga. Kui 11. jaanuaril toimus Ralf Parve juures Nõmmel raamatu ilmumise puhul väikene koosviibimine, arutlesid Jaak Urmet, Ülo Tuulik, Toomas Haug ja Mall Jõgi mälestusteraamatute kui selliste üle. Haug ütles kokkuvõtteks umbes midagi sellist, et memuaaride kirjutamine on suur kunst – kuidas valetada nii, et ise seejuures  ausaks jääda.     

Millised on Parve meenutused? Kui tuleb jutuks päevikupidamine, vastab Parve: „Seal on ühte kui teist, aga seal ei ole alatust kellegi kohta, ei ole mingit tõrvamist ega mustamist. Ühtegi kolleegi pole laimatud. Võib-olla on teinekord ainult kriitilisi ütlemisi [—]. Pikantset ei ole seal üldse midagi”. Sellest põhimõttest on kantud ka Jaak Urmetile antud vastused. Tegemist  on põneva sissevaatega ühte ajajärku. Klatši ja ärapanemise asemel on seal hulgaliselt kirjandusloolisi seiku, meenutusi tervest hulgast kirjanikest, kellega Parve on kokku puutunud.     

Memuaaride puhul on autoril täielikult vaba voli otsustada, millest, kui palju ja mida meenutada ja kirja panna. Intervjuu puhul on  suur roll ka intervjueerijal, kuhu suunda ta jutu tüürib, mida teada tahab. Loomulikult on vastajal vabadus otsustada ja valida, kas ja mida ta räägib või mäletab. Kellelgi ei ole tõe monopoli ning paratamatult võidakse ühtesid ja samu aastatetaguseid sündmusi mäletada erinevalt. Mõnele seigale juhib tähelepanu raamatule järelsõna kirjutanud Aksel Tamm. Aga see tuleb ka Parve enda jutust välja, kui võrrelda mõningaid episoode näiteks Elo Tuglase päevikutes  kajastatuga 

Tuglastega on üldse delikaatsed lood. Eesti kirjandusloos on ju kurikuulus Parve abikaasa Lilli Prometi pamflett „Andmeid säilinud muinsusvara kohta”, mis ilmus 1953. aastal Sirbis ja Vasaras ja kus rünnakuobjektiks on Friedebert Tuglas ja Nigol Andresen. Lugu on suurem kui elu ise ja visa püsima. „Aga ega see nõndanimetatud Tuglase kogudus, mis on alati olnud, Lillile seda muidugi andeks ei anna. Selle Lilli asja  peale solvus see kogudus väga,” ütleb Parve, lisades, et tema arvates andis Tuglas Lillile andeks. „Nii et Tuglasel ei olnud üldse mingit sappi selles asjas. Seal on rohkem proua Tuglase keelepeksu kui Tuglast ennast,” arvab ta Elo Tuglase päevaraamatust. Kuigi intervjuude ajalised raamid ulatavad 1919. aastal sündinud Parve lapsepõlvest tänapäevani, on seal kõige enam juttu elust 1940.-1950. aastatel ning toonasest kirjandusest  ajal, mil kirjutada tuli ideoloogilise surve all, terve rida kirjanikke sattus kodanlikus natsionalismis süüdistatuna põlu alla ja heideti kirjanike liidust välja. Teised kirjutasid samal ajal, või vähemalt püüdsid kirjutada, uut sotsialistlikust tegelikkusest ja kommunistlikust unelmast kantud kirjandust. Eks seda tegi Parve isegi. Küsimusele, milline tähendus võiks olla tollal kirjutatul tänapäeva kontekstis? „Kõike ei pruugi ära visata. Minu arvates on selles siiski ka  üldinimlike teemadega teoseid, need püsivad ikka, läbi aegade. See osa, mis on üldinimlik, või lihtsalt inimlik, peaks kindlasti edasi püsima,” arvab Parve nõukogudeaegsest kirjandusest. Ainus, millele intervjueerijad oleksid võinud rohkem tähelepanu pöörata, on Ralf Parve abikaasa Lilli Prometi kirjandusliku tegevusega seonduv. Sellele viitab järelsõnas Aksel Tamm, samuti mainis seda Mall Jõgi Parve juures. Tõsi, Prometist on raamatus palju juttu ning puudutatakse  ka tema loomingut, kuid „kes siis     

Parvest paremini teda tundnud ja mõistnud oleks”. Parve ise jäi aga rahule, et Lillist nii palju fotosid raamatusse sai. See ongi ilmselt kõige tähtsam, see on ju tema elu, tema aeg..

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming