Meenutades Tomas Tranströmerit

JAAN KAPLINSKI

Tomas Trans­trömer  15. IV 1931 – 26. III 2015

Tomas Trans­trömer 15. IV 1931 – 26. III 2015

Internet

Esimest korda puutusin Tomas Trans­trömeri luulega kokku vist tänu Betti Alverile tema kodus Tartus Koidula tänavas, majas, kus tudengipõlves elas kord ka Andres Ehin ja oli elanud Anna Haava. Niisiis väga poeetilises paigas. Betti Alveri elutoas oli laud ja laual kõrge virn raamatuid. Üks neist oli ingliskeelne rootsi uuema luule valimik, oletatavasti Robert Bly kokku pandud ja tõlgitud „Friends, You Drank Some Darkness“, kus ühena kolmest valitust oli ka Tomas. Huvitavad olid nad kõik ja mu soov rootsi keel päriselt selgeks saada kasvas selle laenatud luuleraamatu tõttu kindlasti. Hiljem (või äkki varem?) ilmusid Loomingus mõned Tomase luuletused Jaan Krossi tõlkes.

Ei mäleta, millal otsustasin tõlkida Tomase valikkogu. Võib-olla tegi selleks ettepaneku kirjastus Eesti Raamat, täpsemalt skandinavistist toimetaja Arnold Ravel, keda jään mäletama kui üht oma leebet, aga nõudlikku rootsi keele õpetajat. Tomase kõrval, kelle tekstidega töötamine mulle muidugi andis kõige tõsisemad õppetunnid. Vaadates nüüd segastel aegadel (1989) ilmunud tõlkekogu, olen sääl, vaatamata enda ja Raveli hoolele ja vaevale, küll leidnud mõned ebatäpsused.

Ent Tomasega sain esimest korda kokku 1987, oma esimese Rootsis-käigu ajal. Olime siis juba olnud kontaktis. Mäletan, et kirjutasin talle mõni aasta varem (ilmselt tõlkeplaanidega seoses) kirja, kus nukralt tsiteerisin tema luuleridu:

Me kohtume 200 aasta pärast.

Vaevalt sai tsiteeritud tervet katket, mis on seda küll väärt:

Loe ridade vahelt. Me kohtume 200 aasta pärast.

Kui mikrofonid hotelliseintes on ununenud

ja saavad viimaks magada, muutuda ortotseratiitideks.

Tema oli optimist ja vastas, et igal juhul kohtume varem. Ja tal oli õigus. Olud muutusid kiiresti ja aeg, mil mikrofonid said hakata muutuma fossiilideks, saabus varem, kui julgesin arvata. Ühel sügispäeval seisingi Stockholmis raudteejaamas, oodates rongi, mis pidi mind viima Västeråsi. Õnneks jagasin rootsi keelest niipalju, et sain valjuhääldajast kostvast jutust aru: rong ei sõida, reisijatel palutakse minna bussi, mis viib nad raudtee kulul kohale. Viiski, kuigi jõudsin Västeråsi paar tundi hiljem. Tomas ootas jaamas ja toimetas mind oma väikese, peaaegu antiikse DAFi autoga enda poole. Vastu võtsid nad Monicaga mind nagu hääd tuttavat, millest rääkisime, ei mäleta. Küll mäletan, et Tomas mängis ka klaverit, siis veel mõlema käega. Oli just saanud kellegi Itaalia komponisti uue pala. Temast oleks ilmselt võinud saada muusik, mingis mõttes aga ta seda ju luuletajana ka oli: tema luuletused on komponeeritud otsekui muusikapalad.

Korra olime veel enne Tomast tabanud rasket haigust koos Stockholmis. Olid ka Jaan Kross ja Ellen Niit. Sõime lõunat kuskil Gamla Stani restoranis, kus Tomas ja vist ka Jaan valisid roaks viinamäeteod. See, nagu mõned muud naljakad detailid, jäi meelde.

1990. aasta kevadel kutsus Ivar Ivask mind Oklahomasse Neustadti kirjandusauhinna žürii liikmeks. Pidin esitama oma auhinnakandidaadi ja kuna olen palju rohkem kirjanik kui lugeja, leidsin, et ainus kirjanik, keda mõnevõrra tunnen ja kes seda auhinda kindlasti väärt on, on Tomas Tranströmer. Ja juhtuski nii, et žürii liikmetel ei olnud pakkuda kedagi temaga samaväärset, üks meist oli teda tõlkinud bulgaaria keelde, üks oli norralane ja pärast mõningast arutamist kogunes Tomase pooldajaid piisav hulk, nii et temast saigi 1990. aasta Neustadti auhinna laureaat. Mul oli hää meel ja eks ka Tranströmeritel, kellelt sain kena tänukirja. Usun küll, et oleksin olnud korralik maailmakirjanduse lugeja ja tundja, oleksin ikkagi võinud rahulikult jääda oma toonase kandidaadi juurde.

1990 oli Tomasele nii õnnelik kui traagiline aasta: novembris tabas teda insult, mille tagajärgedest ta päriselt kunagi ei toibunud. Ta parem käsi ja jalg ei kuulanud enam sõna, ka rääkida ei saanud ta enam korralikult, suutis vaid öelda mõned sõnad, näiteks mycket bra – väga hää v hästi. Kurb oli seegi, et ta sai klaverit mängida nüüd vaid vasema käega. Õnneks on vasakule käele kirjutatud klaverimuusikat omajagu, nii sai ta kõigele vaatamata jääda pianistiks ja vahel luulefestivalidel ka pianistina esineda. Oma luulet ta ise enam lugeda ju ei saanud, tema eest tegi seda abikaasa Monica või mõni näitleja. Luuletamist ta jätkas, kirjutas ka mälestusi, tema hilisemat loomingut on eesti keelde tõlkinud Tõnis Arnover.

Vanast meremeeste soost pärit Tomas oli ka ise innukas reisija, seda isegi veel invaliidina. Nii olen temaga koos olnud luulefestivalidel Krakówis ja Londonis, korra koos esinenud isegi Tallinnas ja veetnud väga huvitava nädala Visbys, kus olid koos nii Tomas kui salkkond tema tõlkijaid mitmelt maalt. Kui 2014 kevadel sõitsime Tiiaga korraks Madeirale Funchali, mängis siin küllap oma rolli seegi, et Tomas ja Monica Madeirat kiitsid ja soovitasid.

Kui Tomas 2011 sai Nobeli kirjanduspreemia, oli see üllatus vaid sedavõrd, kui näitas, et Rootsi Akadeemia siiski julgeb veel ka oma maa suuri poegi vääriliselt hinnata.

Jah, Tomas Tranströmerit võin nimetada oma rootsi keele õpetajaks: pidin tema tekstidega, mis õnneks keelelt ei ole üldse keerulised, tublisti vaeva nägema ja lugema ka üht-teist rootsikeelset tema kohta. Ent Tomaselt olen õppinud muudki pääle rootsi keele. Tema „Läänemered“ („Östersjöar“) oli mulle väga oluline teos ja jättis ilmselt jälje ka mu oma loomingusse, ise tunnen seoseid selle proosapoeemi ja mu enda proosapoeemi „Jää ja kanarbik“ vahel. Temalt sain kindlasti julgustust kirjutada tekst, mis koosneb päris asjalikest tõsielupiltidest, mida ühendab tugev, kuigi raskesti määratletav assotsiatiivne seos.

On üks Tomase luuletus, mille sõnastuses minulgi on väike roll. Nimelt luuletus Vermeerist, kus on öeldud, et tühjus pole tühi, vaid avatud. Selle idee andis Tomasele mu kiri, kus püüan seletada, kuidas saan aru buddhistlikust-taoistlikust tühjuse (sanskriti śunya, hiina kong) mõistest. Minu meelest saab ehk seda, mida tavaliselt tõlgitakse-tõlgendatakse tühjusena, tõlgendada ka avatusena, piirideta-olemisena.

Süvenemine Tomase tekstidesse aitas mul ka paremini aru saada sellest, mis õieti on luule, luulest kui omamoodi „semantilisest muusikast“. Nagu nimetasin, on tema luuletused komponeeritud nagu muusikapalad, kuigi tegu on tähenduste, kujundite, piltide muusikaga, Ezra Poundi terminites „fainopoeiaga“, mille kõrval kõlamuusika – „melopoeia“ on vähem oluline.

Elu varjupooled olid Tomasele hästi tuttavad: aastaid töötas ta vangla­psühholoogina, tegeldes noorte kurjategijatega. Võib-olla on sellel oma roll Tomase suhtumises eriti 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel Rootsis valitsenud võitlevasse vasakpoolsusse, millega läksid kaasa paljud kirjanikud ja mis muutus kurjaks ja sallimatuks kõige vastu, mis ei olnud võitlev ja vasakpoolne. Ka Tomas pidi kuulma-lugema süüdistusi selles, et ta luule on kodanlik-eskapistlik jms. Kujutan ette, et ta oskas mõista nende süüdistajate motiive paremini kui nemad ise ja niimoodi neist üle olla ja oodata aega, kui maoism Rootsis hääbub ja luulekriitika hakkab tunnistama ka neid, kes ei soovinud oma tiivulist ratsut imperialismivastase agitpropi vankri ette rakendada.

Rääkida Tomase luule põhisõnumist või -sõnumitest, tema maailmanägemisest on muidugi keeruline: kuidas sõnastada näiteks Mozarti või Haydni muusika sõnumit? Ehk on siin abiks Tomase enda luuletus sellest, kuidas ta mängib Haydnit:

Mängin Haydnit pärast üht musta päeva

ja tunnen kätes lihtsat soojust.

Klahvid on päri. Haamrid löövad leebelt.

Kõla on roheline, elus ja tasane.

Kõla ütleb, et vabadus on olemas

ja et on üks, kes ei maksa keisrile maksu.

Pistan käed oma haydnitaskutesse

ja olen nagu keegi, kes vaatab maailma rahulikult.

Tõstan oma haydnilipu – see tähendab:

Me ei anna alla. Aga tahame rahu.“

Muusika on klaasmaja nõlval,

kus kive lendab ja veereb.

Kive veereb otse läbi maja,

aga kõik ruudud jäävad terveks.

Ehk tasub selles näha ka suuremat üldistust. Meie kõik elame ju nõlval, füüsik ütleks, et meie maailma valitseb entroopia kasvu seadus, kivid veerevad peaaegu alati allamäge. Tihti meie pihta, üle meie. Nagu ütles Bertrand Russell: „Maailm on õudne.“. Kuid selles maailmas on ometi klaasmaja, mida veerevad kivid ei suuda lõhkuda. Selles teadmises ja usus Tomas elas ja töötas. Visalt ja vapralt. Ka siis, kui ka elamine ise nõudis suurt visadust ja vaprust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar