Meelelise vaimsuse meister

Ikkyū Sōjuni luule annab lootust üldinimliku vaimse tee võimalikkusele, võimalusele puutuda eluga kirglikult kokku, ent elada samas ikkagi vaimust laetud elu. värsid mul kukuvad hästi välja                        paremaid ei tee keegi mõnuledes keerutan habet – mul                         üsna kena on seegiIkkyū Sōjun (lk 72) Budistlikud tekstid mõjuvad mulle enamasti unerohuna, tõtt-öelda võib seda vast öelda laiemalt idamaise religioosse elemendiga filosoofilise teksti kohta üldse. Tõsi: budistlikke tekste tõlkides on seni püütud eesti keeles osalt talletada lähtekeel(t)e sõnavara/termineid,  osalt leiutada eesti vasteid ning tõttöelda lisab see mingit lingvistilist esoteerikat, täpsuse asemel vahel vaid ähmasust. Tuntud budistlike pühakirjade ingliskeelsed tõlked mõjuvad selle kõrval selgematena, isegi lihtsakoelistena. See võib jällegi olla teistpidi ohtlik tee, pigem juba tõlgendamine kui tõlkimine, ent peab tunnistama, et budismil on ingliskeelses kultuuriruumis olnud oma kõrghetki, parem minek kui siin, Eestis, igal juhul ...  Nõnda on Rein Raua tõlgitud ja kommenteeritud Ikkyū Sōjuni luuletused üks esimesi maakeelseid (zen-)budistlikke raamatuid, mis lisaks õpetuse ja vaimu edasiandmisele pakub ka tekstinaudingut ning pea pedagoogilise lihtsusega selgitusi, vähemasti zen-budismi ühe koolkonna, õpetusliini olemuse avamiseks küll. Muidugi: (ka lihtsakoelise) vormilise luule tõlkimine on vahendajale üks paras lõks – keeleliselt  eluohtlikus kõrguses balansseerimine autoritruuduse/täpsuse ning uue, mõnuga loetava luuletuse loomise vahel.   

Ja Raud on sellega hakkama saanud – Ikkyū Sōjun pole tõlkes vähem köitev kui kunagine  talgute korras kokku pandud François Villoni valimik „Testament” (või siin-sääl ilmunud Indrek Hirve tõlked temast) – ja see võrdlus siin pole juhuslik, kahel XV sajandi mehel on mõndagi ühist. Ka Ikkyū Sōjuni värsid vormivad end pääs iseenesest väikesteks kiuslikeks laulukesteks, Raua (vahel isegi liiga agaralt) lahti seletatud zen-budistlikud ja tollasele hiinakeelsele luulele omased kinniskujundid hakkavad kiiresti tuttavlikena mõjuma ning  mässulise meelelaadiga rändmunga hääl kõlab usutavana. Jah, raamatu suurim väärtus ongi vast see, et Ikkyū Sōjun on maakeeli kõnelema pandud nagu kuulukski ta osalt ka meie mõtteruumi, kuigi konventsioonid, koolid ja kogukonnad, kellest ta mõtiskleb, kelle vastu astub või kellele näpuga kavalasti ribidesse torkab, on meile muidugi tundmatud, tundmatu meelelaadi ja kultuuritaustaga.   

Villonil, tol rändaval laulikul ja pisikurjategijal (tegelikult ju üsna tuntud võllaroal), oli traditsiooni mõttes mõndagi ühist oma aja vagantidega ning eks Ikkyū olegi Jaapani vaste vaba vaimuga rändmungale, ta elulaadile.  Kaks rändurit, kaks kriitikut, kaks luuletajat. Tõsi – üks röövel, teine munk ja õpetaja (kõrgemas vanuses isegi ühe templi ülesehitaja/ taastaja), aga mõlemad omal moel teejuhid. Kõige rohkem seob neid kaht luulelaadi vast see, et kogu kriitilisuse, isepäisuse, tugeva oma hääle juures lähtusid mõlemad siiski luule traditsioonist, kaanonist, ta vormist ja kinniskujundeist. Nende motiivid, lood, pildid olid laenatud, viitelised, nad astusid kontakti  tollase luuletraditsiooniga ning alles seejärel lõhkusid seda. Jah, eks ole mõlemal ka viiteid pahedele – joomisele ja kirele neidiste järele –, mõlemal omal kombel moraliseerivalt või didaktiliselt, samas ka kelmikalt-kiusakalt, jättes lahti tõlgendusvõimalusi, jättes lahti tolle lihtsama, meelelisema mõistmise tee. 

Kusjuures: need nii populaarsed ja ajatud, meie ajaga haakuvad luuletajad on vägagi kinni ajalises, hetke vaimuelu poleemikas, reaalsete inimeste ja sündmuste juures (võiks öelda, nad on ses mõttes vägagi „sotsiaalsed”). Tõsi:  tänapäeva eriliste lähteteadmisteta lugejatele peab üht-teist selgitama, aga see ei kahanda oluliselt toda luulelusti, mida värsimeistrite tõlkevahendused meile toovad ja loovad. Nii et puht traditsioonipõhiselt ei ole Ikkyū Sōjuni luule meile võõras. Sarnane meetod, sarnane vaimsus on olemas ka Lääne luules, juba samal ajaperioodilgi, kuigi see paralleelne areng oli ilmselgelt isetekkelist laadi, mitte mingi suurema kultuurikontakti tulemus. Ajavaim võttis võimust.     

Kuid kas näiteks Üdi-Viiding polnud säälsamas? Ühtpidi sügavalt teadlik kogu me luuletraditsioonist, sääl kahe jalaga sees ja kohal, teisalt oma küsimistes kriitilisem, julgem ja valusam. Ja kas mitte Hirohall ja nende vaimukaaslased  ei astunud sama rada? Ma ei mõtestaks isegi Kivisildniku intertekstuaalseid irveid, kultuurikommentaariumina tomivaid tekste vaid pilana, esmalt ikkagi kummardusena kaanoni ees, mida siis annab voolida makaabrilt mürgisiks mõurgeiks. Kuid vaid nõnda, et iga rida, iga torge ja kuri naer annab märku: ilma selle kihita ei saaks ka mina olla luuletaja! Tõsi: Sinijärv on aupaklikum, tema tekstimaailm astub varasemaga pigem sõbrasuhteisse. Ja Vanapagana varasalv oli ammendamatu – ühtpidi filosoofilised põiked, teisalt lõppematu lugemus ja pagas tolleks teekonnaks, vihjed, varjud, viited … See on meile tuttav! See on tavaline tänapäevane tekstiloomise praktika!       

Nagu juba eespool mainitud, XX sajandil oli zen-budism ingliskeelses kultuuriruumis ühel hetkel üüratult tähtis, eks põhjus ole muidugi teatavas sõdadejärgses vaimukatastroofis ning kristlike kogukondade mõjuvõimu, tähenduse ja usutavuse märgatavas nõrgenemises – mõte surnud jumalast lehkas küllap jäledasti ning zen-budism pakkus hoopis teistsugust, värske tuulehoona mõjuvat eneseavastamisteekonda. Biitnikest biitliteni, hipidest tänaste juhtimisgurudeni on eksperimenteeritud ja ekspluateeritud. Siiralt, põnevusest, ja siis ka teistmoodi: ahnusest ja kontrolli-ihast aetuna, sest eks igasugust vaimset-religioosset (selle üle võib vaielda, kas budism ikka on religioon, ent süsteemina on tal siiski pea kõik organiseeritud religioonile omased tunnused) praktikat  annab ka kurjasti ära kasutada. Eestis on budismiga viimastel kümnenditel tegelnud ikkagi kas intellektuaalid või veidrikud. Esimesed tõsiselt, süvitsi ja teadusliseltki, teised esoteeriliselt ja sektitsi. Meil puuduvad n-ö popkultuuri fenomenid (mis on Eestis üldse popkultuur?), kes kannaksid budistlikku vaimu, tõmbaksid kaasa kõigele avatud, angažeerimata publikut. Kui meil ilmunuks aastakümnete eest enam budistlikke tekste (olnuks  seks võimalustki), oleks tänase eesti kirjanduse nägu vast veidi teine; praegu kohtame ikkagi vaid näpuotsaga viiteid, veel vähem arvestatavaid originaaltekste. Kuigi Lääne ühiskonnas, kuhu me ehk lõppeks pigem kuulume ja kuuluda sooviksime (võrreldes mongoli-tatari võimulaadi pärandiga), on zen olnud märgilise tähendusega – see on aidanud säilitada vaimset positsiooni tarbimisühiskonnas, tugevdanud religioosse mõtlemise rolli, pakkudes  konkreetset tehnikat enese eemaldamiseks mateeriamuserdusest.   

Biitnikud olid sel teekonnal muidugi ühed olulisemad naksitrallid. Nende elustiil ja töölaad oli võimendatult kogemuskeskne, seega pigem just Ikkyū luule ja lähenemisega sobivam:  see koolkond zen-budismis peab sõltumist sõltumatusest, maailmast eemaldumist samasuguseks sõltuvuseks ja paineks nagu marulisi meelelisi kogemusigi, mistõttu maailma asjust eemaldumine ei kuulu just koolkonna elulaadi juurde. Vabameelsetele Lääne noortele, Allen Ginsbergile ja Jack Kerouacile see ilmselt sobis. Sobis nende eksperimentide psühhedeelsete ainetega, sobis Kerouaci süveneva alkoholismigagi, sobis nende seksuaalselt  vaba olemisega ja ajastule pasliku vastalise ning vasakpoolse, veidi naiivse meelelaadiga. Kõik see paneb vägisi mõtlema, et kindlasti on vähemasti Ginsberg Ikkyū Sōjuni luuletusi lugenud, aga praegu ei suutnud ma tollele ta päevikuist kinnitust leida, ega ka mõnd viidet meelde tuletada. Vaimus on neil igatahes miskit sarnast. Ja muidugi: Kerouac läks isegi nii kaugele, et kirjutas oma, üsna korraliku (st allikatruu) versiooni Buddha eluloost.   

Ginsbergi lähedus Ikkyūga ei piirne sugugi meelelise ilmataju ja budismihuviga. Tõsi: tema kujundisüsteemi ja viitamisi (tihkelt astub ta dialoogi nt Whitmani, Blake’iga) on kirjeldatud  juba kui postmodernset intertekstuaalsust. Kuid Ikkyū kontekstis mõjub Ginsberg pigem sama masti mehena: ta kirjutas lihtsalt traditsioonist lähtudes, küll seda ka lammutades, sellele vastu astudes (või ka end toeks seades, sest ei saa väita, et Whitmani luulerevolutsioon enne Ginsbergi 100% võitnud oleks), aga samas teadlikuna oma kohast luuletajate reas, tos lõppematus õpetajate-õpilaste ketis. Nagu Ikkyū vihjab pilamisigi kaasaja zen-meistritele  ja munkadele, kõneleb ka Ginsberg palju oma aja poeetidest, sama koolkonna suurtest värsiseppadest, kelle seatud keelele, milles luule oli taas moodsale Lääne linnainimesele mõistetav, pole tõtt-öelda paremat asemele leitudki. Või kui, siis ehk hip-hop-luule, ent seegi on siiski vaid ühe subkultuuri ja kogukonna keel ja stiil. 

Nagu zen-budistid, küll austades õpetust, võisid Buddha enda kuju naeruvääristada (et vältida ta saamist samasuguseks takistavaks sõltuvusobjektiks nagu muud meelevõrgutajad), liikus Ginsbergki järjest eemale igasugustest pühakujudest – kui ehk ta armastet biitnikest sõbrad välja arvata – ja kõikehõlmava  vaimsuse suunas, mis laskis tal elu lõpul oma keha armetuse ja tervise viletsuse üle nalja heita, end uurida lapsiku õhinaga nagu mingit putukat puulehel. Ka Ikkyū kirjutas veel templi haigetetoas mõnusa muige ja kerge kireohkega värsse, Villon naeris meile võllapuud oodates … Võib-olla, et säärane vaimse sõltumatuse praktiseerimine toob lõpuks kaasa ka füüsilise vabanemise – aitab ületada surmapainet, toda põrgulikku pelgu, mille ori inimene  nii tihti on.      Ühelt poolt siis meeleliselt laetud kogemused ja jõuline mina-hääl, elus ja ka kirjanduses kohal-olemine, teiselt poolt oma aja ja paiga kultuuriruumist seatud luulereeglid, vorm, tsitaadid  ja dialoog nendega (teiste autoritega, oluliste tekstidega), kuulumine traditsiooni juurde, ta sisse. Taoline kogemuskeskne vaimsus iseloomustab üht osa me vaikselt vankuva maailma keelest, ta kuninglikumast väljendusvahendist – luulest. 

Ikkyū luule annab lootust: lootust üldinimliku vaimse tee võimalikkusele, võimalusele puutuda eluga kokku, kirglikult ja meeleliselt, ent elada samas ikkagi vaimust laetud, kontemplatiivsest olekust kantud elu. S.t mitte elada surmale, vaid jätta oma tants elule.  Muidugi, luulekirjanduses on too suhe veidi oksüümoronlik: ajatule s.t tajumatule ja hirmutavale, kuristikkurvale ja -kurjale saab ikkagi vastu astuda ajaga, ta kontsentraadi ja sisaldusega luules. Mis seeläbi omakorda asetab poeesia väljaspoole aega ja jääb meile vahendama inimeseks olemise kogemust. Nõnda on kirjandus ikkagi midagi rohkemat kui belletristika, kui üks kummaline grupikeskne keelepraktika: Sartre, too põrunud eksistentsialist, ei pruukinud oma arutlustes kirjanduse üle siiski palju eksida, kui leidis, et ühiskondades, mida ei valitse pimestavalt üks usk või ideoloogia, võtab luule tolle teatava lunastava positsiooni, kannab toda vaimumateeriat, mille pääle inimeseks olemise kogemus saab tugineda. Sartre ei öelnud muidugi sõna-sõnalt nii, aga umbes nõnda ta mõtles. Ikkyū kirjutab küll nagu pühamees, nagu munk, samas päästab luule ta teksti süsteemi  painest, annab sellele vabaduse, mida templiseinad ning ühiskondlikud kokkulepped ei saanukski anda. Nõnda siis: vaimne praktika saab ikkagi esmalt olla kogemuskeskne ja meeleline, nõnda ei valeta ta meile me elukogemusest, ei eksi olemise paratamatuse, ta mateeria-kesksuse vastu; ja luule ajatus peitub tema ajalisuses, tos lõngas, mis punub ta inimese elu ja kogemustejada külge.       

See võib olla üks usk, üks kõhklemisi välja öeldud veendumus, aga ega mul siin Ikkyū luule valguses paremat ka kuskilt võtta pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht