Meditatsioone Siim Kera ning Birk Rohelennu luule põhjal

Mikk Pärnits

Siim Kera, Las ma istun siin kuni orkester mängib. Toimetanud Elo Viiding, kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2011. 68 lk. Birk Rohelend, Morbidaarium. Toimetanud Jan Kaus, kujundanud Elina Kasesalu. Roheline Kuu, 2012. 112 lk. Kuna tunnen mõlemat autorit nii põgusalt kui ka lähedalt, otsustasin viisteist eurot nende uue luulekogu alla hakkama panna. Luulekogusid on mu riiulitel vähe ja ostetud just seepärast, et need on kirjutanud minu sõbrad, tuttavad ja lihtsalt kolleegid. Mõlemad said läbi loetud raamatupoe kohvikus bussi oodates ja just oli olnud selle aasta külmim päev Pärnus. Mõlemad teosed mõjutasid mind inspiratsiooni sissesüstimise näol, mis vahest saabki neile suurimaks komplimendiks selles arvustuses: tõeline looming ärgitab looma. See on hea sissejuhatus Siim Kera luulekogule keskendatud segmendi alustuseks. Mäletan Siimu ühest kaheldava väärtusega foorumist, kus oli omaloomingu nurk. Mõlemad jobistasime selle oma loominguga täis. Ta saatis mulle hiljem portsu oma lullasid, kuna mul oli juba midagi väljas. Ju siis tundusin targema inimesena neid hindama. Minu üllatuseks meenutasid tema luuletused minu omi, seda just stiililt. Mulle meeldis neid lugeda, kuna need olid minu moodi. Loomulikult soovitasin tal need kuskile kirjastusse sokutada, sest avaldamisväärtus oli neil olemas. Nüüd on tal väljas teine luulekogu, mul pole esimenegi veel trükki jõudnud. Ega ma kade ei olegi!

Siimu luuletusi kogumikus „Las ma istun siin kuni orkester mängib” läbib eneseiroonia, ennast mitte väga tõsiselt võttev joon. See on ju hea, huumorisoont on luuletajana vaja sama palju kui sõnade valdamise kunsti. Õnneks ei muiga ta enda üle liialt palju, mis oleks juba kerge poosetamise valda kuuluv tegevus. Mis hakkab tihti silma, on lõpprea kasutus. See niinimetatud lõpprida on luuletuse lõpus asuv tabav slogan, mis on justkui luuletuse punkti eest. Metapunkt ehk luuletuse point. Näiteks on mingi luuletus, mille lõpus rida „skulptoril on alati savi”. Mõtlen, kas ta on kõigepealt leidnud mõne sellesarnase teravmeelse lause ja alles siis selle ümber pikema luuletuse kirjutanud? Vahel läheb idee edasiandmiseks vaja rohkem, vahel vähem sõnu. Tuleb leida tasakaal.

Vahel juppideks hakitud, vahel üksteise peale tellistena laotud read aitavad luua mõttes rütmi, mis muudab mõne luuletuse tormavaks, mõne aeglasemaks. Teemadest jäävad valdavalt meelde teismelise kiimasusega seotud mõttelennud. Siimul on vaja keppi, aga tal on ka täiesti okei, kui ta seda ei saa. Mitu korda hüppas silma korduv sõna „kliitor”. Kui minna süvitsi, siis tundubki luuletamine talle mingi „metanuss”. Siimu rahuldus on juba sellest kirjutamine, see väljaelamata energia suunatakse edukalt loomingusse. Aga eks pärast seda luulekogu need naised ka tulevad!

Keelekasutus (he-he …) on tal ka fantaasiarikas: kombineerib kõiksugu väljendeid ja mõtleb loominguliselt. Proovisin ette kujutada, kuidas ta nende sõnamängude peale tuleb. Ilmselt ongi tegu protsessiga, kus ta istub Zavoodis või oma toas, samal ajal kui naabrid reivivad, ja kirjutab aeglaselt mingi eksistentsiaalse ängi või reaalse kiima peletamiseks luuletuse – äkki lõpeb kannatus ära või leiab vähemalt leevendust? Ka võib ta lullasid võrrelda pihkutagumisega, et pole päris vahekord, aga close enough for today. Ongi päris jube mõtelda luuletusest, mis paneb sind tundma, nagu oleksidki lugemise ajal vahekorras. Kuigi, mine tea, kuidas Siim seda reaalsust korraldab ja kujutab. Keegi väitis, et jäi 3D-filmi vaatamisest rasedaks, luuleraamatu paralleele võib vaid heas või halvas mõttes (kuidas kellelegi) ette kujutada.

Hüpates Rohelennu kaante vahele, pean mainima oma eelmist kokkupuudet tema kirjutistega. Nimelt on Värske Rõhk kunagi avaldanud tema kahe romaani kohta mu arvustused, mis polnud üldjoontes soosivad. Peale Birki sõrmede sahtli vahele löömist on aeg teha talle õnneks ka pai. See ongi selline arvustus, et võtan tema murtud sõrmedega käe ja aitan talle endale pai teha. Mulle meeldib ikka arvustusi kirjutada nõnda, et oleks sees väga vähe metafoore ja ümber teema tantsimist ning rohkem tummist asja juurde asumist.

Birki „Morbidaarium” räägib mulle elus olemisest ja sellega kaasnevast hinnast. Ohverdustest füüsilise ja hingelise ellujäämise nimel. See on palju isiklikum teos kui Siimu oma ning küllap kõige isiklikum Birki omadest üldse. Võibolla aitas luulekogu tal need tegelaste maskid endalt mingis mõttes heita ja nüüd on ta näiliselt lugeja ees paljas. Tekitab ju alasti, kaitsetu tunde, kui paljastad oma perekonnasuhted, emotsioonid ja eksistentsiaalse ängi sellisel kujul, et tahes-tahtmata on rusuv.

Birk on muidugi teadlik sellest rusuvusest, aga hui teda kotib. Ta tunnistab seda ja elab sellega. Nüüd, umbes keskeale lähenedes, heidab ta pilgu oma minevikku ja pühendabki teose hüvastijätukirjana minevikule. Sitta see valu, naeratab, kuni hambad ristis ja veri ninast väljas. Üldteemadest saavad läbitud eesti pereelu: kahjuks ikkagi perevägivald, armastuse puudumine, kaotatud jäsemed ja hoolimatus, seda just siis viimaste põlvkondade näitel. Tundub, et tema vanaisad ja vanaemad olid normaalsed inimesed, kes kannatuste kiuste said hakkama ja soojendasid tema südant. Läbinud Birkiga hiljaaegu kirjaniketuuri, on minu mulje kinnitanud teadmist, et tema eeskujudeks pole luuletajad või kunstnikud, vaid tema vanaema. Kui tema vanaema oleks kunagi milleski alla andnud, poleks seda raamatut ja poleks ka Birki.

Tema teoses pole sõnadega mängimist või eksperimenteerimist. On otsekohesus, mis teeb ta haavatavaks, ja on tunne, nagu saaksid osa millestki isiklikust täiesti halastamatult. Nagu oleksid sattunud peale kellegi peretülile ega saa välja, sest see käib su korteriukse ees. Ootad, kuni saab läbi. Muidugi pole see mõeldud halvas mõttes, kuna „Morbidaariumi” ideeks pole panna inimene kannatama või ebamugavasse olukorda. Empaatiline lugeja tajub lihtsalt inimlikku karjet/sosinat läbi Birki naeratuse.

Identiteediküsimus on samuti põletav teema, kus Birk toob esile ühiskonnas vajalikud maskid/kestad ning soovi olla miski muu kui naine: olla tugev mees, kelle tunded on rohkem kanapersed, mitte Birki naiselikud roosid. Seetõttu on ta luulekogu modernne. Luuletajal pole üks identiteet. Ta on muljete, kohatud inimeste ja olukordade koguprodukt. Ta pole eriti keegi. Sellest teadlikuks saades oledki algselt ahastuses, et kes ma siis olen? Reklaamibüroo mutrike, jõusaalifanatt, emane, küünik, luuletaja või läbikukkunud perekonna jääktoodang? Või oma vanaema lootus paremale tulevikule, kannatustest karastunud inimene (mitte naine ega mees), kameeleon või ikkagi luuletaja?

Muidugi teab tark inimene, et Birk on need kõik korraga ja igale olukorrale vastab ka mask. Mulle meeldib ette kujutada, et olen vahel tema maskide taha näinud ja paar minutit olnud koos tõelise temaga. Tõeline Birk on täpselt tõelise Miku nägu, mis on täiesti normaalne. Kuhu ja milleks areneb Birk Rohelend? Mina ja Siim Kera oleme veel minu arust Birki olemuspunktist kaugel. Rohelend on aga mingis muutuse faasis, kus tehakse elust kokkuvõte ja pannakse see siis kuskile tolmu koguma. Birki elus on olnud palju sitta, aga see on olnud ainult sõnnikuks tema kenal kartulipõllul. Elujaatav läbi kannatuste, kui väga kiirelt kokku võtta arvustuse põhiidee. Sitahunniku peal kasvab kena roosike.

Kuigi loominguliselt olen lähedasem Kera toodanguga, siis inimlikul tasemel siiski oma kalli Birkiga. Ta ei jäta kannatamist ja seega oma loomingulisuse väljendamist, sest ilma selleta lööks meeleheide üle pea kokku. Kirjuta veel armastusest, Birk, ja kannata naeratades. Ma olen sinu kõrval kuri ja terav, nii leiad lähedaste abil oma elus tasakaalu. Siimuga on asjad lihtsamad, kuna ta istub alles Zavoodis ja pole lapsi valmis keppinud. Aga, noh, eks see luulekogu on ka üks ajukepi vili, nii et lõpuks on kõik rahul/rahuldamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming