Mati Sirkli kõne Gundolfi autasu kättesaamisel

Mati Sirkel

Ilma mingi perekondliku või mingi muu ettemääratuseta panin ma end 1967. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis kirja saksa filoloogia üliõpilasena. NB: filoloogia, mitte germanistika. Praktilise meelega inimeste silmis olid üksnes inglise või koguni prantsuse filoloogid veelgi rumalamad ja naeruväärsemad, sest mida võisid nad siis hiljem kõigi nende teadmistega muud peale hakata kui ainult kooliõpetajaks saada. Saksamaa puhul oli ju olemas vähemalt SDV, ehkki minu esimene külaskäik sinna leidis aset mitu aastat pärast ülikooli lõpetamist. Me õppisime saksa keelt nagu vanakreeka või ladina keelt peaaegu ainult raamatutest. Üheks seletuseks minu valiku motiivile võiks olla l’art pour l’art põhimõte: omal vastutusel süvenemine „kõigele vaatamata” ja „kõige kiuste”! Mul oli õnne nn spetsialiseerumisega, milleks oli kirjandusteooria. See päästis mind nõukogude pedagoogika koormast ja kindlustas mulle pärast ülikooli lõpetamist 1972. aastal töökoha Tallinna Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusteooria sektoris. Teadmata midagi kirjanduslikust tõlkimisest, asusin viimastel õpinguaastatel vabast tahtest ja suure vaimustusega Hermann Hesse „Stepihundi” kallale. Varem olin juba avaldanud ülikooli ajalehes Kafka loo „Kütt Gracchus”, mis oli mu esimene publikatsioon. Ma pakkusin „Stepihundi” käsikirja teenekale Loomingu Raamatukogule ja see lükati tagasi kui liiga oskamatu. Kuid keegi oli oma käsikirja kokkulepitud tähtajaks toomata jätnud, perioodilises sariväljaandes ähvardas tekkida lünk, ja toimetajale, praeguseks õndsale Lembe Hiedelile tehti ülesandeks minu käsikiri korda panna. Seda ta oma isetul viisil ka tegi, nii et raamat ilmus ja sai lausa bestselleriks. Nii tekkis mul esimene taip tõlkimise problemaatikast, ma sain õppetunni, mis oli valus, aga väga kasulik, ja laskis mul sellele kutsele truuks jääda.

Pärast mitmeid vahelduvaid töökohti, kõik need kuidagi saksa keelega seotud, nende hulgas ka aastane leping Tartu Ülikooliga 1975. aastal anda saksa kirjandusloo kursus A-st Y-ni, mida ma ka tegin (aga ei iial enam!), hakkasin ma vabakutseliseks tõlkijaks ja pühendusin sel ajal ennekõike Kafkale. 1983. aastal ilmus Kafka 100. sünniaastapäevaks väike jutuvalik „Öösel”. Muuseas: juba 1962. aastal oli koos „Aruandega akadeemiale” ilmunud „Metamorfoos” esimese Kafka tõlkena Nõukogude Liidus, ja 1966. aastal järgnes „Protsess” – jah, see lühiaegne Praha kevad! Mina pühendusin Kafka romaanidele, seega „Ameerikale” ja „Lossile”. Taas koostöös Lembe Hiedeliga said tekstid valmis. Tuli leppida kompromissidega: üks neist oli kirjastuse enesetsensuuri korras sõna „jumal” väljavahetamine Max Brodi järelsõnades kõiksuguste selliste vastu nagu „transtsendents”, „igavene” jne. Kuid sellestki polnud mingit abi ja 1985. aastal, kui raamat oli juba kujundatud ja trükivalmis, käratas Moskva rangelt „ei”. Tuli loota parematele aegadele ja jääda valvele. 1987. aastal olid siis asjad lõpuks niikaugel ja kolm romaani ilmusid koos pikema järelsõnaga.

Mul on meeles üks peaaegu müstiline episood. Ma elasin oma ateljees, ametlikult elamiseks kõlbmatul pinnal Tallinna vanalinnas, istusin ühel soojal suveööl pööningul otse plekk-katuse all ja ragistasin oma igivanal Remington Portable’il just seda lõiku „Ameerikast”, kus Delamarche’i ja Robinsoni läbi pekstud Karl Rossmann toibub Brunelda rõdul New Yorgis, märkab teisel pool tänavat ühte töösse süvenenud tudengit ja astub temaga vestlusse. Järsku kuulen ma justkui väljast kostvaid hüüdeid. Ma pistan pea aknast välja ja otse enda vastas – tänav oli väga kitsas – märkan teist pead, mis mulle (vene keeles) ütleb: „Kuule, sa ei lase vaesel juudil magada”. Vaikus. Seejärel: „Aga see on vist su töö või?” Ma jaatan. Siis: „Noh, kena on, veel üks tund, aga siis olgu lõpp!” Ja nii sai ka tehtud. See võis olla aastail 1983/84. Muuseas asus minu „stuudio” otse restoran Euroopa kohal ja mul oli igal õhtul tasuta tantsumuusika à la „I just called to say I love you”. Pärast pööret sai Euroopast McDonald’s ja iiri pubi O’Malley’s (praegu Shamrock) ja minu punkrist copyshop Jajaa (praegu juba juuksurisalong).

Et Kafkaga lõpule jõuda: 2002. aastal ilmus 600-lehelüljeline köide „Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood”, mis tõesti täidab seda, mida lubab. Ma lisasin traditsioonilisele kaanonile ja ka teiste varem tõlgitule umbes 40 teksti fragmentidest ja päevikutest, mis minu meelest ei jää milleski maha näiteks „Sireenide vaikimisest”. See köide sai Austria tõlkepreemia. Hiljem tõlkisin veel ka Kafka „Päevikud” ja „Kirjad”. Eesti keeles puuduvad veel tegelikult üksnes „Kirjad Felice’ile”.

Esimene tõsiseltvõetav märk sellest, et midagi perestroika’st on õhus, oli Orwelli „Loomade farmi” ilmumine 1988. aastal minu tõlkes ja EKP KK ideoloogiasekretäri eessõnaga. 1988. aastal avaldati ka esimene Grassi tekst „Kass ja hiir” ja 1990. aastal ilmus (tohtis ilmuda) „Plekktrumm”. 1989. aastal sain ma kolmekuulise DAAD-stipendiumi Straeleni tõlkijate kolleegiumisse. See oli minu esimene vabakäik vanglast ja ma kasutasin seda Grassi „Kammelja” põhjalikuks läbitöötamiseks, võrreldes seda inglise ja rootsi tõlkega. Need märkmed tulid mulle hiljem väga kasuks, sest 2003. aastal ilmus „Kammeljas” eesti keeles. 1987. aastal sain ma meistriga Riias ka lühidalt kohtuda. Tema oli tulnud oma silmaga perestroika’t vaatama, aga kuna ta tuli n-ö riikliku külalisena trummide põrinal, siis nägi ta ka täpselt nii palju, nagu talle näidata taheti.

1990. aastal lõppes mu vabakutseline elu ja ma sain rahvusvaheliseks sekretäriks Eesti Kirjanike Liidus. 1995. aastal valiti mind esimeheks ja selles ametis olin ma üheksa aastat. Ühtekokku: need olid huvitavad aastad, mil võis jälgida, kuidas kogu ühiskond ärkab valest ja kuidas ta poolhalvatud liikmed talle seejuures valu teevad. Pealegi, nagu laulab Paul McCartney: „Far have I travelled and much have I seen”. 2004. aasta aprillis pidin põhikirjakohaselt ameti lõpetama ja pöördusin tagasi oma vabakutselise liistude juurde. Selle ülemineku rõhutamiseks võtsin raamatuks kokku oma tõlgete ees- ja järelsõnad. See ilmus 2004. aasta aprillis pealkirja „Orva-aastad” all. Saksakeelsetest autoritest käsitletakse seal põhjalikumalt Kleisti, Kafkat, Hesset, Bölli, Handket, Chr. Heini, Grassi, lisaks tulevad C. M. Bellman ja W. Elsschot. 2009. aastal järgnesid „Uued orva-aastad” ja kolmas köide kasvab parasjagu.

Eraelulise pöörde markeerimiseks – ei mingit kiiret! – võtsin tegelda Sten Nadolny juba 1983. aastal ilmunud täistabamuse ehk romaaniga „Aegluse avastamine”. Oma uues-vanas sõltumatuses sain teoks teha vana unistuse ning tõlkida ja järelsõnastada Rilke „Duino eleegiad”, täide läks ka lootus kakskeelsele väljaandele. Ma usun, et just sellised tekstid – nagu hiljem ka Kleist ja Hölderlin – on väga tähtsad (mitte ainult) kapitali akumuleerumise esimeses faasis, et ei unustataks tegelikku inimreaalsust ega kaoks pilk ka glamuurkultuuri pealispinna alla.

Ametist vabanedes otsisin väljakutseid oma uues vabaduses. Aeg ühe vana soovi teokstegemiseks ehk jõukatsumiseks Musili „Omadusteta mehega” oli tulnud. Ja ma usun, et aegade muutudes on tema sõnum palju kaalukamaks läinud. Seda esindavad Ulrichi sõnad: „„Me elame ajal, mil moraal on kas lagunemas või krampides. Kuid selle maailma pärast, mis peab veel kätte jõudma, tuleb end puhtana hoida.” – „Usud sa siis, et me suudame kuidagi mõjutada, kas see jõuab kätte või ei?” väitis Agathe vastu. – „Ei, seda ma kahjuks ei usu. Kõige rohkem usun ma seda, et kui ka need inimesed, kes seda näevad, ei talita õigesti, siis ei saabu see kindlasti ja langust pole võimalik peatada!”“

Robert Musil on köitnud mind sellest alates, kui mu saksa keelest piisas tema lugemiseks, seega ülikooliaastatest peale. Oma eksemplari teosest koos „Õpilase Törlessi hingeheitlustega” sain vahetuse teel ühelt šveitsi numismaatikult, saates talle vastu vanu Eesti münte, mis tuli papi sisse mulgustada ja siis kinni kleepida, et need avastamatult kohale jõuaksid, sest selline asi oli rangelt keelatud. See Adolf Frisé paperback-väljaanne maisipaberil on praeguseks üsna kapsaks loetud, aga kolmeköitelise eesti kassettväljaande hind on jõudnud langeda 50-lt eurolt 10-le.

Mul on sageli olnud privileeg ise välja valida autorid, keda tõlkida, ja mõned kirjastused on siis ka tõlked väljaandmiseks vastu võtnud. Ma ei taha salata, et oma valikutes püüan ma teadlikult ujuda vastuvoolu trendidele ning päästa mõned klassikalised pärlid unustuse käest. Kirjastajad teavad juba, et minuga profiiti ei tee, seetõttu tuleb mul tänada ka Goethe Instituuti ja Austria Haridus-, Kunsti- ja Kultuuriministeeriumi nende toetuse eest.

Minu viimaseid aastaid on täitnud W. G. Sebald, Alfred Döblin, Jeremias Gotthelf, Heimito von Doderer, Robert Walser, Fritz von Herzmanovsky-Orlando, George Saiko, Grimmelshausen ja tema „Simplicissimus”, Walter Benjamin, Wener Bergengruen jt, nende maailm on olnud mu lemmikpaik. Praegune kõva pähkel on Hermann Brochi „Vergiliuse surm”, mis on parajasti toimetamisel.

Saksakeelne kirjandus on verminud ja saatnud minu elu ja ma olen sellele ajaloolisele juhusele tänulik. Sellel kirjanduslikul aardekambril pole põhja all ja mulle veel jäänud aastad on täidetud huvitavatest väljakutsetest, mille tahaksin meelsasti vastu võtta, ja aidaku mind seejuures „transtsendents”, „igavene” või Goethe sõnul see „ülemine valitsev”.

Mu daamid ja härrad!

Ma tänan südamest Saksa Keele ja Kirjanduse Akadeemiat ja selle auhinna žüriid mulle osaks saanud tunnustuse ja au eest. Olen väga tänulik ka austatud laudaatorile tema südantsoojendavate ja ajendist tingitult liiga ilusate sõnade eest. Palju tänu kõigile toimetajatele, kes on mulle töös abiks olnud.

Te võite ära arvata, keda ma nüüd kergelt kohendades tsiteerin: „Ma olen igati teadlik selle erilise au kaugelenähtavast tähendusest, sest saab see ju mulle osaks eluperioodil, millal üksikinimene laseb minevikku tagasi vaadates – vahest ka veidi kahtlevalt – pilgu eest mööduda oma senistel saavutustel ning tulevikku vaadates – vahest veidi peadmurdvalt – kaalub uusi plaane ning võtab ette oma kunagiste kavatsuste teostamise. Just sel hetkel tõite te kuuldavale oma põhjendatud poolthääle ning andsite mulle teele kaasa tükikese lootust ja usaldust.”

Ma tänan selle nagu ka Teie tähelepanu eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming