Massidele tundmatu, asjatundjatele suur kirjandus

Ave Mattheus

Kümme põhjust, miks tänavune kirjandus-Nobel läks õigustatult Herta Müllerile. Sel aastal pakkus Nobeli auhindade määramine mitmeid üllatusi ja vaat et suurimat nurinat oli kuulda kirjandus-Nobeli andmise pärast rumeenia päritolu saksa autorile Herta Müllerile. „Herta who?” küsisid ameeriklased, kes lootsid muidugi juba ammu oma kuumadeks pretendentideks peetavatele Philip Rothile, Thomas Pynchonile või Joyce Carol Oates’ile.  Britid virisesid selle pärast, et jälle pärjatakse mingeid tundmatuid idaeurooplasi, samal ajal kui mitmed nende kuulsused (James Joyce, Graham Greene jt) on jäänud autasust ilma. Prantslased ei suutnud ära imestada, et viimase kuue aasta jooksul juba kolmas naine, ja venelased võtsid asja kokku sõnadega, et poliitiliselt korrektsete autorite eelistamine iseloomustab juba pikemat aega Stockholmi žürii tegevust. Ka Saksamaal ei olnud reaktsioon  Mülleri auhindamisele sugugi üheselt ülistav: monotemaatiline nišikirjanik, kvoodinaine, raskesti seeditavate tekstide autor, keda on lugenud vaid vähesed, kõlas kommentaatorite suust.

Muidugi on raske midagi öelda autori kohta, kelle loomingut ei tunta: inglise keeles on praegu lugeda neli, prantsuse keeles kolm ja vene keeles vaid üks Mülleri tervikteos, lisaks veel näpuotsaga luuletusi ja jutustusi.  Kuid need, kes teda on lugenud, juubeldavad ülevoolavalt ja räägivad, et tema autasustamine tähendab kirjanduse triumfi. Kuna ka eesti lugejal ei ole seni võimalust olnud Herta Mülleri loominguga tutvuda, kasutan juhust, et arutleda selle üle, miks läks seekordne kirjandusNobel siiski õigele autorile. Esimene ja kõige olulisem põhjus, miks Müller on Nobeli preemia ära teeninud, seisneb selles, et ta lihtsalt on maailmaklassi kirjanik.  Tal on oma ilmeksimatult äratuntav loominguline käekiri ja temaatilises plaanis lahkab ta skalpelli teravusega inimeksistentsi põhimaatrikseid. Sõprus ja usaldus ning selle kuritarvitamine, inimeste muserdumine ja murdumine diktatuuri- ja defitsiidiühiskonnas, vaimne ja füüsiline vägivald, hirm ja võõrandumine, mis saab alguse juba vanematekodust.

Kuigi Mülleri teostes kujutatud välismaailma sündmused on üsna masendavad ja depressiivsed  – tema noorepõlve kirjanduslik eeskuju oli Thomas Bernhard –, jagub tema tekstidesse ka helgeid, humoorikaid ja fantastilisi momente. Need seostuvad enamasti minategelase sisemaailma kaardistusega. Tema unistuste, unenägude ja fantaasiapiltidega, mis on esitatud väga kujundirikkas keeles. Mülleri loomingule ongi ühelt poolt iseloomulik välismaailma asine, napp ja kalk kirjeldus ning teiselt poolt keskse tegelaskuju hingemaastike lüüriline  assotsiatiivsus.     

Keele ilu ja vägi

Teise põhjuse, miks peaksime Mülleri võidu üle rõõmustama, võib kokku võtta sõnadega: seekord võitis kirjandus, mis pakub tõelist keeleilu. Jah, just maagiline ja metafooriderohke keel on see, mis tähelepanelikku lugejat Mülleri tekstide juures kõige rohkem võlub. See on keel, mis ammutab oma väe kirjaniku sünnikoha, Rumeenia Banati piirkonna švaabide arhailisest saksa keelest, mis oma otseütlevas lihtsuses on säilitanud ürgse kujundlikkuse. See on keel, mis on täis ootamatuid assotsiatsioonikette, maagilis-realistlikke tegelikkusepildistusi ja keelemängulisi sõnakompositsioone. Ja kohe kindlasti on see keel, mis teeb  tema teoste tõlkimisest paraja köietantsu. Ebalust tekitavad juba pealkirjad: „Der Fuchs war damals schon der Jäger” (1992, e. k „Rebane oli tookord juba jahimees”), „Angekommen wie nicht da” (1994, e. k „Saabunud nagu mitte seal”), „Herztier” (1994, e. k „Südameloom”), „Atemschaukel” (2009, e. k „Hingetõmbekiik”), tekstisisesest kujundikaskaadist rääkimata.

Mõnikord pakuvad Mülleri tekstides esinevad vanamoodsad keelekujud ka koomilise  efekti, nagu näiteks jutustuses „Külakroonika”, mis ilmus esikkogus „Niederungen” (1982, tsenseerimata 1988. a e. k „Madalikud”). Selles annab minajutustaja ülevaate oma koduküla elust, kus tavatsetakse paljusid asju nimetada omakandi moodi: „lastevanemate koosoleku” asemel räägitakse „lastevanemate nõupidamisest”, „juuksuri klientuuri” kutsutakse „raseerimiskülalisteks” ja maja kõige esinduslikumat tuba „ekstratoaks”. Muige kutsub esile  ka ümbritseva nägemine lapse silmade läbi – vanni kasutamise järel vette hulpima jäänud mustuserullid ei ole ju midagi muud kui hallid nuudlid …

Kuigi Herta Müller on öelnud, et ei usalda keelt, kuna see ei võimalda tal öelda seda, mida ta öelda tahaks, ja mõnikord oleks parem, kui keel ta üldse rahule jätaks, on ta samas jälle veendunud, et tõde tegelikkuse kohta saab päevavalgele tulla ainult kunstilise  võõranduse kaudu, sest „sõnadega, mis keelel, tuleb [valskus, rumalus, vägivald, inimvihkajalik terrorirežiim jms – A. M.] puruks tallata nagu jalgadega muru”. „Kirjutamine on ainus, mis mulle tuge pakub,” ütles ta ka Nobeli auhinna väljakuulutamise järel pressikonverentsil. Kolmas põhjus, mis paneb mu Mülleri pärgamisele kaasa juubeldama, on teadmine, et temaga tõsteti pjedestaalile autor, kellele kirjandus on lakkamatu eksperiment ja lugeja pidev proovilepanek. Mülleri tekstid ei paku tavapäraseid narratiive, nii et lugu esitatakse kronoloogilises või loogilises järgnevuses, vaid fragmente, mille sisuks on kord väliste sündmuste lakooniline sedastamine, kord hingemaastike lopsakas ja pilditäpne kajastamine.

Kirjaniku tegelaste sisemaailm on kohati nii intensiivne ja värvikas, et seda tuleb taltsutada. „Rahusta oma südameloom maha, sa oled täna liiga palju ringi rahmeldanud,” ütleb vanaema  minajutustajale romaanis „Südameloom” ja seda tuleb teose kangelannal endale meelde tuletada ka siis, kui tema ja ta kaaslaste vastupanuaktsioonid Securitate-meeste omavolile hakkavad ohustama nende eksistentsi. Mülleril on tekste, kus kogu inimese senine elu, samuti ängistav tulevikuperspektiiv mahub ära ühte trammisõitu, mis viib julgeolekuteenistusse ülekuulamisele („Heute wäre ich mir lieber nicht begegnet”, 1997, e.  k „Täna poleks tahtnud end kohata”). Samuti on ta veendunud, et elust sunnitöölaagris ehk „eksistentsi nullpunktist” saab rääkida vaid ääri-veeri, seoses asjade või meeleoludega, mis ikka ja jälle mälust esile kerkivad, sest „nulli ammuli suu saab vaid süüa, mitte rääkida” („Hingetõmbekiik”). Loomavagunibluus, näljaingel, kamm, mis peab kinni juuksed, aga mitte täid, luujanahaaeg, päevavalgusemürgitus … kui nimetada vaid mõnda laagrielu püsitunnust. 

Aja- ja ruumitasandite segipaiskamine, metonüümiline kujutustehnika, asised ja napid väliselu kirjeldused vaheldumisi fragmentaarsete fantaasiaküllaste mälupiltidega, oma ümbruse tajumine süüta lapse silmade läbi, metafooririkas keel – need on Mülleri kui eksperimentaalse proosaautori kvaliteedid. Kuid tema loominguliste katsetuste hulka kuuluvad ka käär- ja postkaartluuletused ehk teksti- ja pildikollaažid, mis on koondatud  luulekogudesse „Im Haarknoten wohnt eine Dame” (2001, e. k „Juuksekrunnis pesitseb üks daam”) ja „Die blassen Herren mit den Mokkatassen” (2005, e. k „Kahvatud härrased mokatassidega”). 

Kirjandus kui poliitiline seisukohavõtt

Neljandaks jõuan selle juurde, mida kiputakse Mülleri loomingu puhul esikohale seadma: ta kirjutab poliitilistel teemadel, täpsemalt öeldes oma dissidentlikust elust Ceauşescuaegses Rumeenias, koletutest kuritegudest, mida diktatuurirežiim lihtsate inimeste kallal toime pani, Nõukogude sunnitöölaagritest,  kuhu pärast Teist maailmasõda deporteeriti Rumeenia sakslasi ainult sellepärast, et tegemist oli sakslastega, pidetusest ja hüljatusest, mis saadab inimesi, kes on pidanud ajama juuri võõrasse pinda. Poliitiline seisukohavõtt ei ole kindlasti kirjaniku loomingu kitsaskoht, vastupidi, see on keelemaagia kõrval tema tekstide tugev trump. Müller on autor, kes on näidanud, et kirjandusel on jätkuvalt ühiskondlik-poliitiline mõõde, räägitagu selle tähtsuse kadumisest tänapäeva maailmas, mida tahes.

Tema jutustused, romaanid ja esseed toovad päevavalgele teod, mille üle tahaksid paljud vedada vaikuseloori, avavad halastamatu aususega inimvihkajaliku süsteemi mädapaiseid ja kinnitavad, et kedagi ega midagi ei unustata. Meile siin Eestis on eriti tähtis see, et Mülleri mälu- ja traumatööd, mis seotud küll kitsalt Rumeeniaga, saab laiendada igale kommunistliku diktatuuri all kannatanud Ida-Euroopa  ühiskonnale. Ja see on viies ja ka kuues aspekt, miks minu meelest läks tänavune kirjandus-Nobel õigele autorile. Kui me ei suuda maailmas kuuldavale tuua oma autorite „süüdistuskõnesid” kommunistliku terrori vastu, olgu need siis pärit Ene Mihkelsoni, Viivi Luige või kellegi kolmanda-neljanda sulest, siis olgem tänulikud, et Herta Mülleril on see õnnestunud. Kommunismi kuritegude hukkamõistmisele europarlamendis sekundeeris  Stockholm kiiresti ja väärikalt! Ja loodetavasti jõuab vastse nobelisti teoste tõlgete kauduIda-Euroopa spetsiifiline ajalookogemus ka kõige kaugemasse maailma nurka. Mülleri loomingu poliitilisusega seostub ka seitsmes põhjus, miks väidan, et auhind läks õigele inimesele.

Nimelt on tegemist autoriga, kellele ei ole traumaatilise ajalookogemuse läbitöötamine ainult poeetiline väljakutse, vaid see on lahutamatu tema kui kodaniku ja inimese enesemääratlusest.  Müller on ühiskondlikult aktiivne või, nagu öeldakse, tsiviilkuraasiga autor. Juba tema Saksamaale emigreerumise lugu räägib sirgeselgsusest ja aususest: ta ei nõustunud julgeolekuga koostööd tegema, kannatas seetõttu aastaid töötuse, jälitamise, laimu, pealt- ja ülekuulamise käes, kuni tal võimaldati lõpuks 1987. aastal Rumeeniast lahkuda. Kui Saksamaal 1992. aastal neonatsid tänavatel oma meelsust avaldasid ja asüülitaotlejate  ühiselamud põlesid, pidas Müller koos ametikaaslastega viimaste juures kirjanduslikke solidaarsusõhtuid. Ta on võtnud ajakirjanduses sõna sisserändajate teemal ning jaganud arvukatel seminaridel, loengutel ja kirjandusõhtutel oma võõrsil ja võõrana elamise kogemust. Sakslasena Rumeenias ja rumeenlasena Saksamaal on tal nii mõndagi öelda sildistamise, vähemusrahvuste õiguste ja võõraviha kohta nii omaaegses Rumeenias  kui ka tänasel Saksamaal. Alles möödunud suvel hoiatas Herta Müller nädalalehes Die Zeit oma kaaskodanikke selle eest, et Rumeenia kunagine julgeolekuteenistus Securitate jätkab tegevust.

Tõsi, uue nime all, kuid suures osas vana kaadri ja hästi sisse töötatud omaaegsete meetoditega. Autor, kes ei sulgu oma elevandiluust tornikesse, vaid võitleb ebainimlikkuse, vägivalla ja ülekohtu vastu kõikvõimalikul moel, on äraütlemata sümpaatne.  Kaheksandaks tahan esile tõsta seda, et Herta Mülleri tunnustamine tähendab ka naiskirjanduse, s.t naiste loodud tekstuaalse tähenduse väärtustamist. Kuigi Müllerit ei saa pidada feministlikuks autoriks, on ta enamasti oma teoste keskmesse asetanud naised, nende mõtte- ning tundemaailma. Võiks lausa öelda, et oma loomingus mängib ta läbi naise elu erinevad perioodid, alates teismelisest plikatirtsust („Madalikud”) ja tudengineiust  („Südameloom”) kuni ametialast eneseteostust ja isiklikku õnne otsiva küpse naiseni („Rebane oli tookord juba jahimees” jpt). Punase joonena läbivad Mülleri tekste naiste omavahelise sõpruse, põlvkondadevahelise suhtlemise, aga ka naistevastase vägivalla teema.

Asjaolu, et juba kolmandat korda viimase kuue aasta jooksul peetakse maailma ihaldatuima kirjandusauhinna vääriliseks naist, räägib sellest, et vaikuse ja  ignorantsuse müür naiskirjanduse ümber on hakanud murenema. Üheksas põhjus võib küll kõlada otsitult, kuid pean seda siiski mainimisväärseks. Herta Müller on nii saksa kui rumeenia kirjanduse osa. Ta kirjutab küll saksa keeles, kuid Rumeenia inimestest ja oludest ning ka tema isikupärane stiil on vormunud ja küpsenud just Rumeenias. Seega kuulub ta mõnes mõttes väikese kirjanduse esindajate hulka. Kui  nüüd Nobeli auhinna kirjandusžürii on hakanud märkama väikeste rahvaste suurt kirjandust, siis võiksime meiegi väikerahvana selle üle uhkust ja rõõmu tunda. Ja lõpetuseks, andke mulle andeks mu veidi kitsarinnaline, kuid siiski mureliku alatooniga lausutud mõte.

Germanistina on mul hea meel, et tänavuse kirjandus-Nobeli võitis saksakeelne autor, sest see näitab saksa keele väljendusrikkust ja elujõudu. Pole mingi saladus, et saksa keel ja kultuur on viimastel aastatel kaotanud kogu maailmas tublisti mõjuvõimu. Milleks meile see saksa keel, kui inglise keelega saab palju paremini hakkama, ütlevad ka paljud Eesti lapsed. Kuid kas või selleks, et see on keel, milles räägivad maailmakirjanduse tipud, nagu viimase kümne aasta jooksul on näidanud nii Günter Grass, Elfriede Jelinek kui nüüd ka Herta Müller.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming