Marjul

LAURI SOMMER

Vastu jaanipäeva tuli selline vaba õhtu ja ma mõtlesin, et lähen korjan sealt välult lastele maasikaid ja enne vaatan natuke niisama metsa. Nyyd Sa ytled, et milleks minna metsa maasikale, kui meil olid kõik põlluääred neid täis. Õige, aga sellel asjal on ka tagakylg. Sealt välu maasikad said natuke hiljem valmis, aga olid magusamad kui avamaal kasvanud. Ju seal oli midagi maa sees, mis selle maitse selliseks tegi. Kas kellegi hea inimese haud või mõni soodus aine mullas. Ja maitses sisaldus muidugi ka sinna minek. Rajad. Need, mis põua aegu on helepruuniks või valkjaks kuivanud pehme samblaga. Nad on nagu mingi muistne käijate kaart. Mõnel minnes on alati kerge samm ja teisel on ikka risu ees ja endas ka nagu takistused. Võib-olla lookles mõni sealt juba siis, kui selle metsa asemel oli alles lage sõõrumaa, või veel eelmise metsagi ajal.

Ma ei tea, kas ma kõnnin sarnase sammuga nagu mõni, kes sealt enne läinud on. Ise olen ka paar tykki sisse talland. Kaugematel käänakutel murdsin kodupoole suunas oksi ja sidusin riidenartse. Yks rada läks tohutu vana välgulõhega kõivu manu. Seda puud enam ei ole ja mets on ka ymbert ära raiutud, valus, kui meelde tuleb, aga ju seal mõni mu jalajälg ikka jaaniööl sõnajalgade sees helendab. Ja ega marjad või põnevused ju alati radade ääres ei ole. On olnud ka seda, et lähed rajalt viis sammu eemale mõnda laanelille võtma, tahad tagasi astuda, aga nagu ymber pööratakse kõik. Ei tea. Ei tea, kus oled. Aga mis sest. Kusagil ikka.

Taevas oli sellel õhtul pidulik, rohi juba kõrge ja muidugi metsa all palju põdrakärbseid ja parme. Aga see oli harjund värk, ma ei hoolind nendest midagi. Sain heinamaa veerde, esimesed puud astusid ligi ja nende all oli teine õhk. Vaatasin niisama hajameelselt ringi. Radu oli mitu, mida võis minna. Kõhutunne ytles, et seal minu välul peaksid maasikad kypsed olema. Ma olin seal käinud õite aegu. Kui on selline hele ja hooletu kevadine päike, siis need õied ikka kumendavad seal lagendikul. Vanaema Darja oli ka öelnud seda, et „kelle õisi imetled või hea sõna ytled, selle taime vili kasub pärast jõudsamalt“. No ma vahtisin neid niisamagi. Keegi teine seda kohta ei teadnud meiekandist, aga kui hiljaks jääda, siis võivad kas karu või putukad Sul kõik nina eest nahka panna. Krimpsus ja näritud raisamaasikas on kurb pilt. Teda võib põõsaga koos hädapärast tee jaoks korjata, aga siis tuleb arvestada, et tuleb siuke, heh, vanatydruku tee. Mu maasikameel ytles, et marjad on täiskypsed. Nii et pidi minema.

Kaheliitrine mannerg oli vana kleidivööga kaela seotud, suurrätt peas ja lõua alt kinni, pikkade varrukatega kleidi all dressid, sokid kaloskite peale pandud puukide vasta. No nagu see minek ikka on. Puude all oli veel sellist leplikku valgust, mis tyvevarjude ymber kollast joonistas. Jumalik õhtu, väga kerge õhuga. Tolmukybemed hällisid aasa kohal ja sammal oli rajal pehme. Siuke omaette pyhadetunne, kui on vagane lugu ja midagi Sinu elus ei häiri Sind.

Ja siis ma nägin, et seal lagendiku veeres, vana kõo alla kaardunud ladva otsa peal istub mingi suur hallikas lind. No haigru moodi oli, aga haigrust kuidagi veel poole suurem. Vaat kus piraki jah! Ei tea, kes ta oli. Silmad olid nagu mingist rohekast klaasist ja iiris keskel pärlikivi karva. Hakkasin tema poole hiilima, et paremini näha. Aga ma vahtisin nii suurte silmadega seda ta pikka heledat nokka ja tiibu, mida ta tasakesi sabistas, et ei vaadanud ette. Jalg jäi yhe juure taha ja mahagi kukkusin. Lõin pea vastu männikändu päris kõvasti ära. Seal kohal oli kuusiku all mingi ammukadunud talu mõisaaegne ristikivi ja kui ma siis ennast keerasin, siis see lesis seal ysna mu pea kõrval. Võibolla ainult kymme sentimeetrit eemal. No napikas ikka, õnn. Muidu oleks olnud nagu laulus, et „ukla vällä oiussigi“.

A see kännu koksna ikkagi tegi mu peaga midagi. Ma hakkasin kuulma nagu mingit väga kauget kuminat. Oli selline täitsa tundmatu hääl, ei loomulik, ei ka masina tehtud. Ma mõtlesin, et mis seda kyll teha võiks ja vahtisin otsides ringi. Tundus, et see leierdamine tuli linnu paokil noka vahelt. Ja heli kuidagi liigutas mind endale lähemale. Ma läksin selliste… praegu enam ei saagi teha, pikkade, hõljuvate, paarimeetriste sammudega. See nokk oli tõesti nagu viltune elevandiluust torn. Lind sahmas niiviisi aegamisi tiibadega ja oligi maas minu ees. Tegi noka pärani lahti. See avanes nagu uks, täitis vaatevälja, läks niiviisi lupsti laiemaks, kuni muud ymber enam ei näinudki. Olid ainult valkjad astmed, mis keerdtrepina ylespoole läksid.

Võtsin räti peast, panin selle ukselävele ja hakkasin astuma. Läksin trepist yles ja samal ajal ka helisse. Ega see heli valju ei olnud, oli just paras ja mõnus ja läks sedasi minu sisse, nii et enam ei kuulnudki teda, ainult teadsid, et ta kusagil on. Õige tykk aega tõusmist oli. Mõtlesin endamisi, et nyyd peaksin kyll juba kolm korda puude latvade kõrgusel olema. Seinas oli vahel ka mõni pikk pragu, aga sellest ei paistnud midagi, immitses ainult natuke udu, mis sisse auras ja nokatornis edasi-tagasi voolava linnu sooja hingeõhuga segunes. Ja siis ma sain lävele, mida ymbritsesid koltunud kirjud rohud ja pilla-palla midrililled. No taevane aas oli või midagi siukest. Jaa. Valged noalaeva moodi pilved liikusid käeulatuses ja kui hyppasid ja käega vehkisid, siis põhjustasid pilvekihis pisikese augu ja segaduse. Nii et taevas oli taevas kaunis madalal niiöelda. Ja seal aasal siis kasvasid metsamaasikad, mis olid nagu tumepunased, peopesa suuruste valgete laikudega põhupallid. Nii pehmed, et võis nende kyljest peoga võtta ja käed pärast endapikkuste maasikalehtede vastu puhtaks pyhkida. Metsamaasikast ei saa ju inimene kunagi kyll, olgu mari mättal, köögis lauale toodud või moosis. Seal ta läheb kokku ja ega palju purgitäisi ju ei jaksa korjata, ikka paar marja korvi ja paar suuhtõ. No kui lastele korjan, siis kolm korvi ja yks endal. A mehele läheb yks korvi ja kolm suuhtõ, heh-eh. Metsmaasik, ta on suve kõige õigem punane minu meelest. Noh, kui ta päikest saab. Varjus kasvades ta on kurb ja ei võtagi magu manu. Aga mul sai tookord ainsama korra elus neist ka villand.

Vohmisin kahe suupoolega õkva nagu naabri kass võõrast koort. Nägu oli punane, mahla jooksis juba suunurkadest kleidiesisesele. Ja tuli yles see meeldivalt vänge lõhn, millega maasikad suus sulavad või mis maast tõuseb, kui mõnele puhmale peale oled astunud. Juuksed olid pärast mitu päeva sellest läbi imbunud. Aasal oli vaikne, ei kedagi, ainult natuke tuult käis vahel läbi kasteheinte ja need ploomikõrgused längus maasikavarred ka natuke õõtsusid. Ei olnud mul seal muud tegemist. Sõin, kuni suulagi kipitama hakkas, keel tuimaks läks ja hobuse janu peale tuli. E no muudoki olõsi tahtnu yten viia! A selga ma neid ei jaksand võtta ju! Ja oma mannergusse saigi suruda ainult yhe tyki, näedsa niiviisi ääreni ja natuke yle, ja mahl hakkas seal põhjas loksuma juba siis, kui trepist alla tulin.

Kui ma tagasi noka otsa jõudsin, oli öö peale tulnud, peaaegu aasta kõige valgem. Vaatasin lävel ymber, et mis se asi on siis, aga ei lindu kusagil. Lännu. Ainult pahvak soojemat õhku oli tunda. Suurrätt ka kadunud. Juba hahetas ja udu oli samane nagu taevas. Sealt heinamaa­äärest oli ikka hea kodu vaadata – nii paljukest, kui teda nägi. Isa toas oli veel tuli yleval. Õhtuse lypsi piim oli karraga kaevu kylma pandud. Tõmbasin yles ja jõin seda yle karra ääre vist ikka terve liitri või kaks. Väga janutas. Lõug laskis natuke läbi ka ja rinnaesine sai selline punavalge. Panin mannergu kaevu taha rohu sisse peitu. Ei tahtnud nii pirakat tykki neile näidata, hakka veel seletama. Ufik käis seda nuuskimas ja tahtis vastu mannergu kylge hõõruda, aga jättis rahule, kui ka natuke piima sai. Panin siis pesuköögis öösärgi selga ja kleidi likku ja läksin tasakesi majja piiluma. Seal oli siuke ärateenitud vaikus, pika töönädala lõpp ju. Isal oli tuli põlema jäänd ja raamat seina vahele vajund. Tossas magada muidugi. Läksin veel korra pesukööki, võtsin suure puuluitsa ja tegin maasikajupi toormoosiks, panin kausiga keldrisse kylma ja enne hommikusööki riputasin veel tsukõrt pääle. Meil on ikka veel alles need ilusad Pihkva turult toodud klaasnõud. Näe, siuksed. Võisaia ja piimaga võtsime. Vennad kiitsid ja Ema limpsas keelt, lapsed ja vanatädi sõid mitu portsu. Aga Isa ytles, et mis Sa siia juurde oled pannud, ei ole nagu päris maasika maitse. Heh…

Sis ma mõtli, et sinna oleks pidanud minema vankriga. Oleks saanud kõigil omakyla põnnidel suud täis sööta ja setu sugulastel kah. Aga kuidas sõita vankriga läbi linnunoka? Sellesugust asja ei juhtu vist ka jaaniööl mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming