Marie Underi velmatud „Sonetid“

Hasso Krull: „Kui lepitakse mõttega, et klassika on igav, siis reedetakse klassika. Igaüks on oma klassika sepp ja oma Underi valaja.“

PILLE-RIIN LARM

Täna õhtul esitletakse Marie Underi esmakordselt 1917. aastal ilmunud „Sonettide“ uusversiooni. Koostajad Hasso Krull ja Carolina Pihelgas kirjutavad teose eessõnas, et „Sonette“ ei tajuta enam pöörastena, pigem on need mahedad pildikesed vanaaegsest elulaadist. Taastamaks „Sonettide“ esialgset värskust, otsustati see uuesti kirjutada. 50 sonetti sai jagatud 50 luuletajale, kes „tõlkisid“ need uuema luule keelde. Tulemuseks on kontrastne tänapäeva luule antoloogia.

Marie Under

Marie Under

Eesti Kirjandusmuuseum

Millest mure just „Sonettide“ väe kuhtumise pärast? Kogusid, mis kõnetavad tänapäeva lugejat teisiti kui kaasaegset ehk ei tekita enam sensatsiooni, võib kirjandusloost leida ju muidki.

Hasso Krull: Kirjandusklassika pärast pole vaja muretseda. Klassika seisab enda eest ise, ta hõõgub aeglase leegiga arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes, ja on igaühe oma asi, kas ta selle üles leiab või ei. Underi „Sonetid“ on siiski mitmeti erandlik raamat. Kõigepealt on ta modernse kirjanduse teetähis: siin on rohkesti intiimseid pihtimusi, avameelset erootikat ja metafoorset keelemängu, mida varem sellises kontsentratsioonis kuskil polnud. Luuletaja enesepilt on täiesti uus, see on häbenematult individualistlik ja estetistlik teos. Teiseks on „Sonetid“ kõigis uuemates väljaannetes tugevasti tsenseeritud. 1958. aastal oma „Kogutud teoseid“ toimetades tegi autor ka sisulisi parandusi (küllap aitas teda Artur Adson, kes oli juba varem filmiinspektorina kombluse järele valvanud). Nii ongi teosest olemas kaks versiooni, üks hästi tuntud, teine aga unustusse vajunud. Ometi on unustusse vajunud versioon märksa põnevam ja vastuolulisem. Ka saja-aastane keelepruuk ja kirjapilt on tänapäeval omaette väärtusega, hilisemal redaktsioonil pole selle kõrval õiget jumet.

Sellele kirjandusloolisele kaksikelule tahtsime tähelepanu juhtida. Siiski polnud see teose valikul peamine põhjus. Tegemist on ju radikaaltõlkega, kus luuletusi tõlgitakse eesti keelest eesti keelde. Saja aastaga on keelepruuk, kontekst ja luulekäsitus tugevasti muutunud, aga suur hulk eesti keele sõnu on ikka samad! Kui tekste tõlgivad erinevad luuletajad, peab aluseks olema mingi standard, mille taustal nende nägemused selgesti eristuma hakkaksid. Selles mõttes on „Sonetid“ ideaalne lähtepunkt, sest sonetivorm annab ühetaolise eeskuju, kust see divergents võiks alguse saada. Kuigi idee oli küpsenud juba kaua, saime viimase tõuke Sharmila Coheni ja Paul Legault’ raamatust „The Sonnets: Translating and Rewriting Shakespeare“, kus on tänapäeva luule keelde tõlgitud kõik Shakespeare’i 154 sonetti. Tõesti, sonett on suurepärane hüppelaud! Õnneks on Underi „Sonettides“ ainult 50 teksti, see on palju mõõdukam arv ja raamat püsib tänu sellele ka paremini koos.

Kuidas kohtusid sonett ja luuletaja? Kuidas kujunes nii, et just kiwa alustab ja Jaan Kaplinski lõpetab, et „Ekstaasi“ tõlkis (:)kivisildnik, „Hardumuse“ Doris Kareva jne?

Sonett oli igale luuletajale ootamatu, sest tõlkijad ise teksti valida ei saanud. Koostajatena tuli meil valik teha kiiresti. Määravaks sai kaks põhimõtet. Esiteks, sonetti lugedes kerkis kohe silme ette luuletaja, kellele see tekst võiks anda tugeva impulsi; tihti oli luuletajaid ka kaks või kolm. Luuletaja kuju ilmus intuitiivselt, ja enamasti langes see kaemus meil kokku. Teiseks püüdsime kinni pidada kontrasti printsiibist: kõrvuti ei tohtinud jääda liiga sarnased autorid. Juba Underi „Sonettides“ on palju kontraste, ükski sonett ei korda teist.

Alguse ja lõpu panime paika kõigepealt. Kiwa tunneb väga hästi tänapäeva eksperimentaalse kirjanduse võimalusi, ja radikaaltõlge on alati eksperiment: kes võinuks raamatu algusse veel paremini sobida? Kaplinski on autoritest ainuke, kes seostub otseselt kuuekümnendate modernismiga ja kelle varasemad luulekogud ilmusid Underi eluajal. Mõtlesime, et viimane luuletus peab olema võimas, see ei või jääda teiste varju – ja asi oligi otsustatud. Aga kõik need kaalutlused tulid pärastpoole. Võib-olla kõlab see naljakalt, aga kui ühe soneti juures ilmus ühe luuletaja figuur, püüdsime kõigepealt kujutleda, kuidas ta seda teksti tajub, mis võiks talle meeldida ja mis mitte, milliste vastakate tunnetega ta silmitsi seisab jne. Ega me pikalt ei arutanud, harva muutsime otsust hiljem. Mõtlesime: luuletajad on sitke rahvas, küll nad juba toime tulevad.

Missugune tekst valmistas koostajaile suurima üllatuse?

Tõtt-öelda tuli üllatusi nii sagedasti, et takkajärgi ei oska neid võrreldagi. Underi sonettidele läheneti väga otsekoheselt, ilma järeleandmiseta, ja see tekitas kummalise kohalolu-tunde, nagu hakkaks tiheda udu seest pikkamisi välja ilmuma suure ehitise kontuurid. Alguses ajas meid segadusse, et luuletajad saatsid nii palju sonette – idee oli ju selles, et igaüks kirjutab uue teksti just talle omases laadis! Kui palju kirjutavad tänapäeva luuletajad sonette? Peagi hakkasime siiski aru saama, et Underi tekstile on omane mingi lummus, ta justkui nõiub autorid ära. Mõned läksid sellega targu kaasa, teised leiutasid nõkse, kuidas lummusest pääseda, näiteks teksti häälikuliselt ümber miksides või sümmeetrilisi kontraste kasutades (kevadest sai sügis, õielehtedest rohulibled jne). Tihti saadeti mitu radikaaltõlget korraga, jättes valiku meie teha. Lükkasime seda edasi, kuni teksti ümbrus selginema hakkas, ja valisime siis konteksti sobivama. Tõeline ehmatus saabus siiski, kui viimaks kõik tekstid kokku panime ja järjest üle lugesime. Luuletused olid hakanud suhtlema, sageli asetus kõrvuti kaks luuletust, mis teineteist täiendasid või omavahel vaidlesid, tekitades kontrapunkte. Nüüd saime aru, et Underi lummus tuli lõppkokkuvõttes raamatule kasuks. Siit sündis tõeline polüloog, lahknevate ja põimuvate häälte koor.

Kas mõttes on veel selliseid ümberkirjutusi, näiteks koostada uus Lydia Koidula „Emmajöe Öpik“?

Uue Koidula võiks tõesti kirjutada. Aga seda tehku keegi teine. Muide, „Marie Underi „Sonetid““ ei ole päris ainulaadne. Näiteks ilmus viis aastat tagasi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0“, minu meelest hästi õnnestunud teos – värss niisama diletantlik kui Kreutzwaldil, fantaasialendu aga küllaga. Samal ajal käis ka romaanivõistlus, kus oodati järge Tammsaare „Põrgupõhja uuele Vanapaganale“, kahjuks jäid seal auhinnad välja andmata. Romaaniga katsetamine on liiga töömahukas, lust võib poole peal otsa saada, ja romaani lugemine on aeganõudev tegevus. Luule on seevastu kergejalgne, vaja on vaid head ideed ja oskust see teostada: õnneks on mõnedel inimestel ka anne need kaks asja kokku viia.

Radikaaltõlge on üks tõlke äärmisi võimalusi. Aga ta pole ainus. Meil on tõlke vallas veel palju eksperimente tegemata. Veidike on sinnapoole liikunud ajakirja Ninniku „Värava“ rubriik, kus ühest tekstis on tehtud palju tõlkeversioone, liikudes algupärandist järjest kaugemale. Aga kus on näiteks „Jevgeni Onegini“ proosatõlge? Või riimidesse pandud Catullus? Tihti suhtutakse meil klassikasse liiga pedantlikult: tõelise kirjanduse tunnus olevat see, et ta on igav. Aga ei ole nõnda. Suurteosed sündisid sageli rõõmust, tihti kirjutati nad naljaga pooleks; ja vahel sündisid nad valust, ootamatult kirka välgatusena. Kui lepitakse mõttega, et klassika on igav, siis reedetakse klassika. Lähtuda tuleks hoopis põhimõttest: igaüks on oma klassika sepp ja oma Underi valaja.

* * *

Toimetaja märkus.

Intervjuu kolmas küsimus (“Missugune tekst valmistas koostajaile suurima üllatuse?”) ja selle vastus ei ole paber-Sirbis ilmunud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming