Marie Underi päevad ja ööd

Kommentaare Marie Underi ja Artur Adsoni päeviku juurde

SIRJE KIIN

Artur Adson ja Marie Under kirjanike ringreisil 1938. aastal. Eesti

Artur Adson ja Marie Under kirjanike ringreisil 1938. aastal. Eesti

Kirjandusmuuseum

Kirjandusmuuseumi „Litteraria“ sarja juba 27. raamatut „Marie Underi päevikud 1922–1957“ võime Underi päevikuks nimetada vaid tinglikult. Suurema osa sellest on Marie eest täitnud tema teine abikaasa Artur Adson, kes kinkis talle 1914. aastal sünnipäevaks kauni initsiaalidega päevaraamatu, kuhu luuletaja pooleldi vastu tahtmist hakkas kirjutama alles kaheksa aastat hiljem. Ka siis on Underi enda käega tehtud märkmed napid ning otsekui vastumeelselt kirja pandult murelikud ning alandlikud: „Ma ei ole söandanud nii luksuriöös kaante vahele ja nii ilusalle paberille kirjutada omi hädi ja muresid“ (lk 13).

Marie Underi napivõitu päevikusissekanded on esmailmunud minu monograafias „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja loomingu vastuvõtt“ (2009, lühendet kordustrükk 2011), kuid pean täiesti õigeks ja asjakohaseks avaldada Underi-Adsoni poolt ühiselt kirja pandud nn Underi päeviku aines eraldi kultuuriloolise väljaandena, sest see annab terviklikuma sissevaate meie XX sajandi kõige mõjurikkama luuletaja päevamuredesse ja öövaludesse. Tänu päeviku kahele kirjutajale saame osa mitte ainult Underi enda sisekõnest, vaid meile antakse võimalus tunda kaasa tema argieluraskustele ka empaatilise ja toetava abikaasa silmade kaudu. Need kaks monoloogi räägivad ühest: kuivõrd suur ja määrav oli luuletaja sisemine sund kirjutada, luua ning kuivõrd kannatas ta selle all, kui argiaskeldused, tervisehädad (närvid! närvid!) ja alalised muretsemised lähedaste pärast seda sel viisil ja määral teha ei võimaldanud, nagu hing tahtnuks ja sisesund käskinuks.

Kirjandusloolase Rutt Hinrikuse täpsustavad ja selgitavad reaalused kommentaarid on küll veel napimad kui Underi käega tehtud sissekanded, kuid annavad elementaarselt vajaliku faktilise taustateadmise eeskätt isikunimede ja -andmete kohta. Lühikeses ülevaatlikus eessõnas kaardistab Hinrikus nii päevikužanri olemuse (vormivabadus, fragmentaarsus, spontaansus, inkoherentsus, esialgsus) kui ka Eesti kirjanike päevikute loo, alates Kristjan Jaak Petersoni mõttepäevikust (1818), Johann Heinrich Rosenplänteri „Maa keele päevaraamatust“ (1833) ja Johann Voldemar Jannseni päevikust 1839–1854. Viimast peab Hinrikus üheks varasemaks näiteks päevaraamatust kui enesekontrolli vahendist ja pihitoolist. XIX sajandi lõpust tõstab uurija esile Lilli Suburgi ja Elisabeth Aspe päevikud, XX sajandi algusest aga Oskar Kallase nooruspäevikud, Jaan Jõgeveri kiirkirjas päevikud ning Johannes Aaviku noorpõlve prantsuskeelsed päevikud. Paguluses kirjutatud ligi tuhandel leheküljel Johannes Aaviku päevikut „Ideepe“ nimetab Hinrikus tõeliseks „unistuste ja kujutluste päevikuks“, mis on täis fantaasiat ja põgenemist ideede ilma. Võrreldes Gustav Suitsu või Friedebert Tuglase nappide ja fragmentaarsete elulooliste märkmetega, on Johannes Aavik tõeline päevikukuningas, kelle loomingus just päevik võiks etendada suuremat rolli, kui seda seni on märgatud.

Nõustun Hinrikuse järeldusega, et Aino Kallase ja Karl Ristikivi enesekesksed ning dramaatilised kujutluste, hirmude ja armude päevikud on saanud osaks nende loomingust. Rootsi eestlaskonna kroonikatest on avaldatud Helmi Rajamaa ja Voldemar Kurese päevikud. Hinrikus tõstab samuti esile Aino Suitsu tundliku eheda päeviku, mis annab palju juurde Gustav Suitsu loomuse ja loomingu tundmiseks.

Kahjuks on Hinrikuse päevikuloolisest ülevaatest välja jäänud üks (meie) kirjandusloo säravamaid ja pikaajalisemaid päevikuid: Ivar Ivaski 56 köidet käsikirjalist päevikut, peetud aastail 1964–1992, millest kirjandusmuuseum on ju ka samas „Litteraria“ sarjas katkendeid avaldanud.1 Ivaski päevikud kujutavad endast – ja mitte ainult minu hinnangul – lausa üht maailmakirjandusloo pärlit ja varamut mitmele keeleruumile (eesti, inglise, soome, saksa, austria, hispaania, prantsuse jt). Ivask ise pidas pikka aega peetud päevikut oma elutöö oluliseks osaks, tema eeskujuks oli austria kirjandusklassiku Heimito von Dodereri isik ja päevik.

1987. aastal avaldas Ivask peatoimetajana ajakirja World Literature Today erinumbri, mis oli pühendatud päevikutele. Ta juhatas selle sisse artikliga „Päevik kui kunst: vorm või vormitus, efemeerne või ajatu?“. Ivask kirjutab: „Kas on üldse mingit kahtlust, et päevik on kõige isikupärasem, kõige demokraatlikum kirjanduse liik, kuivõrd see ulatub argipäeva naeruväärsusest ajatusse ülevusse? Ja seda ühel ja samal päeval. Ükskõik kelle elus. Sageli ühel ja samal leheküljel.“2

Aaviku, Kallase või Ivaski päevikutega võrreldes on Underi päevik täiesti asine ja argine, siit ei leia kuigivõrd „ajatut ülevust“, ei suurt armastust ega vaimset kõrglendu. See ei tähenda, et seda Underi elus ei olnud, oli rohkem kui küllaga, ainult et see väike päevik ei peegelda mitte seda külge tema elus. Luuletaja loominguloo psühholoogilise tausta mõistmiseks on meil aga siiski oluline teada, milliste sisemiste vaevade ja väliste raskuste kaudu kulges tema elu. Ainult nõnda saame õiglasemalt hinnata ja väärtustada Underi luules saavutatud väljenduslikku kergust ja sõnalist sära.

Hinrikus seletab Marie Underi vastumeelsust kirjutada (vaimset, sisulist) päevikut sellega, et ta ei vajanud päevikut, et luuletaja päevik on ta luule. See on aga vaid pool tõtt. Teine pool peitub minu hinnangul Underi väga laialdases kirjavahetuses, mida ta pidas enam kui paarisaja korrespondendi ja sõbraga mitmes riigis ning kuhu ta investeeris väga palju oma aega, vaimuenergiat ja loovust. Ilmselt vajas Under vaimse päeviku pidamiseks pigem elavat kirjasõpra, konkreetset inimest, kellele kirjutada, kui nimetut kaustikut, ehkki hõbedaste leheservade ja MU initsiaalidega.

Kui tahame tundma õppida Marie Underi kirjanduslikke, kunstilisi, usulisi, vaimuloolisi, psühholoogilisi vaateid, ideid ja seisukohti, siis ei pea me pöörduma mitte tema päeviku poole, vaid tema 1920. aastail avaldatud artiklite ja tõlketeoste eessõnade, eelkõige aga tema rikkaliku ja sisuka kirjavahetuse poole. Kahjuks on kõige olulisem ja säravam osa Underi kirjavahetusest seni veel (tervikuna) avaldamata: pean eeskätt silmas Marie Underi kirjavahetust tema lähedaste vaimusõprade Ants Orase, Ivar Ivaski3 ja Paul Reetsiga USAs, aga ka väimees Hermann Stockiga Saksamaal või Ivar Grünthaliga Rootsis.4 Kirjavahetuses oma luule tõlkijatega mitmetesse keeltesse arutab ta selle detailseid üksikasju, avades ühtlasi sügavuti oma kirjandus- ja kunstimaitset. Lisaks luulele pean just Marie Underi kirjavahetust tema tõeliseks vaimseks päevikuks – niisiis avaldagem ka see.

1 Ivar Ivask, Olla need, kes me oleme. Katkeid päevikutest aastatel 1964–1992. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2007.

2 Ivar Ivask, The Diary as Art: Form or Formlessness, Ephemeral or Timeless? – World Literature Today 1987, nr 2, lk 182. Katkendi on tõlkinud Anne Lange (vt Ivar Ivask, Olla need, kes me oleme, lk 10).

3 Katkendeid Marie Underi kirjadest Ivar Ivaskile on ilmunud ajakirjas Tulimuld (1984, nr 1, 2 ja 3).

4 Väike valik Marie Underi kirju Ivar Grünthalile on ilmunud ajakirjas Triinu (1983, nr 120–121) ja Keel ja Kirjandus (2008, nr 5). Ka mõned Underi kirjad Nõukogude Eestisse on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus (1983, nr 3).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming