Marie ja Friedebert

Nüüd, kui Marie Underi ja Artur Adsoni põrm sängitatakse Rahumäe kalmuaeda, oleks paras hetk Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumimajas veidi ringi vaadata.

VALLO KEPP

Marie Underi ja Artur Adsoni kodu Nõmmel aastatel 1933–1944. Praegu asub selles majas Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakond. Under ja Adson on nähtavalt esindatud vaid Ants Laikmaa kuulsa pastelliga ja Marie Underi järelejäänud raamatutega.

Marie Underi ja Artur Adsoni kodu Nõmmel aastatel 1933–1944. Praegu asub selles majas Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakond. Under ja Adson on nähtavalt esindatud vaid Ants Laikmaa kuulsa pastelliga ja Marie Underi järelejäänud raamatutega.

Eesti Kirjandusmuuseum

Võiks ju öelda, et maja Väikese Illimari tänav 12 on unikaalne: kuulunud ühele kirjanikupaarile, on ta nüüd muuseumiks kolmandale kirjanikule. Võiks ju tüli üles võtta väitega, et Marie Under ja Artur Adson on nähtavalt esindatud omas majas vaid Ants Laikmaa kuulsa naeratava Mutti pastelliga ja kööginurga vastas varahoidja töökohal Marie Underi järelejäänud raamatutega. Seal peab külalisele alati täpsustama, et siin on Underi ja Adsoni Stockholmi raamatukogu ning põgenemisel siia majja jäänud rohkete pühendustega kogu saatus on siiani läbi uurimata.

Fakt on, et majale olid silma peale pannud, ütleme näiteks Barbarus koos siurulase Semperiga, kuid ka neil puudus võim takistada „põgenenud rahva­vaenlaste“ maise vara oksjonile panemist. Sirje Kiini teatel lausa loobiti Marie ja Arturi raamatuid lumisesse veoauto kasti. Elo olevat pealt näinud. Kas niiviisi toimiti ka kättejuhtunud Tuglaste raamatutega, ei tea, kuid Tuglaste raamatukogu on pealiskaudsel vaatamisel nn keelatud kirjavarast üpris puhas. Kes viis Marie ja Arturi järelejäänud paberid kirjandusmuuseumi Tartusse, ei tea – vastuvõttu registreerivas arveraamatus on märge, et 30. septembril 1946 on ajaloomuuseum andnud üle kastitäie Underi ja Adsoni materjale. Majas toimetanud isikute ring on suurem, kui praegu oskame arvata.

Nüüd, kui Marie Under ja Artur Adson ühes perega kolivad Stockholmi Metsakalmistult Rahumäe kalmuaeda, see tähendab kodule ligemale, oleks paras hetk Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumimajas mõtiskledes veidi ringi vaadata. Muidu oleks piinlik Eesti vabariigi sajandal pidupäeval sellest majast minna lilleõit luulekogu „Mureliku suuga“ autori hauale viima.

Muuseum, eriti kirjaniku oma, on ikkagi peenhäälestust vajav instrument. Teiste kirjanike muuseumidega võrdlemine ei anna midagi – niisugust kolmekihilist torti rohkem Eestis pole, kui nüüd Jakob ja Juhan Liivi oma välja arvata. Võiksime visata õhku väite, et meil Eestis on pigem kombeks kaks muuseumi ühele kirjanikule korraga, kui mõtleme Tammsaarele ja Lutsule. Aga vendadel Liividel hoitakse ainult sümboolset talukohta, mitte suuri isiklikke raamatukogusid nagu Tuglasel ja Underil, Tuglaste kunstikogu ja fotokogud peale selle. Kõik kirjanike muuseumid on asunud uurimiseks ja tutvustamiseks hädatarvilikke digitaalarhiive moodustama: nad peavad oma hoole­alustest teadma kõik – kuhu mujale olekski lihtsurelikul pöörduda, kirjaniku ihu-uurijate aeg on ammu möödas. Kuhu hajusid Jakob Liivi raamatud, jõudis vanameister enne lahkumist Kersti Merilaasile ja Kangrole paar head sõna luuleteele kaasa öelda, ei teagi.

Sõjas kodu kaotanud Friedebert ja Elo Tuglas asusid Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal ehitatud majja pererahva pagemise järel 1944. aastal. Praegune olukord Väikese Illimari tänavas algas Friedebert Tuglase küllaltki geniaalsest sammust nõukogude ajal pärandada maine vara teaduste akadeemiale ja tulevased honorarid kirjanike liidule, et oleks koht teadusliku töö tegemiseks ja pisut raha novelliauhinna elushoidmiseks. Oli ju ENSV TA liikmesus Tuglasele ainuke toetus akadeemiku süngetel Stalini ja parteisõdur Sõgla aastatel. Tuglase testamendis on siiani tähtsad kaks märksõna: teaduslikku tööd võimaldav koht ja Tuglase novelliauhinna kätteandmise pisut luitunud pidulikkusega paik. Neist tuleneb kogude säilitamise ja digiteerimisega laiemaks uurimiseks ning kättesaadavaks tegemine, eriti Tuglase ja tema ajaga seotud (raamatu)kunsti-uuringute võimaldamine. Lisaks aed, kus on alles nii Marie Underi õilissirelid kui näha ka Elo Tuglase aiamaastikku muutnud pühendumus. 1993. aastal kõpitseti Eesti kultuurifondi ja Underi-Adsoni mälestusfondi toetusel maja väljast ja seest ning lisati maja külge mälestustahvel. Mõni aeg hiljem saabusid Rootsist Underi-Adsoni raamatukogu, mõned kunstiteosed ja isiklikud esemed.

Kuidas liigub külastaja muuseumimaja tubades? Välisuksest alla keldrisse riidehoidu ja tagasi üles. Siis on edasi kaks teed: kohe uurijate ruumi või kitsa koridori kaudu kööginurka ja varahoidja töökoha juurde, kus seintel Underi ja Adsoni raamatukogu siia jõudnud osa, ning mööda juhataja kabinetist (tõsi küll, rohkem müümata raamatute, Tartus hoitavate käsikirjade koopiate ja audio-digiarhiivi ja muu hoiuruumist), edasi Tuglaste elutuppa ja sealt maja uude ossa, aastatel 1972–1976 rajatud uurijate ruumi. Vahepeale jääb võimalus siirduda vana treppi pidi teisele korrusele. Lõviosa üritustest toimubki juurdeehituse teise korruse saalis uurijate ruumi kohal, Tuglase kabineti ja Elo ja Friedeberdi magamistoa vastas.

Ma mõistan, et trepist tõus mööda piltidest ja raamatukappidest, kuhu kätketud kabinetist maapakku tõstetud raamatud, et anda ruumi Tuglase kabinetis kinkealbumitele, õnnelike nõukogude vennasvabariikide kirjandusele ja muule teisejärgulisele kirjavarale – igatahes mitte kõiges Tuglase kabineti väärilisele –, see tõus annab pisut lisapidulikkust saalile. Rändaja hingega Tuglasele tundub kaugete maade albumite riiulisse aukohale seadmine omaette väljakutsuvalt masohhistlik tegevus olnud. Tuglase kabineti raamatuvalik ja paigutus meenutab 1950ndate pahuraid aegu, mitte kirjanduspaavsti vaba valikut. Üks ilmselt tahtmatu sümboolne akt on Tuglasele kuulunud luuleraamatute paigutamine kabinetist väljapoole, Printsessi magamistoa ukse ette Adsoni välivoodi kohale. Sirje Kiini vahendusel saame aimu Erna Siiraku teatest, et Tuglast vaevanud Underi ja Adsoni ning tema enda raamatute segiminek. Kas Tuglase muuseumi asutamisel oli säilinud Tukla raamatukogus ka nõukogude inimesele vaenulikku kirjandust, mis tuli Sõgla targal juhtimisel eemaldada, või tehti puhastus juba koos Underi raamatutega, ei tea. Tuglase raamatukogu vajaks omaette uurimust, eriti see, mis sealt praegu puudu on.

Kõige emotsioonitühjem tuba on Tuglaste magamistuba, kuigi jah, siin luges Elo silmavalude käes vaevlevale Friedeberdile ette legende ja muinasjutte, osa etteloetavaist raamatuist on sissekannete järgi Elole kuulunud. Ikka selleks, et Frieda lõpuks magama jääks, omamoodi biblioteraapia automürinat pelgavates öödes. Siia magamistuppa igatseks Elo suurt portreed.

Kuidas siia ruumijaotusse mahutada Marie Under ja turtsakas Artur Adson? Tuglaste või Underi-Adsoni elutoast avaneb kahe poolega uks praegusesse juhataja ruumi, mis sobiks oivaliselt Printsessiga seotu väljapanekuks – Marie toaks. Elutoast võiks kolida Underi kolm mööblitükki sinna. Võib juhtuda, et Underi pärijad leiavad ja toovad toa pidulikule avamisele kaasa veel midagi ekspositsiooni sobilikku. Usun, et saadakse luba laiendada praegust uurijate ruumi ja elutuba ühendavat kitsast ukseava vähemalt kolme poolega ukse suurusesse, et tekiks kahe ruumi, vana ja uue sünergia ning külalised ei peaks maja peale laiali pudenema. Sümboolses tähenduses on siis võimalik koguneda Underi ja Adsoni või Tuglaste elutuppa, et üle anda Tuglase novelliauhind ja Underi … Sukapaela orden?

Ülemine saal ja alumine töötuba võiksid vahetada kohad. Ülemine korrus jääks muuseumi vaikseks teadustöö tegemise alaks, kus näiteks nelja-kuue arvutilauaga klaasseina või raamaturiiuliga eraldatud töökohale võib jätta parasjagu käsil uurimise laiali, kartmata, et järgmise vahetuse kohvitaja midagi paberitele ümber ajaks või ülendatud meeleolus lausa töölauale istuks, ja alumine korrus jääks rohkem kogunemiste, suhtlemiste, kirjandusinimeste kirglike kohvitamiste, haruharva Tuglase lemmiknapsu, veega lahjendatud piirituse või konjaki jaoks, ja tänapäevase multiekraanidega Underi ja Adsoni meenutamise alaks. Mida meeldis Underil-Adsonil pidulikul puhul rüübata, ei teagi. Ja muidugi suhtlusala kõige tähtsam koht – uks terrassi kaudu aeda! Tulevase Underi ja Adsoni väärika ruumi aknast kressiväätide vahelt avaneks vaade Underi lemmiklilledega klumbile.

Siit võiks alustada väikest matka Underi ja Adsoni viimsele puhkepaigale Rahumäel. Võib-olla leidub tulevikus metseen, kes korraldaks Marie ja Elo, Friedeberdi ja Arturi bareljeefiga pingid aeda istumiseks, lepituseks ja luulelugemisteks. Kusagil maja plaanides olevat Artur Adsonil ka ühe rotundi aeda ehitamise kava, seal oleksid pingid katuse all kaitstud. Prožektorid terrassiseinas ootavad ületoomist XXI sajandisse ja pidulikel hetkil Liivi ja Tuglase kuju väljavalgustamist. Neid oli ka lõkkeplatsi läheduses. Ja piirdeaed – mitte nõukogudeaegne tara, vaid algses projektis äratamist ootav aed! Muidu juhtub Väikese Illimari 12 sama lugu, mis Nõmmel laialt levinud: uhke, kehvalt sooja pidava maja jaoks raha jätkus, piirdeaia tarvis enam mitte.

Kas seda kõike oleks Marie ja Arturi kojusaabumise puhul palju tahta?

PS Aastavahetuse paiku tähistasime vaikselt kodudes Friedebert Tuglase „Kogutud teoste“ tellimise 30. aastapäeva. Minu tellimiskviitung on välja kirjutatud 17. detsembril 1985. aastal. Seda raamatupoodi enam pole, seda ja järgmist rahagi pole, aga ikkagi kahe rubla ja kahekümne kopika väärtuses vastu pükse saadud – kuid lootus püsib. Kuigi jah, nõukogude võimu ideoloogilise surve tingimustes tehtud Tuglase omakäeline valik näitab rebenemise märke. Tähtsaim neist on Jaan Unduski kommenteeritud autoriantoloogia Tuglase proosast, vanahärra kõlab kütkestavalt tänapäevaselt. Teiselt poolt, Tuglase „Juhan Liivi“ kommenteerimiseks olid Jüri Talvet ja Jaan Undusk Tuglase Liivi mõtestajatena just küpses ajahetkes.

Ei oleks tähtpäeva meenutanud, kui Tuglase „Kogutud teoste“ väljaandmise lõpetamine ei seisaks kuidagi risti-põigiti tee peal ees Marie Underi tulevastel köidetel, algatuseks kas või äärmiselt huvitavate kirjavahetustega. Lõpetamise all ma mõistan nõuka ajal kokku lepitud mahus lõpetamist, s.t Tuglase enesetsensuur leppis kokku iseendaga võimu eeldatavate kärbete suhtes tema loomingus. See ei tähenda muidugi, et Friedebert Tuglase „Kogutud teostes“ veel avaldamata trükimusta vääriv looming lisaköidetena samas tempos ei võiks kommenteeritult ilmavalgust näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht