Marginaliseerumise spiraal

Erkki Luuk

Meie Galaktika keskmes on must auk. Meie Päikesesüsteem, mis asub Galaktika serval, on selle suhtes väga marginaalne. Päikese suhtes on marginaalne Maa. Ameerikast vaadates on marginaalne Euroopa. Euroopas on marginaalne Eesti. Tallinnast vaadates on marginaalne Tartu. Tartust vaadates on marginaalne Alatskivi. Alatskivilt vaadates on marginaalne Rupsi. Rupsil asub Juhan Liivi talumuuseum. Kui vaadata talumuuseumi teise korruse aknast välja, on kõige marginaalsemad põld ja võsa, mis algavad kohe akna tagant. Võsast, põllult vaadates ... pole enam midagi. See on lõpp-punkt – marginaliseerumine lõpeb siin. Oleme kohale jõudnud. Koju. Oma päristise (ja/või „kunatise”) olemise kujuteldavasse algpunkti. Siit edasi viib tee ainult maa alla – või pähe. Aga seda teed pole, või ei pruugi me seda leida

Võsa ja põld on maastikul nulliga tähistatud kohad. See on nii, ja ometi pole selles midagi iseenesestmõistetavat. Looduslik null – biotoop, milleni maastik iseenesest, inimese vahelesegamiseta mõnesaja aastaga välja areneb – on Eestis hoopis ürgmets ja soo. Võsa ja põld on seega kultuurilised nullid. Ometi on nad ilmselged nullid, kust edasi skaala juba kas miinusesse (maa alla) või teise dimensiooni (pähe) läheb. See võimas psühhogeograafiline null – võimas, kuna ka tunnetuse loogilise lõppjaamana pakub ta veel ümber­istumisvõimalusi teistele liinidele – on miski, mis tegelikkust seega tõepoolest kõige paremini esindab. Samas on ta, nagu öeldud, kultuuriliselt determineeritud. Meie olemine – ja tegelikkus – ankurdub kultuuris. Võsas, põllul
Võsa ja põld tähistavad ühtlasi langemist mõistusetusse, mille vahemeheks on töö. „Käkimäe kägu” räägib sellest, kuidas üks paljulubav tõrvik mulda surutuna visinal kustub: „Kui ma väljale läksin ja [—] teretasin, vaatas ta totralt mu otsa – see vaade pani mind tarretama. – Siis sülitas ta pihku, võttis adra käsipuust kinni ja hõikas: „Vagu! Nõõ…!”” Lühijutus „Töö” kargleb Liiv: „Kui sul kedagi ei ole, keda armastada, omaseks nimetada, [—] siis vali [—] töö!” Töö (mõistagi just nüri töö) on üks kindlamaid pileteid marginaalsusse
Võib-olla on mõistusekaotus parim, mis teatud tüüpi – ja nimelt oma vaimuannete või meelelaadi poolest „märgitud” – inimestega selles maailmas saab juhtuda. Enam-vähem ainus positiivne alternatiiv sellele on surm (vrd „Käkimäe käo” Elli saatusega). See ongi see suur, esivanematelt päritud tarkus: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (vrd lühijutud „Nõunik” ja „Keskmine”). Orjatarkus, mis seisneb selles, kuidas kõige vähem silma torgata. Ometi avaldub siingi võimas tunnetuslik hoovus –
marginaliseerumine, pürg käitumusliku nulli poole
Sellest, miks surm on positiivne alternatiiv, annavad aimu hüüded nagu „nii palju, palju valu, – / oh issand, halasta!” („Must lagi on meie toal”), „Oh mu isamaa on vaene, / mina ise vaene ka. / Ühest on ta siiski rikas – / murest, hädast otsata” („Emale”) ja „ainult kiilid* meil ikka – ei kaalikaid kunagi!” („Kiil”). Liiv ütleb väga selgelt: selleks, et inimestele meeldida, pead sa kõigepealt surema („Kuulus mees”). Just nimelt kõigepealt – suremine on esimene asi, mida keegi kaasinimeste heaks teha saab. Ega ju ilmaasjata ülistata noid, kes noorelt surnud. Otseselt tõestab seda ka Liivi (või kelle iganes) enda lugu – lõputu ebamugavus eluajal ja surmajärgne kiidulaul. Liivi puhul on mõlemad harilikuga võrreldes muidugi veel tohutult (üle?) võimendatud. Elus inimene tekitab oma käitumise ja soovidega ju nii teistele kui ka iseendale alati ebamugavust. Ja see on veel väga leebelt öeldud
Pärast surma valitseb mõningane rahu, kuid rahu leidmiseks on ka teisi, efemeersemaid (ja nii ka marginaalsemaid) võimalusi. Näiteks põgenemine –
Liivi puhul kaasatundmisse, vaatlusse või mikrotasandile, sageli kõikjale korraga. Mõned kuulsad näited: „Nüüd on see helin pea matnud mind, / ta alla rusuks on raugenud rind” („Helin”), „Lumehelbeke / tasa, tasa” („Lumehelbeke”), „mardik juure pääl, / põrnik juure ees: // kokku kogunud / kuuse juurele, / ühes elama / talvekorteri. // Mina elaks ka / ühes nendega; / vaikne perekond / on see tõesti” („Kuuseke”), vigastatud tiivaga lindu vaatlev lühijutt „Varblane”. Need on – nii nagu see nüüd paistab – suurimad asjad, mis ta kunagi teinud. Mitte ta lugude rooskavalt kuri saatus, mitte luuletuste lõputu hala, vaid need pingelised taandused, viimse piirini – ja vahest veel üle sellegi – kihutavad marginaliseerumisjoad. Liigutavad – ja oma lihtsuses kõikvõimsad – katsed end maailmast isoleerida. Põllud, sillad ja ühendusteed iseenda pähe, tegelikkuse – ja tunnetuse – nullpunkti, ometi ju ainsamad, mis elu elamisväärseks (või millekski sellega sarnanevaks) muudavad

* Kiil on teatud juurehaigus.  -Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming