Marginaalsed tikusaatused müütide vastu

BORIS VEIZENEN

Andrei Ivanovi uue romaani kaane peal on pakk tikke. Loomulikult ei ole need siin puhtalt argirealistliku esteetika pärast, kuigi see oleks teose sisu arvestades isegi arusaadav. Nimelt meenub peategelasele romaani lõpupoole saatuslik külm öö oma leedulannast tüdrukuga ühes Norra kirikus, kus nad on illegaalsete pagulastena peidus. Ümberringi on masendav pimedus, tüdruk on kaotanud oma ninarõngakese ning nad põletavad tikke, milleta võivad külmuda surnuks, ning just siis jõuab nende tormiline ja ekstsentriline kooselu oma lõpupunktini. Kuid tikud on ka inimeste saatuse sümbol ning kui neiu palub peategelasel jutustada oma minevikust, räägib too talle inimestest, keda on kohanud. Joonistub absurdne elulooline võrk, kogemuste ja vaatluste ahel, mis vormib inimese selleks, kes ta on, ning võib täieliku avameelsuse korral purustada müüte.

Nagu väidab Ivanovi minategelane, panevad just müüdid inimese tundma huvi teiste vastu. Ei ole müüti, ei ole ka huvi ja „selgub äkki, et sa oled tühine inimene, sest kuni oled noor, antakse paljugi andeks, sa oled lootustandev koguni kuni kolmekümne viieni, kuni on sarmi, siis aga hakkad korraga kiilanema, lähed paksuks, hinge taga pole midagi, ainult kivid kusepõies, vähehaaval jääb perspektiivikast noorest inimesest, niipea kui juurdemõeldu ära lõigatakse, järele igav kasutu olend, kes pomiseb banaalsusi, imeb õlut, vahib jalkat ja ootab iga kuu sotstoetust või palgapäeva“ (lk 30). Nagu väidab lugejatele juba tuntud Hanuman, pole inimene asendamatu, ilma temata saab hakkama, ega ta auto ega arvuti ole. Nii et tikud, mis tõmmatakse põlema selle romaani lehekülgedel, on ühtlasi liigsete inimeste lühiportreed ja visandused, miniatuursed lood lagunevate elumajade elanikest, vangidest, haiglate patsientidest, pagulastest, hulludest ehk kõikidest nendest marginaalidest, keda tavaliselt tuntakse nn väikeste või liigsete inimeste koondnimetuse all. Huvitav, aga kõikide nende vahel ei leia „Kuutõbise pihtimuses“ mingit radikaalset erinevust: need on elust räsitud, haiged, väsinud inimesed oma masendavas naturalistlikus halastamatuses: nad haisevad, kusevad, varastavad, joovad ja tarbivad hašši. Mõned neist on isegi erudeeritud ja harrastavad sisemise vabaduse otsingul boheemlaslikku eluviisi. Mõned on liiga kurnatud ja allakäinud, et edasi elada. Ivanov kirjeldab tabavalt üldinimlikku ükskõiksust nende lahkumiste puhul ning põhiliselt selles vist autori vaateviis erinebki klassikalise vene kirjanduse humanistlikult hoolivast ja paatoslikust liigsete inimeste kirjeldusest. XXI sajandil, nagu kirjeldab seda Ivanov, armastust enam ei ole.

Lugeja, kes on kursis autori romaanidega, võib mõtiskleda selle üle, kuivõrd on „Kuutõbise pihtimus“ samm edasi, võrreldes Ivanovi seniste loominguliste saavutustega. Ka siin on piisavalt masendust – võiks väita, et autor on sukeldunud tšernuhha lootusetusse maailma. Marginaalide pikk, kogu romaani ulatuses tegutsev galerii oli juba täitsa olemas ka „Hanumani reisis Lollandile“. See õnnetute portreede kogum ei ürita mängida lugeja kaastundega, õigupoolest on romaani tegelastele, ka minajutustajale, keeruline kaasa tunda, sest kaasatundmine eeldab väga ranget hea ja halva eristamist. „Kuutõbise pihtimus“ on aga minategelase meelega ähmasena edasi antud mälestuste, mõtete, fantaasiate ja sonimiste jada. Ühel leheküljel oleme vanglas, kus korraldatakse mõttetu näljastreik, teisel saame teada tegelase asotsiaalsetest foobiatest, kui ta piilub välja oma ema korteri aknast, kartes igasuguseid kahtlasi tüüpe. Või oleme hoopis Norras, kuhu tahetakse elama jääda ja kus tuleb pidevalt simuleerida haigust, loota oma juristi või mingi kirikujutlustaja abile, kuni lõpuks mõistetakse, et loota saab ainult iseendale. Kas ikka saab? Romaani peategelane on selleks liiga passiivne, kahtlev, kartlik ja kohati ülereflekteeriv. Me saame teada mõningaid kilde tema mineviku, pere ja suhete, foobiate ja viirastuste kohta, kuid tema kuju kahvatab kõrvaltegelaste väga rikka galerii taustal. Võiks väita, et see galerii on kollektiivne tegelane, ühiskonna heidik, võõras, inimene, kelles pettutakse ja kes omakorda pettub maailmas.

Pettumine on selle romaani põhiline dramaatiline toiming: minategelane pettub maailmas ja teiste inimeste abis, temas endas pettub stabiilsust ja ilusat müüti ihalev naine, mõlemad pettuvad oma unistustes ilusatest kaugematest kohtadest, olgu selleks Norra või mõni teine riik. Pettumust valmistab ka tänapäeva Eesti olukord: vaade põhjast ei saagi olla positiivne. Romantilis-hipilises vaimus väljendatakse tülgastust kõikide nende vastu, kes ihkavad saada oma palga, sotsiaalse staatuse või teleka orjaks, kuid nagu romantiline irooniagi on see tülgastus suunatud ka tegelastele endile. Rohkemgi veel, nagu väidab Sulev, üks romaani sümpaatsetest tegelastest, tänapäeval on iga inimene liigne ja võõras – ja seda mitte ainult majanduslikel põhjustel. Loomulikult annab autor sõna ka teise vaatevinkli esindajale, kes kiidab inimese jumalikku individuaalsust ja väärtuslikkust, aga see mõte jääb pigem ametlike tõdede tasemele. Lõplikud otsused teeb lugeja juba iseseisvalt.

Romaani tagakaanel kirjutatakse, et minategelane saab lõpuks jagu nii valust kui ka kihust kuhugi põgeneda ja alistab oma hirmud. See on tõsi ainult osaliselt. Kunstilises mõttes oleks väga kaheldav, et pärast kõiki tumedate värvide ja väga grotesksete detailidega joonistatud naturalistlikke portreesid ja olukordi on võimalik saavutada vegeteeriv rahu, lesida sireli all. Siin on pigem näha soovi leida rahu, kui et muutuks maailmavaade. Minategelase skeptiline ja pessimistlik pihtimus on juba algusest peale sätitud igasuguste illusoorsete ootuste ja müütide purustamisele. Meil puudub võimalus näha ka tema armastatut Danguolėt armastava pilguga, sest juba teose esimestest lehekülgedest manab jutustaja osalt kurvameelse, osalt ükskõikse seina või filtri enda ja teiste vahel. Ainuke rahu võimalus sellistes tingimustes on karmi reaalsuse omapäraga leppimine ning põhiliselt seda ta teebki. Sellest tulenevad ka kõik järeldused inimeste liigsuse ja ebavajalikkuse kohta, tihtipeale väsitavalt monotoonsed. Kas see tähendab, et „Kuutõbise pihtimus“ ei ütle Ivanovi teiste vanemate romaanidega võrreldes midagi uut, ei paku värskemaid kunstilisi leide?

Tõepoolest, „Harbini ööliblikatega“ võrreldes on see romaan kunstilises mõttes palju kuivem. Siin ei ole peeni ja iroonilisi ajaloolisi mänge, ei ole siin ka karakterite kirjanduslikku värvikust. Nagu ka teised Skandinaavia triloogia osad on see kahvatum, aga kindlasti aus ja valus lugemine, mis paneb mõtlema võõrale iseendas ja näitab kõnekalt illusioonide pahupoolt. See on soliidne vastukaal kergemale ja imepärasega flirtivale lugemisvarale, ehkki viimase austajad vaevalt hakkavad Ivanovi teoseid lugema. „Kuutõbise pihtimuses“ on muide mainitud ühe tegelase tulevast romaani, mis tundub metatekstiliselt sarnanevat teose endaga: „tal on seal kõik puha hullumeelsed, vagurad alkohoolikud, märatsejad, psühhopaadid … täismäng!“ (lk 266). Lõpuks jõutakse tõdemuseni, et kogu romaan ise on hallutsinatsioon ja karta ei ole õigupoolest midagi.

Lugejat jääb aga kummitama just romaani hämar naturalistlik ühiskonnakriitiline osa, mitte tagakaanel kirjeldatud vabanemine. Autori tikkudest kaua ei jätku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming