Mälestusi Artur Adsonist ja Marie Underist. Katkendeid

JANIKA KRONBERG

Artur Adsoni joonistus nende Nõmme kodust.

Artur Adsoni joonistus nende Nõmme kodust.

Eesti Kirjandusmuuseum

Kui panin sellise pealkirja, siis teadlikult. Mu mälestused ei saa olla vahetud, sest kumbagi pole ma kunagi kohanud, aga mälestused need siiski on.

Ühe varasema loo, mida mäletan, rääkis mu Võrumaal elanud vanaema Salme Voitka. Ja lugu oli selline. Kunagi 1930. aastail, kui nad elasid juba vanaisaga koos sellessamas Posti talus Sänna ja Rõuge vahelise maantee ääres, „suurtii veeren“, nagu siis öeldi, astus üks teeline ikka nende juurde sisse „jalgu puhkama“. Ta oli teel oma kodust Sänna vana koolimaja juurest Rõugesse Jaani-Peebu kalmistule hõimlaste haudadele – või ka tagasi koju. Sännas ju ühtki surnuaeda ei ole, aga Rõuges on neid tervelt kolm. Ja siis rääkinud see jalgu puhkav üksik naine ikka üht ja sama juttu: kuidas tal poeg pealinnas elab, on tähtis mees, luuletaja ja kirjanik. Ja et ka tema poja naine on samuti kuulus luuletaja.

Sellel tavalisel maanaisel nagu ka tema seitsmel õel-vennal oli üldsegi mitte maanaise kõlaga nimi – Josephine Emilie Caroline. Vanaema vahest mäletaski selle naise kõiki eesnimesid, aga neid teisi, näiteks nagu Alexandrine Eveline Leontine Rosalie, küll vaevalt. Küla peal aga räägiti sellest, kuidas üks tavaline sealkandis mõisat teeninud eesti mees oma lastele peenemat sorti nimed oli pannud.

See saksiku nimega naine oli Artur Adsoni ema, eluaegne mõisa- ja taluteenija. Kummaline ja mõistetamatu mulle seniajani, kuidas vägagi mälestamisele aldis Adson mainib oma memuaaride rohketes köidetes ema ainult paaril korral. Aga võib-olla meil polegi tarvis rohkem teada, kui seisab kirjas Adsoni „Neljas veskis“ – et sellest naisest, perekonna pesamunaks ja õnnelapseks nimetatust, sai parunitest ja parunessidest esinduslike ristivanemate kiuste teenijatüdruk kogu eluks ja talle sai osaks kõige kehvem saatus. Ja kuigi Adson uitab oma luules sageli kalmuaedades ja taasloob nii luules kui ka mälestustes kadunud maailma, ei tea me isegi tema ema matmiskohta ega surmaaegagi, ei tea seda isegi muidu paljuteadev geni … Ainult üks luuletus pealkirjaga „Emäle“:

Ma tennä sinno, emä, et sa minno kannit

nii küsümädä, mõtlemada, puhtast valust

nink armastusest siiä ilma pääle.

Aga seegi luuletus osutab jätkuvalt, et maine tee on vaevaline ja kunagi avaneb vaevast päästev taevatee.

Mitte ainult mu mälestustes, vaid tegelikkuses on ka praegu olemas kohad nagu Sänna koolimaja, Pärlijõgi, Suure Kõrtsi, Heedu mägi ja mitmed teised. Teadsin neid juba ammu enne seda, kui Adsoni luule mulle üldse kätte sattus. Ja muidugi keel, minugi niiöelda kodumurre ja lapsepõlvekeel. Eks see oli üheks ajendiks, miks valisin ülikoolis professorite Karl Muru ja Harald Peebu innustusel oma teemaks Adsoni luule. Pealegi avanes Adsoni kaudu ka pääs erifondi suletud kirjanduse juurde ja see ajend oli vaimselt hoopis olulisem ja omakasupüüdlikum. Adson oli mulle ka piisavalt n-ö pretensioonitu autor, Under aga hõlmamatult suur, keda tuli lihtsalt lugeda ja see ütles kõik, jäädes ometi salapäraseks. Mõneti tuleb see välja ka luulest: Adson on kõigepealt lokaalne, on koha-lik, kinni kodupaigas ja kalmuaedades, ja alles siis Underi mõjul ja vastuseks luuletama hakanu, seega Underiga võrreldes teatud teemades justkui sekundaarne. Kuidagi varavana, vanamoeliselt härras ja pidulik, on ta luuletee algusest peale. Temast kuus aastat vanem Under on aga kohe, alates „Eelõitsengust“ ja „Sonettidest“, puhas luule ja puhas kunst, alati värske, avarduv ja paisuv otse kosmiliste mõõtmeteni, ning on seda isegi siis, kui luuletab Maardu rannast või Kassarist, ja jääb selliseks kuni kogus „Ääremail“ ilmunud hilisluuleni. Underist ja tema luulest tulvab alati elujõudu. Adsoni luule on morbiidne ja hämar ning millegipärast meenub mulle ikka see foto, mille tegi teine Sänna trubaduur Juhan Jaik 1939. aasta suvel, kui nad koos Rõuge Jaani-Peebu pühaaial käisid. Sinna on maetud Adsoni hõimlane ja nimekaim, sammas nime ja eludaatumitega 1880–1936 ja rist on kabeli juures praegugi püsti, ent emailitud foto ammuilma purunenud.

2009. aasta aprilli lõpul oleme autoga teel läbi Rootsi Hollandisse. On ilus kevadpäev ja umbes poolel teel Malmösse teeme peatuse Vätterni järve kaldal asuvas väikelinnas Grännas. Kiriku lähedal õitseb uhkelt suur magnoolia. Leiame ühes suures vanas ja hästi üles vuntsitud puumajas kohviku ja võtame tassi kohvi, võib-olla ka koogi. Ühtäkki toimub aga midagi kummalist: hubane vanamoeline kohvik täitub järsku vanemate daamidega, kes, kübar peas ja käekott käes, meenutavad Eesti-aegseid peeni kombeid au sees hoidvaid prouasid. Neid istub nüüd juba igas lauas! Nad oleksid nagu pagulased, kes on end uuel asukohamaal juba kuigivõrd sisse seadnud ja on nüüd kokkulepitud ajal kohvikusse omavahel suhtlema tulnud! Või on nad end unustanud sellesse aega, sellesse ruumi? Tahtmatult hakkan ma nende hulgast otsima Underit, kes selles linnakeses 1945. aasta kevadel seal kuu aega põgenikuna peatus. Muidugi koos Adsoniga, neil oli seal hotellis ruumikas tuba kahe suure aknaga, millest avanes vaade aeda, kus puu otsas harakapaar pesa ehitas. Kas Adsonile meenus seda nähes ka 1933. aastal Nõmmel valminud maja, kus nauditud kodutunne jäi häbematult üürikeseks? Samas hotellis olid peatunud Tuglas ja Karl Ast sügisel 1931, kui nad olid Puhkide autoga teel läbi Soome ja Skandinaavia Pariisi. See vahest vaevalt Adsonile meenus.

Aga mind erutas see veider hetkeline nägemus kohvikus nagu mingi déjà-vu ja on praeguseni meeles.

3. mai keskpäeval oleme Mart Siilmanni, Toomas Daumi, Underi suguseltsi kuuluva Martin Saarnaki ja Underi-Adsoni Mälestusfondi esindava Ivar Paljakuga Stockholmi Metsakalmistul. Rootslased on suurema osa tööst ära teinud, all hauas toimetab Arnold Unt enamasti kühvli ja harjaga ja saab hakkama kolme tunniga. See töö eeldab respekti ja seda Arnoldil inimeste vastu jagub.

Ma seisan haua äärel ja tunnen, et see koht on minusugusele uskmatule samasugune portaal kui mõnele teisele võib olla kirik. See hauaserv ja maapind on kahe maailma tinglik piir. Me viime siit ära nelja inimese säilmed, kuid kas see tähendab, et koht jääb tühjaks? Kes tahes siia puhkama pannakse, jääb kellegi hinge, kes siin ikka on harjunud käima, nagu käivad sajad tuhanded pärslased oma klassikute haudadel, ikkagi tühjus. Aga kui palju neid on? Eestlased ei ole pärslased ja meid on vähe. Ning esialgne skepsis kogu selle ettevõtmise suhtes on ajapikku asendunud veendumusega, et nii on siiski õige ja et luuletajapaari ja nendega koos Tallinnas ja Rootsis eluaset jaganud, viimased aastakümned ka seda mõnda kuupmeetrit võõra mulla raskust kandnud pereliikmete koht on kodumaal. Kõiki argumente, mälestusi, tahteavaldusi, olgu ratsionaalseid või lüürilisi, arvesse võttes. Vaidlemised on vaieldud ja alati jääb keegi, kes ei ole nõus, kes ei ole rahul. Kuid kes ometigi saab leppida kinnitusega, et nii lihtsalt on ja et see küllap kellelegi ka hea on. Seela, nagu on ühe luuletuse vanatestamentlikult lõpetanud Adson.

 

Sa kaot – kas matetas vai palutedäs –

kas peielistest tuvvas leinalõiv

vai mõõduperäst süant valutedäs. –

Kui häste lääp, siis kunagine kõrd

su kääpä otsa istutedäs väiku kõiv

su perispaigan säälpuul Läänemerd.

 

Või nagu ütleb Under jõuluks 1945 kirjutatud luuletuses „Nägemus“:

 

Taastulnud olen. Tuntud paplireast

lööb vastu jällenägemisetund.

Ju paistab valge maja mände seast…

Ons tõelisus või näen ma õndsat und?

 

Toksin 7. juuni hommikul Tallinna kalmistute andmebaasi http://www.kalmistud.ee/haudi veidi hajameelselt ja isegi mõtlemata sisse nime Adson, vajutan „otsi“ – ja jään imestusega põrnitsema. Üksainus Adson seal ongi, eesnimega Artur, sündinud 3. veebruaril 1889, surnud 5. jaanuaril 1977 ja maetud 9. juunil 2016 Rahumäe kalmistu uues osas.

Underiga kordub sama lugu: Marie, sündinud 27. märtsil 1883, surnud 25. septembril 1980 ja maetud 9. juunil 2016. Plats on ka sama: Uus osa, Jaani uus F, 14-5. Samad tulevad vastused ka Berta Underi ja Hedda Hakkeri kohta.

Luuletajapaar ja nende eluaegsed lähedased, Underi õde ja tütar, on lõpuks koju jõudnud.

Ja vastus Marie Underi luuletuses esitatud küsimusele – see on tõelisus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar