Maiuspala ajaloogurmaanidele

Kersti Kivirüüt

W. S. Maugham, Rangelt isiklik. Tõlkinud Tõnu Lember, Kujundanud Riina Soom. Canopus, 2011, 214 lk. Mil määral saab sõda olla isiklik? Kui riikide targimad pead otsustavad ideoloogilisi küsimusi lahendada sõjatulega, osutub lihtkodaniku segamatu eraelu varem või hiljem hindamatuks luksuseks. Isiklikud vajadused sundtaanduvad riiklike vajaduste ees. Sõjaloterii õnnerattal on valdavalt kehvad ja väga kehvad valikud: mobilisatsioon, evakueerimine, deporteerimine, genotsiid ... Küllap just seetõttu otsustas kirjanik William Somerset Maugham Teise maailmasõja koidikul infiltreerida end surmatoova õnne(tuse)ratta keerutajate meeskonda ja leida rakendust Suurbritannia informatsiooniministeeriumi korrespondendina. Tema tähelepanekutest sõja algusaastatel sündiski raamat „Rangelt isiklik”. Teose esmatrükk üllitati 1941. aastal, mil Blitzkrieg oli juba iga viimasegi eurooplase rahuillusioonide kütkeist lahti raputanud. Maughami muljed sõjasündmustest on ausad, asjatundlikud, värsked ning tema enda väitel rangelt isiklikud. Ta lausa rõhutab: „See jutustus on rangelt isiklik, muidu ei olekski ju sel mõtet ...” (lk 5). Arvestades raamatu lehekülgedel paljastuvat poliitiliselt tundlikku materjali 1941. aasta kontekstis, on valitud pealkiri ka mõistetav. See oleks ühest küljest kui miniatuurne apoloogia aususe eest, teisest küljest markeerib see autori peremehetunnet ja vastutusvalmidust oma isiklike mõtete üle. Ei tohi unustada ka asjaolu, et raamatu kirjutamise ajal oli Maugham üle kuuekümne viie aasta vana, tal oli seljataga kadestamisväärselt kirev elu ja kõige tipuks, tema loominguline produktiivsus oli talle kätte võidelnud maineka kirjaniku auväärt positsiooni.

Hoolimata selge sõnumiga pealkirjast on raamatus võrdlemisi vähe autori sisekaemuslikke mõtterännakuid sõja ja rahu teemal. Küll aga autori empaatilisus, sotsiaalselt tundlik närv, kombineerituna kadestamisväärse sõnaseadmisoskusega, avab meile paljude teiste inimeste, kellega Maugham raamatu sündmuste päevil kokku puutus, isikliku seose sõjaga. Lugejal on näiteks võimalus tüssata lihtsameelset inglast koos Bandol’ turu juustumüüjaga, kiruda rikkureid koos maailmarevolutsiooni spoori elus hoidva prantsuse meremehega, nautida adrenaliinimöllu koos verinoore Briti hävituslenduriga. Mis eriti õõvastav – tunda ikka ja jälle siirast ning naiivset veendumust „Hitler blufib” isegi veel siis, kui Wehrmacht Poola sisse marsib. Pole ime, et Maugham leidis rakendust Esimese maailmasõja päevil just luure valdkonnas. Tema tähelepanuvõime on suuteline isegi kõige episoodilisemates tuttavates avastama kõige peenemaid hinge- ja mõtteelu nüansse. See ilmselt teebki „Rangelt isikliku” ka ajalookaugele lugejale kaasakiskuvaks. Lihtkodanike kõrval leiavad äramärkimist ka mitmed nimekad ja vähem nimekad poliittüüri hoidjad, teenekad sõjamehed nii Esimesest kui ka Teisest ilmasõjast. See omakorda on kindlasti maiuspala ajaloogurmaanidest lugejale.

Maughami stiilinäitena tooksin siinkohal Nice’is resideeruva Suurbritannia peakonsuli kirjelduse: „Peakonsul, suur lodeva olemisega lahke mees, kes tundus olevat kuidagi energiavaene, suutis vaatamata teda pidevalt küsimustega ründavale rahvahulgale säilitada teatava muretuse”. Mängleva elegantsiga, kõigest ühe lausega, on avatud lugejale nii härra peakonsuli temperament kui ka emigrantide seas valitsev neurootiline õhustik. Luureagendist kirjaniku teravmeelsetest tähelepanekutest ei pääse ka Suurbritannia ekspeaminister Chamberlain ja Vichy marionettvalitsuse juht Pétain. Et mitte lugeja avastusrõõmu ära rikkuda, jätan tsitaadinäited siinkohal esitlemata.

Ajaloolasena julgen väita, et raamatul on väärtust vähemalt populaarteadusliku sõjaajalooalase silmaringi laiendamisel. Seda hoolimata asjaolust, et Maugham ise taandab end n-ö kroonikakirjutaja staatusest. Tsiteerin näiteks: „Algas Londoni pommitamine. Kuna see jutustus ei püüdle selle poole, et tegelda ajalooliste sündmustega, ei ütle ma selle kohta midagi, välja arvatud ehk niipalju, kuipalju see mõjutas ühe eraisiku, kes ma ju olin, tavalist elu” (lk 155-156). Julgen aga autorile vastu vaielda ja vastukaaluks väita, et ajaloosündmustega tegelemisega on ta hõivatud isegi kahel tasandil.

Esiteks on ta protagonist sõjadraamas, olles paratamatult kaasa haaratud parasjagu käimas pöördelistest ajaloosündmustest. Ka temal tuleb oma kodune majapidamine Cap Ferrat’ villas ümber orienteerida sõjaoludele; koos teise viiesaja sõjapõgenikuga jagab ta söelaeva kitsast laevatrümmi, talub toidupuudust, viletsaid hügieeniolusid ning hulluks ajavat ängi; Londonis peab ta toime tulema pideva pommitamise ohuga. Ülesanded Suurbritannia informatsiooniministeeriumi juures annavad Maughamile aga võimaluse asetada end sõjasündmustest vähemalt illusoorselt kõrvale ning vaadelda toimuvat objektiivse pilguga. Ta peab koguma andmeid nii tsiviilisikute meelsuse kohta kui ka kirjutama puhtmilitaarseid artikleid. Ta suhtub oma ülesandesse väga suure vastutustundega: „Faktid, mida ma pean käsitlema, koormavad mind, ma vajan aega ja võimalust nende üle järele mõelda, et neid õigesse järjekorda panna” (lk 76). Kusjuures koormavate faktide süstematiseerimise juures kujuneb tal üsna selge seisukoht 1940. aasta sõjasündmuste tagamaade suhtes. Prantsusmaa langemine ei ole Maughami pilgu läbi mitte heroiline allajäämine ülemäärasele sõjajõule, vaid pigem valitsuskabineti intriigide, korruptsiooni, armees lokkava distsiplineerimatuse ja normiks saanud üleüldise moraalidefitsiidi paratamatu tagajärg. Suisa kontrastsena mõjuvad ettearvamatute prantslaste kõrval eluetüüdid ehtbritilikust enesevalitsusest. Mulle näib igatahes, et autor tunneb südamepõhjas uhkust, et kuulub rahva sekka, kelle kellaviietee rutiini ei suuda rikkuda ei Saksa lennukipommid ega Itaalia allveelaevatorpeedod. Kriitilises situatsioonis, kus distsiplineerimatu Prantsuse ohvitser võib-olla jätaks paaniliselt põgenedes oma sõdurid, küsib sõjapõgenikust kammerteener oma perenaiselt: „Kas soovite oma teed kohe, madam, või ootate, kuni põnevus raugeb?” (lk 109). Maughami ausus kaasaegsele ajaloodraamale hinnangute andmisel on nii valdav, et raamatu pealkiri ei peaks olema mitte „Rangelt isiklik”, isegi mitte „Rangelt subjektiivne”, vaid lausa „Rangelt objektiivne”.

Raamat on ühtlasi nii nauditav kui ka mõtlemapanev. Oma osa on selles kindlasti Tõnu Lemberi väga õnnestunud tõlketööl. Ajaloolasena soovitan raamatut kõigile ajaloohuvilistele, sest Maugham, oma missiooni tõttu informatsiooniministeeriumis, valgustab Teise maailmasõja poliitilist ajalugu väga köitvas ja originaalses võtmes. Õpetajana soovitan seda raamatut nii gümnaasiumiõpilastele kui ka kolleegidele: siit leiab hulgaliselt mahlakaid situatsioone tunnis käsitlemiseks ning kohustusliku ainekava rikastamiseks. Naiskodukaitsjana soovitan tungivalt seda raamatut kõikidele vabatahtlikele paramilitaaridele, sest Maugham intrigeerib meid mõtlema selle üle, kui palju või vähe on sõjas tegelikult isiklikke valikuid. Harrastuskirjanikuna soovitan raamatut kõigile teistele, sest „Rangelt isiklik” on lihtsalt üks väärt lugemismaterjal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming