Magusa valu variatsioonid

Boris Veizenen

Jelena Skulskaja uue raamatu „Marmorluik“ kaanel on uhkelt üles loetud kõik sellele osaks saanud auhinnad ja tähelepanuavaldused: ajakirja Zvezda kirjanduspreemia, Eesti Kultuurkapitali auhind, Vene Bookeri shortlist. Auhinnad on silmapaistvad, romaan autori loomingus tähtis. Ei oleks vale väita, et tegemist on Skulskaja loometeekonna ühe parema raamatuga, mille eriline staatus on igati õigustatud (lugeja märkab seda ka ilma kommertsliku auhinnaroduta).

„Marmorluige“ žanrimääratluseks on pakutud romaani, kuid autor on raamatu positsioneerinud memuaaridena. Seal on rohkelt illustratiivset materjali, fotosid kirjaniku arhiivist. Fotovalik on lai ja huvitav: pildid perekonnast ja tuttavatest segunevad piltidega asjadest, näitlikustades lihtsal ja ka naiivsel moel tekstis kirjeldatud sündmusi või olukordi. Mainitakse marmorluike – ja siin ta on. Tuleb juttu piibust, mida enne surma suitsetas Skulskaja isa – ja sellegi pilt on olemas. Ühelt poolt võib oletada, et asjad on Skulskajal omaette tegelased, nendesse pole kontsentreerunud mitte ainult põlvkondlik mälu ja valu, vaid kübeke ka nendega kokku puutunud inimestest. Asjad on terve elu sümboolne kontsentraat. Teiselt poolt veenavad inimeste ja esemete fotod raamatus lugejat kirjeldatud sündmuste õigsuses, need on nagu pitsat, mis lüüakse lugeja ja autori vahel sõlmitud usalduslepingule.

Ja ometi on tegemist romaaniga. Tehniliselt võib seda võrrelda peenelt kootud vaiba või salliga, mille üheks niidiks on mäletused lapsepõlvest, koolist ja tudengielust Tartus, teiseks eluloolisest materjalist inspireeritud jutustused ja kolmandaks kirjandus- ja teatriteemalised arutlused. Kõik kolm tekstikihti on eri kirjastiiliga rõhutatud ja kohe raamatu alguses lugejale selgeks tehtud, samuti on kaasa antud soovitus lugeda kõik läbi otsast lõpuni.

See soovitus ei ole lihtsalt autori kapriis, sest raamat on väga kindlalt komponeeritud, oma ülesehituselt musikaalne. Meenutused ei ole siin ainult ilukirjanduslik tooraine, vaid ka teema, mis paneb paika aluse, määrab emotsionaalse suuna. Ilukirjanduslikud novellid on aga variatsioonid, kus on hoolikalt välja nopitud mõni elulooline detail ning asetatud see fiktsioonimaailma võrku. Need lood on tihtipeale julmad ja absurdsed, aga mitte sellepärast, et rõhutada autori kurvameelset iroonilist fantaasiat, vaid selleks, et pakkuda troosti mälestustest imbuvast valust. Need lood on nagu unenäolised palad paralleeluniversumist, kuid nende abil saab elukogemust tunnetada isegi võimsamalt ja teravamalt kui reaalsete mälestuste kaudu. Ilukirjanduses on võimalikud väljaütlemised, mida ei saa endale lubada meenutuste puhul. See on väga ohutu territoorium: kus on tõde, kus on fakt või tunne, pole võimalik öelda. Skulskaja musikaalsed novellivariatsioonid on ka hea näide, kuidas tekitada raamatus põnevat sisepinget, luua liinide vahel seoseid ning reaalsust ümber mudeldada. Kindlasti leiaks mõni psühhoanalüüsi sõbrast kirjandusteadlane „Marmorluigest“ väga palju põnevat ja rikkaliku uurimismaterjali, kuid teose stiililine mitmekülgsus võlub ka lihtsat lugejat.

Romaani liinid ei eristu väga selgelt. Mänglevust, iroonilist distantsi, ajalist ebaselgust on ka meenutuste liinis, mis ei allu kronoloogiliselt lineaarsele narratiivile, vaid hüppab ajas ja ruumis edasi ja tagasi, Tartu ülikooli aastatest lapsepõlve, vanemate surmast kooliikka jne. Skulskaja ei kirjuta erinevalt paljudest memuaristidest oma loomingulisest karjäärist, maailmavaate evolutsioonist või ilmunud raamatutest. Selle asemel on killud, fragmendid, vaade iseendasse teiste inimeste prisma kaudu, aga need ei ole kunagi ammendavad. Skulskaja läheb ikka ja jälle tagasi sama sündmuse või olukorra juurde, mis teda painab.

Paine, valu, eluline vastuhakk võltsile pseudopaatoslikule teatraalsusele argi- ja perekondlikus elus on „Marmor­luige“ üks läbivaid teemasid. Alguses võikski väita, et raamat on sõna otseses mõttes õel, kuna on keskendutud peamiselt sellele, kui halb oli autori ema, samuti mõned Tartu ülikooli õppejõud või kolleegid. Skulskaja ei varja oma subjektiivsust, kui langetab teraselt karme hinnanguid. Teisest küljest pole ta loonud värisevate kätega vastikuid karikatuure ega üritanud kätte maksta oma vaenlastele. Pigem on huvitanud teda kui õiget kirjanikku inimloomus.

Juri Lotmani isiku käsitluses, mida nimetatakse tagakaanel viisakalt ootamatuks, kirjutab Skulskaja põhiliselt sellest, kuidas end dissidentideks pidavad inimesed avastasid mõnikord, et neil on mitte ohvri, vaid pigem kohtutäituri, karistaja roll. Seda mõtet veidi üldistades võiks öelda, et Skulskaja romaan kõneleb eeskätt põhiliselt headest inimestest, kes ühel või teisel põhjusel ei ilmutanud end konkreetse inimese eluloos väga positiivses valguses. Küsimus ei olegi nende mälestuste ajaloolises või faktoloogilises õigsuses ega ühe või teise tegelase isiklikes vaadetes, vaid tegu on pigem nn sotsiaalse teatriga, kus tuleb esitada kas üht või teist rolli. Skulskaja võrdleb pidevalt kaht teatrit. Üks on professionaalide teater, mida tehakse laval, näiteks nagu Ljubimovi Taganka. Seal on kõik ehtne ja loomulik. Ja siis on nn eluteater, kus sünnivad melodramaatiliselt haledad perekondlikud skandaalid, puhkevad viha- ja armukadedushood. Eluteatris peab Juri Lotman Skulskaja hinnangul mängima talle täiesti sobimatut karistaja rolli, sulgema noore Skulskaja tee aspirantuuri. Samuti on üllatav lugeda Lotmani ümbruskonna väga nõukoguliku vaimu kirjeldust: teda ülistatakse elava geeniusena nagu mõnd Nõukogude poliittegelast. Jne.

Veelgi koloriitsemalt kirjeldab Skulskaja oma ema, seda väga keerulist ja põhiliselt seletamatuks jäänud karakterit. Seevastu autori kirjanikust isa portree on äärmiselt sümpaatne ja südamlik. „Marmorluiges“ ei puudu ka heade sõprussuhete kirjeldused: Sergei Dovlatov, Juhan Viiding, Leonid Kisseljov, mõned kooli- ja kursusekaaslased … Tuleb aga tunnistada, et kui isa välja arvata, on nendele osutatud vähem tähelepanu ja kirjeldused ei paku sellist stiililist teravust, nagu ebameeldivate tutvuste puhul. Need kirjeldused on palju traditsioonilisemad ja kahjuks kuidagi ametlikumad, kuigi on ilmselt siirad. Viidingut on poisipõlvest peale käsitletud geeniusena, tema geniaalsus on juba ette teada ega vaja tõestamist. Sõprussuhete puhul võiks Skulskaja minna edasi ja kasutada sama deteatriliseerimise meetodit, mida kasutas edukalt oma lapsepõlve ja vihatud Tartu kirjeldamisel, kuid seda pole juhtunud. Samuti on nõrk romaani kolmas, kirjandusteaduslik liin: natuke huvitavaid Skulskaja kui lugeja või vaataja mõtteid kirjanduse ja teatri kohta. Neid võinuks olla rohkem.

Valdavalt on Skulskaja keskendunud selles teoses elu pahupoolele. „Liljake,“ anub memuaristi üks tegelane, „sa elad hullude peres. Sa oled ainuke normaalne, ära lase end nakatada, ära hukuta ennast. [—] Kui sa kuulutad mulle sõja, siis pöördub sinust ära kogu filoloogiateaduskond, sinuga kardetakse sõbrustada, vastupidi, hakatakse uhkustama vaenuga sinu vastu. Sulle antakse ühiselamus kõige viletsam tuba, sind ei võeta Lotmani seminari, mille pärast Tartusse õppima tullaksegi“ (lk 126). Tekib küsimus, miks on autor üles kirjutanud mälestused just konfliktidest ja vihkamisest. Vastuseks sellele küsimusele on Skulskaja romaani pealkiri ja Hans Christian Anderseni muinasjutu omapärane edasimõtestus: „Andersen ei kirjutanudki sõnakestki sellest, et luik jääb ikkagi igatsema partide ja kanade kodususe järele ja meenutab müksamisi linnuõuel õrnusega, eriti siis, kui luiged painutavad oma voolikusarnased kaelad küsimärkideks ja tunnevad temas õela rõõmuga ära inetu pardipoja“ (lk 44). Selle mõtte juurest viib tee tagasi raamatu algusse, kus väike Lilja kardab, et marmorluigest tuhatoos võib talle peale kukkuda. Kartus on õigustatud. Lilja edasine elu ja selle ilukirjanduslik mõtestamine ongi pühendatud ebaõigluse ja valu uurimisele, püüule tunda end õnnelikuna igasuguse eluolu kiuste. Soovi korral võib ironiseerida luige (ja veel marmorist!) teatraalse poosi üle, võib mitte nõustuda reaalsete inimeste portreedega, kuid igati haarav lugemine on „Marmorluik“ kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming