Mälupilte kirjanike liidust

Asta Põldmäe

Olen liige sellest ajast, kui kirjanike liitu sai astuda vaid siis, kui oli kutsutud. Kuidas juhatus ettepaneku sõnastas-vormistas, ei mäleta, küll aga Henn-Kaarel Hellatit vastu tulemas Tartus ülikooli taga umbes seal, kus praegu seisab Gustav Adolf, ja lausumas: „Võiksite hakata liitu astumise peale mõtlema” – küllap kuulus ta ise siis juhatusse, mis sellise voli andis, kuid pöördumisest ei puudunud kodusus, poolehoid. Ja teine niisama tähendusrikas moment juba see, kui vastuvõtmisel, mis toimus kandidaadi juuresolekul Tallinnas „suures” juhatuses avaliku hääletusena, Mati Unt koosoleku ees ütles: „Ammu ei ole nii kerge südamega kätt tõstnud”. Ei oska arvata, mis oli nende sõnade tagamaa, kuid nii üks kui teine ütlus saatis usalduse, sõbralikkuse laineid. Ellen Niit, üks soovitajaist, oli kutsunud õhtuks enda poole külla. Olin vahepeal draamateatris vaadanud ühe etenduse ja kui teatrist välja tulin, et asuda külla minema, ei osanud enam äkki mitte kuhugi pöörata: paik oli tuttav, siht ja minekumõte ka, kuid päeva erutus vallandus järsku nii unenäoliselt, et jalad ja pea ei töötanud enam koos. Kui koju Tartusse jõudsin, kleepisid kodused tule valgel esiku seinale rohelist tapeeti. Tükk aega ei juhtunud midagi, ometi oli maailm muutunud. Istusin toas ja kogusin end. Oli taas nagu ühes unenäos, kus ma mitte surnud olles lahtisest sargast salaja välja ronisin (matuselised juba kogunesid) ja, püüdes mitte ebaviisakas olla, ettevaatlikult kalmistu müüri varjus koju hiilisin. Kus kõik minu sisse astudes – koorisid kartuleid. Pead tõstmata. Keskendunult.

Nii ongi. Sageli tajume väga teravalt seda vahet, et maailm on muutunud, täiesti muutunud, kuid seda vaid meie endi jaoks.

Kirjanike liit ise vaevalt tajub mingit erilist vapustust, olgu sisseastuja kas või Kivirähk. Sedavõrd mittelõplik on see küllalt suur ja ere kooslus kogu aeg, üha muutumises, kedagi saamas, kedagi kaotamas, üha mõtlemas ja välja mõtlemas, reflekteerimas maailma muutumist, tolerantne olles ja ärevil ja kõike näinud. Kõiksuguseid.

Ühelt poolt – pole suuremat erakluse ja üksindusetarvet kui kirjanikul, selle mastaapsusest annab aimu Tõnu Õnnepalu „Mandala” – ja teiselt poolt ei ole suuremat koosoluigatsust arusaava hingega. Kujutluse kontakti võimalikkusest aeg-ajalt siiski loob mõtteline paik, kus neid, teataval määral ühesuguste püüdlustega inimesi on hästi palju koos, ja see oleks siis kutseorganisatsioon … kuigi me väga hästi kõik teame, et see lootus on tihti tühi, et ollakse seda ilmsemalt isesugused, mida kõne- ja kirjutamisvõimelisemad ollakse, aga siiski … Aeg-ajalt ometi keegi vaimustudes, hoogu minnes midagi kogemata ka paotab, ning lootus mõistmiseks saab taas jõudu. Enam kui kus tahes mujal ja kelle tahes teiste keskis. „Liidab tegelemine ühe ja sama raskesti eritletava vaimse ja hingelise substantsiga. Võitlus, milles ollakse küll üksi, aga ollakse kogenud samu vaevu ja vaimustust” – umbes sellised sõnad on KL sünnipäevaks viisteist aastat tagasi leidnud Kalev Kesküla.

Mälupilte tuleb ette Tartust, kaheksakümnendate algul, kui osakonna juhiks oli diskreetne ja hoolitsev Kalju Kääri ning kodustesse postkastidesse ilmusid väikesed veerand-lehekülje mahus masinakirjalised ühe kuu töökavad Kirjanduse Majast. See teavitusviis jätkus hiljemgi. Eneseharimise vaim püsis elav, nagu see oli esiplaanil ka tolleaegseis kuulsais Tartu salongides. Aga tehti paljusid asju koos, koliti üksühe elamisi (mäletan Hando Runneli sõnu ühe sellise toimingu juures: „Kodus ei julge üteldagi, kui lapsed küsivad, mis ma tegin, ja kuulda saavad, et sõitsin päev otsa liftiga üles ja alla – lähevad veel kadedaks!”), peeti talguid ja isiklikke tähtpäevi. Kevadised Tartu kirjanduse päevad tõmbasid rahvast võimsalt kokku üle terve Eesti. Raamatute ilmumise pidusid ei olnud ja neid ka ilmus vähem, see-eest muutis iga selline sündmus kuidagiviisi autori staatust. Kirjanduse Majas arutati vist isegi alles raamatuks saamata käsikirju. Tuli ette, et raamat teenis 8–10 arvustust. Palju oli esinemisväljasõite koolidesse, raamatukogudesse, töökohtadesse. Mina valmistasin alati ette mitu vestlusteksti, kui tuli ühel sõidul astuda rahva ette eri paigus, sest teinekord oli saatjana kaasas raamatuühingu töötaja, nagu sel ajal kombeks, ja oli piinlik inimest mitu korda ühe ja sama jutuga tüüdata. Esinemised ei olnud kunagi tasulised. Tõsi, kohale- ja kojujõudmise eest kanti hoolt.

Lehte Hainsalu oli esinaiseks 1980ndate algul. Tema haare, kuigi häid tavu säilitav, oli juba hoopis teine, hoogne, uuendusmeelne, iga üksiku eest seisev ja teraselt osakonna asendit jälgiv Tartu linna kontekstis. Lehte enda sõnul käibis Tartu tollases linnavalitsuses väljend „selle daami sõjaline kohalolek”. Saavutati Õpetaja tänava maja hiigelremont ja koosolekuid peeti Peedu suvemajas. Kui kaugele tema unistada julges ja kui avaralt, teame kõik tema saadikuaastate järele Toompeal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming