Mäletades tulevikku, kujutledes minevikku

Ivo Heinloo

Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu aastakonverents Tallinnas 28. maist 3. juunini Tallinna ülikoolis aset leidnud Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu (International Association of Philosophy and Literature ehk IAPL) aastakonverents on Eesti humanitaaria seisukohalt kindlasti 2012. aasta tähtsündmus. Ligi 300 nüüdisaja kultuuriuurijat umbes 30 riigist, nende seas paarkümmend Eesti kirjandus-ja kunstiteadlast, musikoloogi ja filosoofi, sai osa intensiivsest nädala kestnud diskussioonide, seminaride ja paneelide seeriast, aga ka kõrgtasemel kultuuriprogrammist, tutvudes parimaga, mida eesti kultuuril on pakkuda. IAPL loodi 36 aasta eest ning aastakümneid on selle organisatsiooni korraldatud konverentsid maailma kirjandus- ja kultuuriteoreetilise mõtte ja filosoofiasuundumuste arengus olnud märgilise tähendusega. Paljud XX sajandi olulised mõtlejad, nende seas näiteks Jacques Derrida, Slavoj Žižek ja Gayatri Spivak, tutvustasid just IAPLi auditooriumi ees omal ajal värskeid ideid, mis muutsid filosoofia ajalugu. Ühingu juht on USA kultuuriteoreetik Hugh J. Silverman ning alguses ainult Ameerikas korraldatud suurüritus on selle sajandi algusest aset leidnud ka USAst väljaspool, näiteks Hollandis, Saksamaal, Küprosel, aga ka Austraalias ja Taiwanil. Ida-Euroopas pole IAPLi konverentsi seni olnud ning eestlased, kes on seal esinenud, võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Nüüd oli aga siinset koloriiti konverentsil läbivalt ja usutavasti sai Tallinnasse kogunenud rahvusvaheline seltskond siinsest kultuurielust päris hea ülevaatliku pildi.

Tallinna konverentsi korraldaja, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Epp Annuse esimesed kogemused IAPLilt ulatuvad 2000ndate algusesse. „Väga harva tekib akadeemilistel üritustel tunne, et just siin ja praegu toimub midagi väga olulist, et tuleb kirjutada üles nii palju, kui vähegi jõuab, et seda hetke mingilgi moel säilitada. IAPLil olen selliseid hetki kogenud: ka emotsioonikaugena tunduv teoreetilise mõtte edastus võib mõjuda nii, et kogu saal vakatab erilisel kombel, tajudes midagi erakordset sündimas,” meenutab Annus. Tema meelest erineb IAPL teistest samalaadsetest konverentsidest just selle poolest, et asja tuum pole mitte vahendatud teadmises, vaid koosolemise tajumises, mille kaudu tihtipeale üksildase iseloomuga uurija saab inspiratsiooni, innustust ja tuge edasiliikumiseks. Kasu, mis tõuseb osalemisest loovas õhkkonnaga mõttevahetuses, kus üks idee nakatab teist, ei saa mõõta arvudes ning tegelikud tulemused selguvad aja möödudes, pikas perspektiivis.

Mõte korraldada mainekas konverents Eestis küpses juba pikka aega ning saigi nüüd teoks kirjandusmuuseumi ja Tallinna ülikooli koostöös. Epp Annuse kõrval tegi konverentsi korraldamisel suure töö TLÜ eesti kirjanduse professor Piret Viires. Abikäe ulatasid Eesti Kultuurkapital, Euroopa Liidu Sotsiaalfond, Prantsuse Instituut ja Soome Instituut. Peateemaks oli tänavu „tuleviku arheoloogiad” – esmapilgul vastuoksuslik sõnapaar, mis viitab korraga justkui nii minevikku kui tulevikku, aluseks Nietzschest inspireeritud kontseptsioon. Seletatuna oli kõigi käsitletud teemade puhul vähem või rohkem ühendavaks küsimuseks, kuidas minevikust kaasa toodu mõjutab seda, mismoodi hakkab tulevik meie jaoks välja nägema. Muidugi leidis see konverentsi arvukates ettekannetes väga eripalgelise tõlgenduse.

Konverentsi eklektilisust näitab see, et plenaaresinejateks olid niivõrd erinevate elualade esindajad nagu prantsuse filosoof Jacques Rancière, eesti helilooja Erkki-Sven Tüür ning oma loominguga viimasel ajal kõikjal maailmas laineid löönud soome kirjanik Sofi Oksanen. Huvi peaesinejate vastu oli suur ning näiteks Oksaneni teemaplokki kuulama tulnud mahtusid vaevu ära Tallinna ülikooli saali. Kirjanik oli ka ise kohal ning rääkis väga põnevalt oma teoste retseptsioonist eri maadel ja kultuuriruumis. Mulle jäi enim meelde konverentsi lõpuosas peetud debatt-seminar humanitaaria kriisi teemal: mõeldi, kuidas teha humanitaarteadlaste hääl kuuldavamaks, et sel oleks senisest suurem kaal maailma painavate probleemide lahendamisel. Erkki-Sven Tüür vahetas muusikateadlase Kerri Kottaga mõtteid oma loomingu teemal, laskudes kohati küllaltki spetsiifilisse muusikateoreetilisse analüüsi, kuid jõudes siiski lõpptulemusena välja väga huvitavate ja universaalsete üldistusteni.

Konverentsi kavva mahtus peale kirjanduse ja filosoofia ka muusikat ning kunsti. Veljo Tormise loomingule pühendatud erisessioonil, mille organiseeris kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool, oli kohal ka Tormis. Metodisti kirikus selleks puhuks korraldatud kontserdil astus üles Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kumus peeti Tõnis Vindi loomingu seminar, millega seoses tutvustati külalistele Vindi hiljuti avatud autorinäitust. Konverentsilised võttis Kadriorus vastu ka president Toomas Hendrik Ilves.

IAPLiga seotud uurijate huvialaks on kultuur sõna mitmekesises tähenduses: sündmusel on esinenud plenaarettekannetega arhitekte, režissööre jne. IAPL on koht, kus kultuuriteadlased saavad kokku filosoofidega. Kuigi filosoofiline mõte imbub aja jooksul kultuuriuurimusse nii või naa, kulgeb see protsess selliste kokkusaamiste tõukel palju kiiremini, leiab Epp Annus. Tänapäeva akadeemilises maailmas, kus ka kultuuriuurimine on läinud suurema nišistumise teed, on lausa hädavajalik aeg-ajalt vaagida probleeme üldisemalt ja abstraktsemal tasandil. Humanitaaria moesõna „interdistsiplinaarsus” näitab just sellise lähenemise ja maailmanägemise võtmes oma tõelist nägu ja tegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming