Maarja Kangro uued kuivad meelisklused

Veiko Märka

Urmas Vadi nimetab ühes novellis Maarja Kangrot ainsaks autohulluks Eesti kirjanike seas. Olavi Ruitlane nimetab ühes luuletuses Kangrot enda kõrval poisikeseks. Mu enda mainimisväärseim tähelepanek on seotud seigaga, mille olin unustanud, aga mille Maarja Kangro meelde tuletas: umbes aastal 1994 olin teinud tema õele Kirkele ettepaneku hakata koos tegema erootilisi postkaarte, nii et tema joonistaks pildid ja mina kirjutaksin värsid. Sellega peaks olema tõestatud kaks Kangro olulist omadust: populaarsus kirjandusringkondades ja hea mälu. Need on väärikad atestaadid väärt teose kirjutamiseks ja seda kolmest novellist ja ühest pikemast jutustusest koosnev „Hüppa tulle“ ka on.

Kangro kolmas lühiproosakogu jätkab autori kindlakskujunenud ranget ja vahedat joont. Kangro lausestus on omapärane, stiil pingeline. Korduvalt kohtab aforismide tasemel pärle: „Kas olla või mitte olla, sõltub üksnes sellest, kui mugav või sitt on olemine“ (lk 16), „Saatust ei ole olemas, see moodustub mu enese mömlusest, munasusest, lamedusest“ (lk 69). Mõttevaheldused on kiired ja kaunid: „Emaka torkimine on igal juhul hea, oli Juliale öeldud. Isegi siis, kui sa sellesse ei usu“ (lk 14), „baltisakslane ületab ikka uudisekünnise“ (lk 50). Isegi nii tavaline tegevus nagu Imelise Teaduse lugemine haiglapalatis omandab Kangrol mütoloogilise dimensiooni. Pisut dekadentlik on tema omadussõnade kasutus: jaburad lehed, idiootlik sügispäike, aga kaunis ja konkreetne WC, hõrk süütunne.

Kangrol on väga kindel positsioon eetika ja esteetika suhetes: ta ignoreerib esimest ja armastab teist. Näiteks joodiku veri segamini talle pähe kukkunud jääga mõisa parketil mõjub ereda kujundina; keda sel puhul aga kiita või laita, jääb teadmata. Seda omapära arvestades on loogiline, et formaalselt neljaks eri tegelastega looks jaotatud raamat moodustab tegelikult terviku. Julia, luuletaja ja Elen võiksid vabalt kanda ühist identiteeti ning ka valdkonnad, mida lugudes on käsitletud, ei erine märgatavalt. Tegu on igapäevaselt autorit ümbritseva eluga, millest ta täpse vaatleja ja hea analüütikuna meeldejäävaid ja elegantseid üldistusi tuletab. Seda nii sotsiaalses kui isiklikus plaanis. Üldse: nende kahe pidev tasakaal on Kangro loomingu vaata et meeldivaim külg. Lisame siia veel vaimukuse („Ei tea, mille nimel tema elab, mõtles Elen. Samas oli selge, et nii suure juuksepahmakaga inimene pidi millegi nimel elama“, lk 78) ja eneseiroonia („Mees oli tegev SEB-i kasvufondis ja pidas investeerimisalast blogi. Luuletaja uskus ikka veel kangekaelselt, et on jõudnud elus kaugemale kui klassivend“, lk 59) ning käes ongi tänase eesti proosa tipptase. Kangro skepsis mõjub loomulikult ja soojalt, see pole mingi kramplik new age’i tõmblemine.

Viimasele jutule „Luule!“ sobiks täpsustavaks alapealkirjaks „Minu Rumeenia“. Seal räägitakse palju muudestki põnevatest rahvastest, kuid siiski selle maa kontekstis. Kangro kasutab etniliste erinevuste rõhutamiseks lihtsaid, kuid meeldejäävaid võtteid, näiteks enesetapustatistikat. Kolme Eestis toimuva looga võrreldes jääb see küll kõige kaugemaks ja vähem köitvaks, kuid autori varasemast proosast omane kindlakäeline ja resoluutne loojanatuur ei ilmuta ka selles vähimatki väsimismärki.

Kangrot on tore ja huvitav arvustada: peaaegu miski, mis talle meeldib, ei meeldi mulle ja vastupidi. Harry Nilssoni loomingust pole mu lemmikuks „Jump Into the Fire“ – sealt on pärit raamatu pealkiri ja ilmselt ka kreedo „Sa võid hüpata tulle, kuid sa ei saa iial vabaks“ –, vaid ikka „Without You“ nagu tavainimestel kombeks. Toidu- ja joogieelistused on samuti diametraalselt erinevad: Kangrol näiteks alkoholivaba õlu, vein, enneolematult erksa värvitooniga disainerihernesupp, kabanoss (seejuures suhtub ta üleolevalt viineritesse ja ketšupisse).

Maitse üle vaidlemine sobib ajaviiteks, rohkem muret teevad Kangro väärtushinnangud. Näiteks sellise üheülbalise ja loodust saastava masstoodangu nagu autod ülistamine („Uue auto sile puhtus, tema mootori intelligentne hääl ja salongi diskreetne lõhn panevad kogu meie organismi molekulid mõneks ajaks ilusamini organiseeruma“, lk 31). Autor põlgab mõisaarhitektuuri, mille iga lüli on ometi unikaalne ning auväärse ajalooga („kapsasupihaisused mõisakoolid, kus lapsed nuuskavad kardinatesse“, lk 49). Minu poolest võib mõnele häärberi toale ka Marie-Antoinette’i nime anda, peaasi et seda armetult laguneda ei lasta, nagu Eestis nii sageli näeb.

Halb on ka see, et Kangro eputab oma eruditsiooniga. Nii jääb kohati mulje, et tema adressaadiks pole mitte lugejad, vaid kirjanduspreemiate jagajad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar