Maarja Kangro: „Moraalilugemine kunstis on kole.”

Jan Kaus

Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnad eelmise aasta loomingu eest on jagatud. Peeter Helme osutas Eesti Päevalehes (14. märts), et võib „naljaga pooleks öeldes pidada meelevaldseks luuleauhinna andmist Maarja Kangrole – häid luuleteoseid ilmus möödunud aastal lihtsalt nii palju /---/, et selle auhinna otsustamine ei saanud žüriile kerge  olla”. Otsus siiski langetati ja paljude tugevate seast valiti tugevaim. Ajalehel Sirp on sellega seoses au esitada värskele laureaadile mõned küsimused.        Palju õnne kultuurkapitali luuleauhinna puhul! Tänan südamest. Sul on ilmunud lühikese aja jooksul kolm luulekogu: „Kurat õrnal lumel” (Verb, 2006), „Tule mu koopasse, mateeria” (Eesti Keele Sihtasutus, 2007) ja nüüd siis auhinnatud „Heureka” (Eesti Keele Sihtasutus, 2008). Kuidas sulle need kolm kogu omavahelises  võrdluses paistavad – milliseid jõujooni ise kõige tähtsamaks pead? Ma ise arvan, et olen liikunud suurema avatuse ja selginemise poole, mis on vist üsna klassikaline liikumissuund. Esimene kogu on hermeetilisem kui kaks järgmist, selles on rohkem tajumõtisklusi ja sürrealistlikku pildilisust, samas on autoripositsioon distantseeritum. Ehkki mu enese jaoks on esikkogus kõik kujundid ja konstruktsioonid motiveeritud, ei pruugi see motivatsioon lugejale alati kergesti avaneda. Mu isa tegi kunagi uue ettekande jaoks ümber üht suuremat noorpõlveteost ja rääkis, et puhastab sealt välja igasugu klastreid ja strukturaalseid keerutusi. Mina olin siis noor tudeng ja mõtlesin, et mis ta jamab, rikub veel peenema asja ära. Tema väitis, et seda, mis niikuinii välja ei kosta, pole tingimata vaja. Ma ei tahaks küll ühtki juba valmis asja ümber teha, aga tunnen, et tasakesi kisub justkui suurema läbipaistvuse poole. Seejuures  on kaks viimast kogu tunduvalt viitelisemad. Aga ma arvan, et nende viidete või tsitaatide äratabamine pole lugemisel möödapääsmatu, loodetavasti toimivad tekstid niisamagi. Irooniline hoiak on mu meelest jäänud samaks, aga ma ise loodan, et viimaste kogude toon on osavõtlikum. Mind huvitavad ikka igasuguste hoiakute rebenemiskohad, eetilised paradoksid, heitlused maailma tõlgendamisel ja käitumisviisi valikul. Vägivaldsus ja kaastunne  ning nende kooseksistents inimeses on teema, mis vajab pidevat lahendamist. Ja eriti paelub mind elutraagikast puhkev nali. Võttena meeldib mulle jätkuvalt eluvaldade vahel analoogia otsimine (aga neid otsib ju suur osa luulest üldse), samuti ideede ja faktidega mängimine. Luuletuses „Siga” ühildan ma näiteks absurdsuseni marksistliku kujutelma ajaloospiraalist ning ürgsuse- ja päritolujutud, nn juurte juurde tagasimineku ideoloogia.

Kuna eelmise aasta algupärane luule pakkus harukordselt palju tugevaid kogusid, siis omandab sulle eraldatud auhind erilise  väärtuse. Kirjutasid ka ajakirjale Looming eelmise aasta luulest ülevaate. Milliseid suundumusi ja autoreid sa meie praeguses luules ise kõige rohkem hindad?

Eelmise aasta kogude seas oli mu absoluutne lemmik Kalju Kruusa „Pilvedgi mindgi liigutavadgi”. Ta on mu arust praegu üks eesti omapärasemaid ja leidlikumaid luuletajaid, kes loob oma keeleanalüüsi ja -fenomenoloogiaga täitsa omaette suuna. Viimase kogu tekstid on  kuidagi eriti selginud, ta mõtetes ja kirjutuses sulavad ühte vahe analüüs, võluv kergus ja maailma suhtes soe ja hooliv hoiak. Rõõmu tegi vedelemist jutlustava Andrus Kasemaa debüüt „Poeedirahu”: küllusliku naturaalse ande nägemine jätab hea tunde. Sotsiaalkriitikas, millest on saanud üks eesti luule peasuundi, on üks efektsemaid tegijaid hoogne ja vaimukas Jürgen Rooste. Eesti luule on, nagu ütles ka kulka žürii esimees Tiit Hennoste, praegu väga  mitmekesine. Siin on sisekaemust, metafoorimängu, sürri, kirgastumistaotlust, nalja. Häid ja huvitavaid tegijaid on mitmeid, aga ma ei hakkagi praegu ehk rohkem nimesid nimetama, muidu läheb jutt väga pikaks – keda sa siis ikka välja jätad. Meelelahutuslikult võin rääkida, et nägin pärast luuleülevaate ärasaatmist unes, et kõik rääkisid kellestki Andres Õuemäest, kelle kogu olevat olnud eelmise aasta parim. Ma olin  õnnetu ja kimbatuses, et polnud sellist teost üldse tähele pannudki, käsitlemisest rääkimata. 

Lisaks luulele väljendad ennast ka libretisti ja tõlkijana. Oled tõlkinud põhiliselt itaalia kirjandust (näiteks Zanzotto või Magrelli). Mis on ajendanud kiindumuse itaalia luulesse ja tõlkimisse?

Tõlkimine oli keskkooli lõpus ja ülikooli ajal hõlbus rahateenimise viis. Aga ma olin ka lapsena üsna väljapoole orienteeritud, lootsin  miskipärast oma õnne leida võõraste kultuuride ja keelte kaudu. Eks see tuli osalt ka nõukaaegsest surutisest, soovist välja vabadusse pääseda. Võõrastel keeltel oli minu jaoks mõnda aega lausa erootiline tõmme. Ka itaalia keelega motiveeris tõsisemalt tegelema just isiklik suhe, ehkki itaallaste justkui kunstiteosena disainitud keel ja ka vanem luule olid jõudnud muljet avaldada juba varem. Itaalia luule on äärmiselt rikas ja jõuline, selle tõlkimisele võiks kogu elu pühendada, kui ma ei eelistaks ise kirjutamist. Läbi aegade on selle paremikus tugevat ratsionaalsust ja intellektuaalsust, ent intiimsust samuti. Samas on tegu Lõuna-Euroopa kultuuriga, mille tõlkimisel tuleb meie kultuuriruumi tuua palju uut.

Su mainitud Magrelli ja Zanzotto on olnud tõeliselt ilmutuslikud avastused; ehkki nad on väga erinevad, on mõlemad tekitanud mingi lähedusetunde. Tahtmine tõlkida tekibki siis,  kui luuletaja mõtlemises midagi ära tunned. Mõlemad luuletajad on muide ka väga kenad inimesed. Luuletõlkimine on paras missioonitöö, mida igaüks ei hindagi (räägitakse, et luulet ei saavatki tõlkida jne). Meetrumi ja riimiga luuletuste tõlkimine on ka mõnus ülesannete lahendamine, justkui verbaalne hägusloogikaülesanne, millel lõplikku lahendust polegi. Kindlas vormis luule tõlkimiseks on lisaks  muule vaja ka teatavat sättumust, julget eneseusku ja ülbust otsustada, et „nüüd jääb nii”, need tähendused lähevad kaduma ja nood tulevad juurde, sest mina tahan nõnda. Mina taasloon selle autori omas keeles nii.     

Positivistlikult: debüteerisid luuletajana võrdlemisi hilja. Millest see johtus?

Arvasin tükk aega, et ei hakka kunagi luuletama, kuna mulle näis, et selline keeleseadmine  oma tõsisel kujul mu loomusega ei sobi. Lapsena tuli koolis küll luuletada, ja vemmalvärsse tegin ka tundideväliselt. Luulet ma siiski lugesin, eelkõige seetõttu, et mõned mu sõbrad olid luuletajad, aga ka huvist inimese psüühika vastu. Siis sain luuletõlkega seotud tööotsi (mu elu teine luuletõlge, H. C. Artmanni tekstid, kanti ette Estonia lavalt), samuti võimaluse muusikateostele ise tekste  kirjutada, ja lõpuks tundsin, et nn pärisluulet kirjutades saaks märksa suurema kaifi. Hakkasin kirjutama, näitasin teistele ja avaldasin. Ei tea, kas kirjutaksin praegu teisiti, kui oleksin teismelisena või varastes 20ndates luuletanud. Tihti näib, et kui just Schönbergi või Picasso kombel mõnd  täiesti uut tehnikat ei leiuta, jääb inimese vaimutoodangu retsept elu jooksul üpris suures osas samaks. Temperament ei muutu. Olen sageli mõelnud, kas õnnestunud leidude protsent loomingus võiks inimese elu jooksul muutuda. Seda suurendada aitab ehk ainult ausus. Nii on see vahest küll, et eri keskkondades ja eri ajastutel eelistatakse teatud talenditüüpe. 

Eesti luule on viimasel ajal saanud üsna palju avalikku tähelepanu, eelkõige tänu Karl Martin Sinijärve ideest alguse saanud  ja Jürgen Rooste taktikepi all teostatud luulesaatele ETVs ja jällegi Sinijärve ideest alguse saanud rongiluulele. Kuidas sa sellistesse ettevõtmistesse suhtud?

Väga hästi. See on äärmiselt walterbenjaminlik idee: luule tõstetakse välja ta traditsioonilisest auraatilisest keskkonnast, pühalikult paberilt ja luuleõhtutelt, televisioonis ja rongis pääsevad sellele kõik demokraatlikult ligi. Lisaks sellele, et inimestele avatakse laiem ligipääs, on tegu ka teadvustamiskampaaniaga: vaadake, meil on ka selline vähemus, tehakse niisuguseid asju, millel on samuti oma eluõigus. Niisuguste ideede teostumine näitab väikese rahva kultuurilisi eeliseid. Suurtes kultuurides on prime time’i luuleminuteid ja rongiluulet reklaami asemel üsna raske ette kujutada. Eesti luuletaja saab üpris hõlpsasti esil olla, tekitagu ta siis mis tahes reaktsioone.       

Torme veeklaasis põhjustas ETV luulesaates kõlanud tekst „Liiklusmärk”, mille autor oled sina ja mis pärineb auhinnatud „Heurekast”.  Pahameele tekitas ühe teatud väljendi korduv kasutamine. Kuidas suhtud neisse valulistesse reaktsioonidesse, millega heideti ette just luuletuse „roppust”, „ropendamist”?

Ma olin selle veeklaasitormi ajal ära Itaalias, aga lugesin nüüd tagantjärele kommentaare su artiklile Päevalehes („Kirjanike ja kirjanduse roll”, EPL 10. III). Subjektiivselt: mind kui edevat inimest lõbustasid need kommentaarid väga.  Vaat kui kerge on vaatajale/lugejale korda minna: ütled kaks korda „türa” (ütleme selle kena ja põhjalt sugugi mitte ropu sõna välja), ja tunded lõõmavad. Muidugi polnud selline tundelõõm mu eesmärk, ma ei kasuta vägisõnu luules kunagi selleks, et kedagi solvata. Ja ka ilma vägisõnadeta ei taha ma oma loominguga kedagi ahistada. Luuletus, mis algab T. S. Elioti „Ash Wednesday” („Tuhkapäev”) tsitaadiga, kujutab lootuse  tärkamist keset kõledust ja kuivust. Eriliste lootusteta rändur (tänapäevane „pimedasse metsa” eksinu) näeb äkki liiklusmärki, mis kujutab hobust. Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa tõttu, mida lapsed ja suuredki ikka plankudele ja bussipeatustesse joonistavad. See ei ole „peenis”: kui see sõnaga tähistada, on ta just nimelt „türa” või „munn”, tal on kõva emotsionaalne laeng.  Kõleduse, lootusetuse ja äraeksimise kontekstis on ta kodune märk mahlakast elust, lootuse, viljakuse ja inimkommete naljaka järjepidevuse sümbol. Ja eelkõige suhtlusakt. Olen sellist liiklusmärki päriselt näinud, ja ta tekitas mus tõepoolest rõõmsa tunde: siin on miski, mille ma ära tunnen! Kui see sõna ärritab roppusena,  mis viib inimese vaimsesse häireseisu, näitab see vaid õnnetu luuletarbija jäiku ootusi kunstile, mis muidugi ei tule mulle üllatusena. Samas ei arva ma, et jäikadele ootustele peaks vastu tulema. Usun niipalju ikka kunsti harivasse funktsiooni.

Vägisõnade toimest ja tarvitamisest on oma raamatus „Mõtlemise aine” („The Stuff of Thought”) hea ülevaate andnud kanada keeleteadlane Steven Pinker. Ta kirjeldab tabusõnade kasutamise neuroloogilisi reaktsioone, parema ajupoolkera aktiveerumist, vägisõnade katartilist toimet. Näiteks vallanduvat inimesel, kes avastab, et ta on vea teinud, elektrofüsioloogiline reaktsioon limbilise süsteemi teatud osast, mida teadlased nimetavat terminiga „Oh-Shit Wave” („oi-perse-laine”). Pinker leiab, et kui vägisõnade ületarvitamine neid nüristab ja kui nende kasutamine teises vastiku tunde tekitamise eesmärgil on taunitav, siis ometi  on olukordi, kus nad on möödapääsmatud. Neil on teistsugune emotsionaalne laeng kui samatähenduslikel neutraalsetel sõnadel, need edastavad kõneleja reaktsioone ja suhtumisi märksa ilmekamalt. Pinker on ära toonud ka hulgi Ameerika presidentide vaimukaid „roppe” ütlusi (Johnson, Ford, Hoover). Kogu selle jutu peale: „türa” ei ole solvav sõna, temas on oma jõud ja ma kavatsen teda oma  loomingus edaspidigi kasutada.     

Kas ja kuidas näed probleemi kaasaegse kunsti ja kirjanduse ühiskondlikus positsioonis?

Ütlesin enne, et eesti luuletajal on üsna kerge esil olla, aga samas tundub mulle, et meie ühiskonnas on respekt moodsa kunsti ja kirjanduse vastu sageli veidi õhem ja kergemini kõigutatav kui näiteks praeguses Lääne-Euroopas. Moodne kunst on oma teatud vormides rahva meelepaha äratanud igal pool ja ammuilma,  kuna liigub muudkui väljapoole sellest, mis on ikka olnud ja millega ollakse harjunud. Ent tundub, et kunstile negatiivse fooni loomine käib meil kuidagi väga kergesti. Sel on ilmselt nii majanduslikud (vähene turvatunne) kui ka ajaloolised põhjused (maad on valitsenud teisekultuurilised inimesed ja oma kõrgkultuuri – võib vist seda sõna kasutada? – traditsioon pole eriti pikk). Ühest küljest ei peaks nagu põhjendama  hakkamagi, miks on kunsti vaja. Ta on, igas tõhusalt toimivas ühiskonnas toetatakse teda, ja kogu lugu. Teisest küljest on eneseteadvuse ärkvelhoidmine alati hea ja nende küsimuste läbikatsumine pole sugugi triviaalne. Esteetikasiseselt võib rääkida igasugu süvajuttu kunstist kui tõe toimumise kohast, aga kui rääkida kunsti funktsioonidest, siis ma usun – nagu sinagi Päevalehes –, et kunst teeb inimese olemise maailmas tõesti paremaks. See on küll  pateetiline jutt, aga miks ei võiks endale ka vahel veidi pateetikat lubada. Kunst (kirjandus) õpetab üldistama, maailma liigendama ja seoseid nägema. Võiks rortylikult väita, et kirjandus aitab meil paremini aru saada teiste kannatustest, laiendab meie-sfääri. Aga sellist õilsat funktsiooni täidab ikka ainult aus kunst, mis näitab elu nii, nagu kunstnik sellest aru saab, ja esitab küsimusi, taotlemata õpetamist. Moraalilugemine kunstis on kole ja mul on igasuguse õpetamise-hurjutamise suhtes väga tundlikud andurid.

Kunst on kindlasti ka ühiskondliku diskussiooni koht, kus toimub pidev küsimine ja toimuva suhtes seisukoha võtmine. Otsene programm ühiskonda muuta pole paraku enamasti töötanud, olgu seda soovinud siis narodnikud, futuristid või töölisklassi eest seisvad haritlased. Ühiskondlikult võitleva luule mõni vorm on igati sümpaatne, aga selle puhul  tuleb sageli meelde Enzensbergeri luuletus „Veel põhjusi, miks luuletajad valetavad”: „… Sest töölisklass ei võta suhu sõna töölisklass”. Kunstiinimesi ei tohiks muule rahvale vastandada, aga peab aru saama, et nad on ühtlasi vähemus, kes vajab demokraatlikus ühiskonnas toetust. Ka see kunst, mida ei osteta, võib meie ühiskogemust organiseerida viisil, mis ühel hetkel otstarbekaks osutub.       

Kuidas jõuad ennast kursis hoida eesti kirjanduse muude valdkondadega, näiteks proosas, draamas või esseistikas toimuvaga? Mis mulje sul meie kirjanduse üldpildist jääb? 

Eks ma jõudumööda ikka püüan jälgida, mis toimub. Võib-olla ma kõige tublim lugeja pole, aga seekord olin näiteks kulka preemia igast kategooriast peale lastekirjanduse ja venekeelse kirjanduse mitut asja lugenud, luules kõike. Olgu, näitekirjandusest olin siiski lugenud ja kuulanud ainult võiduteost, mis oli väga hea. Ma loen vahel raamatupoes pikalt, lehitsen diagonaalis mitmed raamatud läbi, enne kui midagi ära ostan. Pean tunnistama,  et mõnda aega lugesin rohkem võõrkeelset ja tõlgitud esseistikat kui eesti ilukirjandust. Mind tabab teinekord raamatupoes ikka veel see lapsik ahastus, et näe, mida kõike tahaks lugeda ja kui mitmetes suundades edasi minna, aga lihtsalt pole aega. Üldpildiga on nii, et on autoreid, kellelt võib oodata suuremaid sähvatusi, suuremat tundlikkust ja üldistusjõudu, ja on teisi, kes jäävad rohkem taustaks. Näitajad, mis mulle meeldivatel autoritel on  olemas, aga mis võiksid eesti üldises kirjanduspildis rohkem ilmneda, on „empaatilisus” ja „action”. Aga see on ainult minu mulje ja maitse-eelistus.

Küsinud Jan Kaus 

       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming